muutuma; niisiis ütles ta varsti: „Rotu, palun, nüüd tahan mina sõuda!”
Rott raputas muheldes pead. „Ei veel, mu noor sõber,” ütles ta, „oota, kuni olen sind väheke koolitanud. See polegi nii lihtne, nagu paistab.”
Mutt püsis paar minutit vagusi. Kuid tema meel läks järjest kadedamaks Roti peale, kes paati nii jõudsalt ja ilma vaevata edasi viis, ja uhkus hakkas talle sosistama, et tema suudaks sellega karvapealt niisama hästi toime tulla. Ta kargas püsti ja haaras nii äkiliselt aerudest kinni, et Rott, kes vahtis üle vee kaugusse ja luges endamisi veel ka mingeid värsse, kukkus ootamatusest rabatult juba teist korda paadi põhja selili, jalad taeva poole püsti. Mutt aga istus võidukalt tema kohale ja kahmas aerud täie enesekindlusega pihku.
„Jäta järele, sa vana tobu!” hüüdis Rott paadi põhjast. „Sa ei saa ju hakkama! Ajad meid veel ümber!”
Mutt viis aerud uhkes kaares taha ja suunas nad siis omast arust suure hooga vette. Aerud tõmbasid aga ainult tühja õhku, jalad kerkisid üle pea ja Mutt leidis end Roti otsas pikali. Kange ähmiga krabas ta paadiservast kinni, ja järgmisel hetkel – karsumm!
Oligi paat ümber ja Mutt rabeles jões.
Oh heldus, kui külm oli vesi, ja oh, kui väga märg see tundus! Kuidas see tema kõrvus kulises, kui ta ikka alla- ja allapoole vajus! Mäherduse rõõmuga ta tervitas säravat päikest, kui ta läkastades ja puristades pinnale tõusis! Ja kui must oli tema meeleheide, kui ta end uuesti vajuvat tundis! Siis aga haaras kindel käpp tal kratist kinni. See oli Rott, ja ilmselt ta naeris – Mutt tundis tema naeru, see tuli piki ta käsivart ja läbi käpa ja niimoodi Muti kuklasse välja.
Rott sai ühe aeru otsapidi pihku ning tõukas selle Muti kaenla alla, siis sokutas aeru ka teise kaenla alt läbi, ja ise taga ujudes lükkas abitu looma kaldasse, vinnas ta seal veest välja ning pani pervele maha – selle lõdva ligase õnnetusehunniku.
Hõõrunud teda veidi ja muljunud ta karva suurest veest väheke tahedamaks, ütles Rott: „Sedasi, vanapoiss! Traavi nüüd mööda seda kaldarada edasi-tagasi nii kiiresti kui jaksad, kuni nahk on jälle soe ja kuiv. Mina sukeldun vahepeal einekorvi järele.”
Niisiis traavis morn Mutt, kasukas märg ja silmad häbi täis, senikaua ringi, kuni oli juba üsna kuiv, Rott aga samal ajal sulpsas uuesti vette, päästis paadi, pööras selle õigetpidi ja kinnitas kaldasse, tõi oma ujuva vara vähehaaval kuivale, lõpuks sukeldus einekorvi otsima, leidis selle üles ja sikutas veest välja.
Kui kõik oli valmis uueks teeleasumiseks, võttis lontis ning norus Mutt istet paadi päras, ja kui sõit lahti läks, sõnas ta vagusal ning tundetulvast murduval häälel: „Rotu, mu suuremeelne sõber! Ma kahetsen tõsiselt oma rumalat ja tänamatut teguviisi. Mul jääb süda seisma, kui ma mõtlen, et minu pärast oleks see ilus einekorv võinud kaotsi minna. Tõepoolest, ma olin täielik tobu ja tunnistan seda. Saad sa seekord mulle andeks anda ja teha nii, nagu poleks seda pahandust olnudki?”
„Heldekene, kõik on ju kombes!” kostis Rott rõõmsal meelel. „Mis see natuke märga Vesirotile teeb! Ma olen ju enamasti ikka rohkem vees kui veest väljas. Ära enam mõtlegi selle peale, ja tead mis – ma arvan tegelikult, et sa võiksid õige tulla ja veidi aega minu juures elada. Mu kodu on küll väga lihtne ja algeline – Konna majale ei saa ligigi, ehkki sa toda pole veel näinud –, aga ma võin su siiski üsna õdusalt sisse seada. Ja ma õpetan sind sõudma ja ujuma, nii et sa oled varsti vee peal niisama osav nagu meie kõik.”
Mutt oli sellest lahkest kõnest nii liigutatud, et ei saanud vastuseks sõnagi suust ja pidi käpaseljaga paar pisarat silmist pühkima. Rott aga vaatas peenetundeliselt mujale ja Mutt sai peagi oma hea tuju tagasi, nii et suutis koguni paarile rabakanale, kes omavahel tema sorakil välimuse üle naeru kihistasid, mõned kõvemad sõnad vastu anda.
Kui nad koju jõudsid, tegi Rott elutoa kaminasse hea tule, tõi Mutile ülevalt toast hommikumantli ja tuhvlid, pani ta kamina ette tugitooli istuma ning jutustas talle kuni õhtusöögini kõiksugu jõelugusid. Ning Mutitaolisele maa all elavale loomale olid need lood ka tõesti väga põnevad. Lood paisudest ja äkilistest üleujutustest, veest välja hüppavatest havipurikatest ning jõeaurikutest, mis pildusid kõvu pudeleid – pudeleid igatahes pilluti ja aurikutelt need tulid, nii et küllap aurikud siis pildusidki; lood haigrutest – kui väga nood valisid, kellega üldse rääkida ja kellega mitte –, seiklustest salakraavides, öistest kalaretkedest Saarma seltsis või siis pikkadest matkadest koos Mägraga. Õhtusöök möödus väga elavas meeleolus, aga üsna varsti pidi hoolitsev majaisand hirmus unise Muti trepist üles oma parimasse magamistuppa talutama, kus külaline siis sügavas rahus ja rahuldustundes pea padjale pani, teades, et äsja leitud sõber Jõgi tema aknasimssi limpsib.
See päev oli kodukütkeist vabanenud Mutile esimene paljude samasuguste reas, millest iga järgmine oli suve edenedes ning küpsedes aina pikem ja huvitavam. Ta õppis ujuma ja sõudma ning hakkas osa saama voolava vee rõõmudest; ja kõrva pilliroovarte vastu surudes sai ta vahetevahel natuke aru, mida tuul neis nii lakkamatult sosistas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
