amatupood
Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken
Originaali tiitel:
Katarina Bivald
Läsarna i Broken Wheel rekommenderar
Bokförlaget Forum
2013
Raamatu väljaandmist on toetanud Swedish Arts Council (Kulturrådet)
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Anu Saluäär
Kujundanud Britt Urbla-Keller
Copyright © Katarina Bivald, 2013
First published by Bokförlaget Forum, Stockholm, Sweden
Published in the Estonian language by arrangement with Bonnierförlagen AB,
Stockholm, Sweden and Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency, Sweden
ISBN 978-9985-3-4955-7
e-ISBN 9789985349717
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Kallis Sara,
loodan, et Louisa May Alcotti „Vanaaegne tüdruk” teeb sulle rõõmu. Paeluv lugu, aga võib-olla natuke rohkem avalikult moraliseeriv kui „Väikesed naised”.
Maksmise peale pole sul tarvis mõelda – seda raamatut on mul olnud aastaid kaks tükki. Väga tore, et see nüüd endale uue kodu leiab ja saab koguni Euroopasse reisida. Ma ise ei ole kunagi Rootsis käinud, aga kindlasti on see väga ilus maa.
Kas pole naljakas, et raamatud reisivad kaugemale kui nende omanik? Peaks see olema lohutav või muret tekitav, seda ma tegelikult ei tea.
Sõbralike tervitustega
Amy Harris
Raamatud versus elu 1:0
Võõras naine Hope’i peatänaval oli nii tavalise välimusega, et see oli peaaegu sündmatu. Kõhn ebahuvitav kuju, seljas sügismantel, mis oli selle aastaaja jaoks liiga soe ja hall. Tema jalgade ees vedeles seljakott ja vastu peenikest säärt toetus hiigelsuur kohver. Kohalikud elanikud, kes juhtusid tema saabumist nägema, tundsid tahes-tahtmata, et on ebaviisakas sedavõrd vähe oma väljanägemisest hoolida. Nagu poleks tol naisel vähimatki huvi neile head muljet jätta.
Ta juuksed olid ebamääraselt pruunid, ei päris heledad ega tumedad. Neid hoidis koos hooletult kinnitatud juukseklamber ja kuklas langesid need korratute lokkidena õlgadele. Sealt, kus oleks pidanud asuma nägu, paistis hoopis Louisa May Alcotti „Vanaaegne tüdruk”.
Tegelikult tundus, et naisel ei olnud sellest sooja ega külma, et ta Hope’is oli. Nagu oleks ta juhuslikult sinna sattunud, kuidagi ülepeakaela, kõigi oma raamatute, pampude, kammimata juuste ja muuga, ning oleks niisama hästi võinud olla ükskõik millises teises linnas. Ta seisis Cedar County ühel ilusamal tänaval, võib-olla kõige ilusamal kogu Lõuna-Iowas, kuid ainus, mida ta nägi, oli too raamat.
Täiesti huvitu ei saanud ta siiski olla. Aeg-ajalt kiikas paar suuri halle silmi üle raamatu serva, just nagu küünitaks preeriakoer pead, et teada saada, kas õhk on puhas.
Raamat langes veel pisut allapoole ja naine vaatas kõigepealt teraselt vasakule, seejärel liikus pilk nii kaugele paremale, kui ilma pead pööramata võimalik. Siis tõstis ta raamatu kõrgemale ja paistis jälle jutustusse süvenevat.
Tegelikult oli Sara selleks ajaks meelde jätnud peaaegu kõik tänava detailid. Isegi raamat näo ees oleks ta võinud kirjeldada, kuidas viimane õhtupäike läikima löödud linnamaasturitelt vastu helkis, kuidas puuvõradki tundusid kenad ja hoolitsetud ning kuidas viiskümmend meetrit eemal asuva juuksurisalongi lamineeritud plastist reklaamsilt oli patriootlikult puna-valge-sinisetriibuliseks värvitud. Kõige kohal heljus lämmatav äsja küpsetatud õunapiruka lõhn. See tuli tema selja tagant kohvikust, kust mõned keskealised naised varjamatu halvakspanuga tema lugemist jälgisid. Vähemalt tundus see Sarale nii. Iga kord, kui ta raamatu kohalt üles vaatas, kortsutasid nad kulmu ja raputasid kergelt pead, nagu oleks ta kõnniteel lugemisega mõnda kirjutamata käitumisreeglit rikkunud.
Ta võttis mobiiltelefoni ja helistas viimasel salvestatud numbril. Telefon kutsus üheksa korda, enne kui ta kõne lõpetas.
Amy Harris jääb natuke hiljaks. Sellele on kindlasti mõistlik seletus. Võib-olla läks autokumm katki. Või sai kütus otsa. Võib väga lihtsalt juhtuda, et – Sara vaatas jälle telefoni ekraani – inimene jääb kaks tundi ja kolmkümmend seitse minutit hiljaks.
Ta ei muretsenud, veel mitte. Amy Harris kirjutas tõelisi kirju, päris ehtsale paksule, õrnalt kreemikale vanaaegsele kirjapaberile. Pole lihtsalt võimalik, et inimene, kes päris kirju kirjutab, ja veel kreemikale paberile, võiks sõbra võõras linnas üksi jätta või osutuda sadistlike seksuaalsete kalduvustega psühhopaadist massimõrvariks, ükskõik mida ema ka poleks Sarale öelnud.
„Palun vabandust, kullake.”
Sara kõrval oli seisatanud üks võõras naine. Tal oli seda sorti võltskannatlik pilk, mis oli inimestel tavaliselt siis, kui nad olid temalt juba mitu korda midagi küsinud.
„Kas ma saaksin kuidagi abiks olla?” küsis naine. Pruun paberkott toiduainetega oli toetatud puusale ja koti serval vankus lohakalt purk Hunti tomatisuppi.
„Tänan, ei,” ütles Sara. „Ma ootan kedagi.”
„Ah nii.” Hääletoon oli lõbusalt heatahtlik. Välikohvikus istuvad naised jälgisid huviga kogu jutuajamist. „Esimest korda Hope’is?”
„Olen teel Broken Wheeli.”
Võib-olla kujutas Sara seda endale ette, aga naine ei paistnud vastusega sugugi rahule jäävat. Konservipurk jõnksatas korra ohtlikult. Hetke pärast ütles ta: „Kardan, et Broken Wheel pole suurem asi linn. Kas te tunnete sealt kedagi?”
„Hakkan elama Amy Harrise juures.”
Vaikus.
„Olen kindel, et ta on juba siiapoole teel,” ütles Sara.
„Tundub, et teid on siia unustatud, kullake.” Naine vaatas lootusrikkalt Sara poole. „Aga helistage talle.”
Sara võttis vastumeelselt telefoni välja ja püüdis mitte eemale tõmbuda, kui võõras naine oma põse tema kõrva ligi surus, et kutsuvaid signaale kuulda.
„Paistab, et ei vasta.” Sara pani telefoni taskusse tagasi ja naine tõmbus pisut eemale.
„Mida te seal tegema hakkate?”
„Puhkama. Üürin endale toa.”
„Ja nüüd on teid siia üksi jäetud. Kena algus küll. Loodan, et te pole ette
