surm oli linnale raske löök,” ütles mees. Ta seisis endiselt veranda ees, üks jalg alumisel trepiastmel, nagu poleks suutnud otsustada, kas ta on teel üles või tagasi alla. „Väga raske.”
„Jah,” ütles Sara. „Kuidas… kuidas ta suri?”
Võib-olla oli pealetükkiv seda küsida, aga ta taipas, et tahab seda tõesti teada. Kuid kirikuõpetaja pomises ainult midagi haigusest. Tähendab siis mitte autoõnnetus. Kuid surm pidi siiski olema ootamatu. Alles kolm nädalat tagasi oli Sara saatnud Amyle kõik oma reisi üksikasjad ega olnud saanud muud teadet, kui et talle tullakse Hope’i vastu.
Ta mõtles, kas peaks kohvi pakkuma. Kuidas peaks tegelikult külalislahkust üles näitama, kui oled mittemaksev külaline surnud naise majas? See tuletas talle midagi meelde.
„Ma ei tea õieti, kuhu minna,” ütles ta.
„Minna?” Kirikuõpetaja, kes oli niigi juba närviline, nägi veel närvilisem välja. Ta tõstis jala trepiastmelt maha. „Aga sa elad ju siin!” Kui see Sarale mitte kuidagi ei mõjunud, lisas ta: „Amy oli väga armastatud, nagu sa mõistad. Meil on hea näha, et tema maja ei seisa tühjalt ja mahajäetult. Muide, kas sa vajad midagi? Kas sul süüa on?”
„Ilmselt mitmeks nädalaks.”
„Hästi, hästi. Ja midagi muud? Oletan, et sul on autot vaja.”
„Mul ei ole juhiluba.”
Mees võpatas. „Ah nii, ahah. Ja, hmm, jah… Pean sellest lihtsalt Caroline’iga rääkima.” Ta paistis kergendust tundvat, et otsuse langetas, ja ütles head aega, enne kui Sara selgusele jõudis, kas peaks kohvi pakkuma.
Ta polnud ikka veel kohviprobleemile lahendust leidnud, kui saabus järgmine külaline. Kuid seekord polnudki sellel tähtsust.
Proua Jennifer – „Ütle mulle Jen” – Hobson oli Ameerika koduperenaine, kes väärinuks asepresidendi tooli. Tal olid täiuslikult lõigatud tumedad juuksed, mis näisid justkui olevat omaette, ja niisuguse inimese pisut liialdatud naeratus, kes tegeleb palju väikelastega. Ta marssis otse kööki, pani veekeetja käima ja võttis lahustuva kohvi jaoks välja kaks lusikat.
„Ma olen Broken Wheeli infolehe vastutav väljaandja,” ütles ta üle kohvitasside ja lusikate klõbina.
Ta avas ühe alumise kapi ja leidis suhkru. Juuksed hõljusid tema ümber, kui ta alla kummardus. „Me kirjutame kõigist siinsetest suurtest sündmustest. Alles mõni aasta tagasi oli siin külas üks mees Jerseyst. Mingisugune vabakutseline. Ta tuli ennast otsima, aga kolis ainult kahe nädala pärast Hope’i ja keeldus intervjuud andmast.”
Jäi selgusetuks, mis oli olnud hullem, kas Hope’i kolimine või intervjuust keeldumine.
„Üks mu sõber Spencerist tegeles suguvõsauuringutega,” ütles naine üle õla. „Olen Spencerist pärit. Kolisin siia, kui abiellusin.”
Ta näkku tekkis midagi otsustavat.
„Aga jah. Ta tegeles suguvõsauuringutega. Leidis sugulasi Rootsist. Ta oli sellega väga rahul. Palju parem kui sugulased Iirimaalt või Saksamaalt, nagu ma talle ka ütlesin. Kõikidel on seal sugulasi. Rootsi on palju eksootilisem.”
Ta vaatas Sarale otsa ja raputas siis kiiresti pead, arvatavasti ahastusest, et Sara oli nii tavaline.
„Mis su perekonnanimi on? Võib-olla olete sugulased. On imelikumaidki asju juhtunud ja Rootsis ei ela ju väga palju inimesi?”
„Üheksa miljonit.”
„Kas teil tammesid on?”
„Tammesid?”
„Iowa rahvuspuid. Meil siin on fantastilised tammed.”
„Jah, meil… on tammesid.”
„On sul ehk mõni arvamus, mida sooviksid jagada?”
Neid Saral ei olnud.
„Mitte midagi? Mõni väike tervitus? Võib-olla esmamulje linnast?”
„Olen käinud ainult söögikohas.”
„Arvan, et mul tuleb lihtsalt midagi kokku kirjutada,” ütles Jen iseendale. „Olen kindel, et sa hakkad linna armastama, kui seda kord tundma õpid.”
„Ära muretse,” lisas ta. „Artiklis väljendad sa ennast kenasti. Kohe, kui ma olen välja mõelnud, mida sa ütled.”
Kallis Sara,
kui tore, et Sulle meeldis Harper Lee. Mul pole tegelikult rootsikeelse pealkirja kohta mingit arvamust, kuid on võimalik, et „Surmapatt” kõlab nagu odav bulvarikriminull. Seda tead sina paremini kui mina.
Kuna sulle meeldis „Tappa laulurästast”, saadan ka Kathryn Stocketti „Koduabilise”. Rassism on mõlemas raamatus igatahes ühine. Ma tean, et on neid, kes kahtlevad selles, et rassism on ikka veel suur probleem, aga minu arvates arvavad nii ainult keskealised inimesed, need, kes usuvad, et maailm on ainuüksi sellepärast automaatselt paremaks muutunud, et nemad on saanud küllalt vanaks, et seda juhtida, ehkki ilma et keegi neist oleks teinud vähimatki selleks, et seda paremaks muuta. See on üks väheseid küsimusi, mis mind ikka veel ärritab. Liigagi palju, nagu ütleb mu hea sõber John, kes on mustanahaline ja selgesti üle keskea ning väidab, et kõik on muutunud palju paremaks. Vähemalt Broken Wheelis, lisab ta. Johnile ei meeldi ebamäärased üldistused. Ma ei kavatse nõustuda, et see ütleb midagi maailma kohta üldisemalt, vaid see ütleb lihtsalt seda, et siitkandi rahvas on temaga harjunud. Ta on linnas ainus mustanahaline ja lisaks peab ta ainsat kauplust, kus ikka veel piima müüakse, nii et ma ei tea, kuidas ta saaks inimestele mitte meeldida. Mina arvan loomulikult, et on võimatu, et ta ei meeldiks, aga sellega ta ka ei nõustu.
Sõbralike tervitustega
Amy Harris
On üldtuntud tõde, et Rootsi turist Iowas otsib kindlasti meest
Broken Wheelis oli Grace’i juurest vaadates teisel pool teed vana kino. Selle klassikaline viiekümnendate aastate arhitektuur andis peatänava ühele poolele teatava väärikuse, kuid kino oli ammu lõpetanud uute filmide näitamise ja juba mitu aastat ei näidatud seal üldse filme. Projektor oli katki läinud. Praegu kasutati kino ainult linnavolikogu koosolekuteks.
Kokku tulnud inimeste nimetamisega linnavolikoguks oli natuke sedamoodi, nagu kino enda nimetamisega kinoks: see ütles rohkem selle kohta, mis nad kunagi olid olnud, kui selle kohta, mis nad olid praegu. Varem olid toimunud valimised ja oli olnud prestiižikas volikogus olla. Tol ajal oli olnud raha, mida kulutada, ja peetud lahinguid selle pärast, mille peale see panna. Uued pingid mõne kiriku ees või uus tänavavalgustus. Kirikuesiste pinkide värv ja mis sorti tänavalaternaid taheti. Kas kino on linna uhkus või noorsoo hukatus.
Nüüd oli alles ainult käputäis inimesi, kes endiselt tahtsid sekkuda linnas toimuvasse, ja enam polnud raha, mida kulutada.
Siiski jätkasid nad kooskäimist, istudes üle nädala neljapäeviti kino ainsa saali esimese rea toolidel.
Caroline
