ei saa surnud olla, mõtles Sara. Ta on ju minu sõber. Ta armastab raamatuid.
See, mida Sara tundis, polnud lein, kuid talle tuletati meelde, kui ajutine on elu, ja sürreaalsuse tunne muutus tugevamaks. Ta oli tulnud Rootsist Iowasse, selleks et elust puhata või isegi elust pääseda, mitte selleks, et kohtuda surmaga.
Kuidas Amy suri? Osa Sarast tahtis küsida, teine osa ei tahtnud teada saada.
Grace jätkas, enne kui ta jõudis otsustada: „Matused on ilmselt täies hoos. See pole tänapäeval kuigi pidulik sündmus. Minu arvates on seal liiga palju religioosset loba. Kui minu vanaema suri, oli asi teisiti.” Ta vaatas kella. „Aga te peaksite nüüd küll sinna minema. Keegi, kes teda paremini tundis, teab kindlasti, mis me teiega peale hakkame. Mina katsun mitte lasta end linna probleemidesse kiskuda ja teie olete kindlalt üks nendest.”
Ta kustutas sigareti. „George, kas viid Sara autoga Amy maja juurde?”
Akna all istuv mees vaatas üles. Hetkeks nägi ta välja niisama halvatud, nagu Saragi end tundis. Siis aga tõusis püsti ning viis pooleldi vedades, pooleldi kandes Sara pagasi auto juurde.
Kui Sara oli mehe järel välja minemas, haaras Grace tal küünarnukist. „See seal on Vaene George,” ütles ta peaga mehe selja suunas osutades.
Amy Harrise maja oli selleks piisavalt suur, et esimese korruse köök ja elutuba tundusid suhteliselt ruumikad, kuid küllalt väike, et pärast matuseid sinna kogunenud väike rühm tekitas mulje, et maja on täis. Laual ja köögikappidel seisid ahjuvormid toiduga, keegi oli kaussidega välja pannud salatit ja leiba ning torganud joogiklaasidesse noad-kahvlid ja salvrätid.
Sara sai endale papptaldriku toiduga ja pärast seda jäeti ta enamvähem rahule. George oli endiselt tema kõrval ja Sara oli sellest ootamatust lojaalsuse märgist liigutatud. Mees ei paistnud olevat kuigi julge, isegi mitte võrreldes tema endaga, kuid ta oli Sara järel majja tulnud ja käis seal nüüd niisama kõhklevalt ringi nagu tema.
Hämaras esikus seisis tume kummut, mille peale keegi oli asetanud raamitud foto naisest, kes Sara oletamist mööda oli Amy, ja kaks kulunud laualippu, Ameerika ja Iowa osariigi omad. Viimane kuulutas kullaga tikitud tähtedega: Oma vabadust me hindame ja oma õigusi me säilitame, kuid punane värv oli pleekinud ja üks serv narmendama löönud.
Naine fotol oli täiesti võõras. Ta oli ehk kakskümmend aastat vana, juuksed kahte peenikesse patsi põimitud, ja ta naeratus oli lihtsalt täiesti tavaline jäik kaameranaeratus, sarnane tuhandete teistega. Võibolla oli tema silmades midagi, mis Sarale tema kirjadest tuttav tundus, mingi naerusäde, mis ütles, et ta teab, et kõik on vaid nali. Kuid see oli kõik.
Ta tahtis käe sirutada ja fotot puudutada, kuid see tundus liiga pealetükkiv. Selle asemel jäi ta pimedasse esikusse seisma, püüdes papptaldriku ja raamatuga ettevaatlikult tasakaalu säilitada. Tema kotid olid kuhugi oma teed läinud, kuid ta ei jaksanud selle pärast muret tunda.
Kolm nädalat tagasi oli ta tundnud Amyga niisugust lähedust, et oli olnud valmis kaks kuud temaga koos elama, nüüd tundus, nagu oleksid nende sõpruse viimased jäljed surnud koos Amyga. Ta ei olnud kunagi uskunud, et selleks peab kokku saama, et sõbrad olla – paljud tema kõige rikastavamad suhted olid olnud isikutega, keda olemaski ei olnud –, kuid äkki tundus võlts ja peaaegu lugupidamatu hoida kinni ettekujutusest, et nad olid mingil moel teineteisele midagi tähendanud.
Tema ümber liikusid inimesed aeglaselt ja kõhklevalt läbi tubade, nagu endalt küsides, mida paganat nad seal teevad, ja see oli peaaegu täpselt see, mida temagi mõtles. Ometi ei paistnud, et nad oleksid vapustatud. Nad ei näinud välja isegi imestunud. Mitte keegi ei nutnud.
Enamik vaatas teda uudishimulikult, kuid miski, võib-olla austus olukorra vastu, milles nad viibisid, ei lasknud neil talle otseste küsimustega läheneda. Selle asemel kõndisid nad ümber tema, naeratades iga kord, kui ta juhtumisi nende pilgule vastas.
Üks naine eraldus rahvahulgast ja püüdis Sara elutoa ja köögi vahel esikus kinni.
„Caroline Rohde.”
Hoiak ja käepigistus olid sõjaväelised.
Sara ees olev naine oli palju ilusam, kui ta oli endale ette kujutanud. Tal olid sügavad mandlikujulised silmad ja näojooned rõhutatud nagu skulptuuril. Laelampide valguses oli kõrgeid põsesarnu kattev nahk peaaegu säravvalge. Ta juuksed olid paksud, hallide kiharatega, mis meenutasid kõige rohkem sulahõbedat.
Kaelas oli tal õhukesest jahedast siidist must sall, mis oleks kellegi teise kaelas tundunud sobimatu, isegi matustel, kuid tema kaelas tundus see ennekõike ajatu ja peaaegu võluv.
Tema vanust oli raske määrata, kuid tal oli niisuguse inimese aura, kes ei ole kunagi olnud tõeliselt noor. Saral tekkis tugev tunne, et Caroline Rohde ei hinda noorust kuigi kõrgelt.
Kui ta rääkis, jäid kõik tema ümber vait ja ta hääl sobis tema auraga kokku: kindel, otsustav, otsekohene. Häälest võis justkui aimata tervitavat naeratust, kuid see ei ulatunud suunurkadeni. Pigem muutis see jooned suu ümber kalgimaks.
„Amy rääkis, et te tulete,” ütles ta. „Ma ei saa väita, et see oleks olnud minu arvates hea idee, aga ei olnud minu asi selle kohta midagi öelda.”
Järele mõeldes lisas ta: „Võib-olla ei peaks ma ka teile midagi ütlema, aga te olete kindlasti nõus, et see on tekitanud mõnevõrra… ebamugava olukorra.”
„Ebamugava,” kordas Sara kajana. Ehkki ta ei mõistnud, kuidas oleks Amy võinud ette teada, et ta sureb.
Teised kogunesid hajusa poolringina nende ümber, nii et kõik jäid Caroline’i taha ja näoga Sara poole, nagu oleks ta juhuslikult tsirkusesse sattunud.
„Me ei teadnud, kuidas teiega ühendust saada, kui Amy… lahkus. Ja nüüd olete te siin,” võttis Caroline asja kokku. „Aga hea küll, eks see ole näha, mis me teiega teeme.”
„Mul oleks vaja kusagil elada,” ütles Sara. Kõik kallutasid end ettepoole, et kuulda, mida ta ütleb.
„Elada?” ütles Caroline. „Elama hakkate te mõistagi siin! Maja on ju tühi.”
„Aga…”
Kirikuõpetaja valge kaelusega mees naeratas Sarale sõbralikult ja jätkas kahjuks samal teemal, lausudes: „Amy palus meil teile iseäranis edasi öelda, et selles osas pole midagi muutunud.”
Pole midagi muutunud? Sara ei teadnud, kes siin hulluks on läinud, kas Amy, kirikuõpetaja või kogu Broken Wheeli linnake.
„Loomulikult on siin olemas külalistuba,” ütles Caroline. „Magage täna öösel seal, siis vaatame, mida teiega edasi teha.”
Kirikuõpetaja noogutas ja mingi moel oligi asi otsustatud: ta hakkab üksinda elama Amy Harrise tühjas majas.
Ta haarati kaasa teisele korrusele. Caroline läks kõige ees nagu väejuht sõjas, Sara kohe tema järel ja siis toetava vaikse varjuna George. Nende taga tuli enamik teisi külalisi. Keegi kandis tema pagasit, ta ei teadnud, kes, aga kui ta väiksesse tuppa jõudis, ilmusid nii seljakott kui ka kohver nagu imeväel välja.
„Me hoolitseme selle eest, et teil oleks kõik, mida vajate,” ütles Caroline ukselävelt, sugugi mitte ebasõbralikult. Siis saatis ta kõik minema ja lehvitas Sarale kergelt, enne kui enda järel ukse sulges.
Sara vajus
