on midagi niisugust, mis ei lähe korda ei sulle ega mulle. Mina pole seal iialgi käinud ega mõtle ka iial minna, ja nii tee sinagi, kui sul vähegi aru peas on. Palun ära sellest enam kunagi räägi. – No näed! Siin ongi viimaks meie kena kaldakäär, kus hakkame einet võtma.”
Nad pöörasid vooluveest kõrvale ja sattusid just nagu väikesesse järve. Mõlemalt poolt laskus haljas murune kaldanõlv vaikse veeni, millest kumasid läbi pruunid usjad puujuured, eespool aga hõbeles veskitammi turi vahutavast paisujoast, mis väsimatu niriseva vesiratta toetusel hoidis käigus halli viilkatusega veskit. Õhku täitis rahustav kohin, ühetooniline ja summutatud, millest aeg-ajalt ometi kostis otsekui selgete häälekeste rõõmsat vadinat. See oli nii väga ilus, et Mutt ei saanud muud, kui pidi käppi püsti ajama ja õhkama: „Oh aeg! Oh aeg! Oh aeg!”
Rott juhtis paadi kalda äärde, sidus ta seal kinni, aitas ikka veel kohmetu Muti kenasti kuivale ja vinnas järele ka einekorvi. Mutt palus, et tal lahkelt lubataks korv üksipäini lahti pakkida, ja Rott andis talle meeleldi vaba voli. Ise heitis ta täies pikkuses rohule puhkama, tema õhevil sõber aga laotas laiali laudlina, võttis ükshaaval välja kõik salapärased pakid ja seadis nende sisu korralikult taldrikutele, iga uue avastuse juures ühtsoodu õhates: „Oh aeg! Oh aeg!” Kui kõik oli valmis, ütles Rott: „Lase nüüd aga hea maitsta, vanapoiss!” – ja Mutt tegi seda tõesti suure rõõmuga, sest oma kevadpuhastust oli ta alustanud õige varajasel hommikutunnil, nagu see kombeks ongi, ega olnud sugugi vahet pidanud, et iva võtta või keelt kasta, ja nii palju oli ta ju läbi teinud tollest kaugest tunnist saadik, et see paistis nüüd olevat lausa päevade taga.
„Mida sa vaatad?” küsis Rott veidi aja pärast, kui suurem nälg oli kustutatud ja Mutt suutis juba pilku laudlinalt väheke kõrvale pöörata.
„Ma vaatan toda mulliviiru, mis seal veepinnal liigub,” vastas Mutt. „See asi tundub mulle imelik.”
„Mullid? Ohoo!” ütles Rott ja laksutas rõõmsasti keelt nagu kedagi kutsudes.
Üle kaldaserva kerkis lai läikiv koon, ja Saarmas ronis veest välja ning raputas kasuka kuivemaks.
„Vaat kus ahnepäitsud!” torises ta laudlina poole tatsates. „Miks sa mind ei kutsunud, Rotu?”
„See oli meil sihuke plaanitsemata ettevõtmine,” selgitas Rott. „Muuseas – minu sõber isand Mutt.”
„Väga rõõmustav, tõesõna,” ütles Saarmas, ja ka need kaks looma olid siitpeale sõbrad.
„Kõik kohad on igavest lärmi täis!” jätkas Saarmas juttu. „Terve ilm paistab täna jõe peal väljas olevat. Tulin siia veskijärvele, et silmapilgukski rahu saada, ja näh, nüüd komista siin teie-vennikeste otsa!… See tähendab – palun vabandust –, ega ma seda’s nii sõna-sõnalt mõtle, teate.”
Nende tagant põõsastarast, mille küljes oli veel tihedalt mulluseid kuivanud lehti, kostis sahinat, ja lehestikust piilus triibuline pea, turjakühm taga.
„Tule aga tule, Mägra-vana!” hüüdis Rott.
Mäger sörkis mõned sammud ettepoole, siis aga ühmas: „Hmh! Seltskond!”, pööras selja ning kadus silmist.
„Vaat niisugune ta just on!” märkis pettunud Rott. „Lihtsalt vihkab seltskonda! Nüüd me teda täna enam ei näe. Hüva, eks sa räägi siis meile, kes seal jõe peal kõik väljas on.”
„Näiteks Konn on väljas,” vastas Saarmas. „Oma uhiuue süstaga, endal uued hilbud ümber, kõik otse nõelasilmast!”
Rott ja Mutt vaatasid teineteisele otsa ja naersid.
„Oli aeg, mil ta ei tahtnud muust teada kui ainult purjetamisest,” märkis Rott. „Siis tüdines ta sellest ja hakkas künasõitu harrastama. Hommikust õhtuni ja päevast päeva oma küna teibaga mööda jõge tõugata – see oli ainus, mis teda köitis, aga ise oli ta seejuures viimane kobakäpp. Mullu oli ta sisse võetud paadis elamisest; siis pidime kõik tema paatmajas võõrusel käima ja tegema näo, nagu see meile kangesti meeldiks. Ta kavatses kogu ülejäänud elu paatmajas mööda saata. Millest ta ka iganes vaimustuks, ikka läheb nii, et ta sellest tüdineb ja jälle midagi uut ette võtab.”
„Iseenesest on ta ju sihuke vahva sell,” tähendas Saarmas mõtlikult, „aga ei mingit püsivust ega tasakaalukust – eriti mitte paadis!”
Sealt, kus nad istusid, paistis paisjärve keskel oleva saarekese tagant natuke peamist voolusängi, ning just nüüd sööstis seal nähtavale süst töntsaka sõudjaga, kes kahelaba-aeruga hullusti plartsides ja süsta kõvasti kõigutades kõigest väest edasi pürgis. Rott tõusis püsti ja hõikas teda, aga Konn – sest tema see oli – ainult raputas pead ning keskendus rangelt oma tegevusele.
„Kui ta niimoodi kõigutab, on tal süst varsti kummuli,” ütles Rott ja istus uuesti maha.
„Kindel see,” itsitas Saarmas. „Kas ma olen teile kunagi rääkinud seda head lugu Konnast ja lüüsivahist? Asi oli nii. Konn…”
Põiki üle jõe tuli heitlikult sinna-tänna lenneldes ringiuitav ühepäevik, täis rõhutatud joovastust, nagu noortel elu nautivatel ühepäeviku-keigaritel kombeks. Väike veekeeris ja „amps!” – ning ühepäevikut ei olnud enam näha.
Ei olnud enam näha ka Saarmast.
Mutt vaatas ringi. Hääl kõlas tal veel kõrvus, kuid koht, kus Saarmas nüüdsama murul lösutas, oli tühi mis tühi. Ühtki saarmast polnud näha kuni kauge silmapiirini välja.
Ent mööda jõepinda liikus jälle mulliviir.
Rott ümises lauluviisi ja Mutile meenus, et loomade kombeõpetus keelab sõbra äkilise kadumise kohta mingeid märkusi teha, kadugu ta ükskõik kunas, mis tahes põhjusel või hoopis ilma põhjuseta.
„Nojah,” ütles Rott, „ma arvan, et meil tuleks liikuma hakata. Ei tea, kummal meist oleks parem einekorv kokku pakkida?” Tema häälest ei kostnud erilist vaimustust selle mõnusa tegevuse vastu.
„Oi, palun luba minul!” pakkus Mutt varmalt. Ja Rott muidugi lubaski.
Korvi kokkupakkimine ei olnud just päris niisama meeldiv töö nagu lahtipakkimine. Ei ole seda kunagi. Mutt aga tahtis kõigest lõbu leida, ja kuigi talle pärast korvi kokkupakkimist ning rihmapannalde kinnitõmbamist üks taldrik rohu seest vastu vahtis ning pärast uut avamist ja sulgemist Rott talle maas veel üht kahvlit näitas, mida igaüks oleks pidanud märkama, ja lõpuks,
