Unistuste raamatupood. Katarina Bivald

      Sõbralike tervitustega

      Amy Harris

      Asfalt ja betoon

      Raamatute lugemine polnud halb elamisviis, kuid viimasel ajal oli Sara hakanud mõtlema, kas see on kuigi palju… elu. Need mõtted olid tulnud siis, kui ta oli teada saanud, et Josephssoni kauplus pannakse kinni, ja teda oli vapustanud mõtete intensiivsus. Nagu oleks koos raamatupoega kadunud seitseteist aastat tema elust, nagu oleks kõik, mis ta kunagi oli olnud, paiknenud ühe tolmuse kaupluse hallikasvalgetes riiulites, inimestes, kes ostsid suviti neli pehmekaanelist raamatut kolme hinna eest ja jõuluks ükskõik mida, mis oli läikiv ja korralikus köites.

      Muidugi oli ta teadnud, et võib saada uue töö mõnes teises raamatukaupluses, kuid just seal ja siis, neil lõpmata pikkadel suvepäevadel ühes äärelinna keskuses, kui loeti suure hooga päevi sulgemiseni, oli ta endalt küsinud, kas sellest tõesti piisab. Ja see oli teda hirmutanud, sest mida muud seal mujalgi võis olla peale raamatute ja töö?

      Oli aga Amy ja üks Iowa väikelinn, nagu mõnes Fannie Flaggi või Annie Proulx’ romaanis. Sara oli kord ostnud Amy käest ühe raamatu interneti rahvusvahelise antikvariaaditeenuse kaudu, kus ka eraisikud said raamatuid müüa. Kui Amy ei tahtnud selle eest tasu saada, oli Sara julguse kokku võtnud ja saatnud talle tänutäheks ühe raamatu, ja nii oli see jätkunud. Amy oli saatnud imetoredaid kirju raamatutest ja oma väikelinna inimestest ning tol hetkel oli see olnud ainus, mille külge Sara sai klammerduda. Ainus päästerõngas elus, mis oli hakanud tunduma äärmiselt mõttetu.

      Kui tema elu oleks olnud raamat, poleks tal olnud seal isegi kõrvalosa. Ja kõrvalosa oli tegelikult kõik, mida ta soovis. Peategelaseks oli ilmselt liiga palju tahta, aga saada endale vähemalt välimus ja mõni isikuomadus, mida paari reaga põgusalt kirjeldatakse, kui ta aeg-ajalt peakangelannat kohtab. Olla tegelane oma nime ja mõne repliigiga.

      Juulis oli see tundunud tohutu kauge unistusena ja niisama kauge oli see nüüd.

      Ent ta arvas, et raamatute abiga saab ta oma päevad mööda saata. Siiani oli ta seda alati teinud.

      Sel hommikupoolikul võttis Sara verandale kaasa „Bridget Jonesi” ja selle päeva kolmanda tassitäie peaaegu joomiskõlbmatut lahustuvat kohvi. Ta läks kiiresti läbi esiku, hoides silmad välisuksel. Püüdes mitte vaadata esikus olevat väikest altarit. Soovides, et keegi oleks vähemalt lipud ära võtnud, kuid arvamata, et tema ise võiks seda teha.

      Väljas olla tundus parem. Kiiktoolid olid mugavad ja umbe kasvanud aed nägi välja pigem sarmikas kui hooletusse jäetud. Kui ta edasitagasi kiikus, kostis tema alt kodust kriuksumist.

      Sel ajal kui päike leidis aeglaselt tee puulatvade kohale, püüdis ta kujutleda, et kõik on täpselt nii, nagu peab, nagu oleks pidanud olema.

      Võib-olla Amy ei olegi surnud? Võib-olla tegeleb ta parasjagu köögis oma lilledega? Võib-olla on ta mõne raamatuga kusagil ülakorrusel? Võib-olla võiks see nii olla.

      Sara ohkas. Sama mis siis, kui üritada mõne raamatu õnnetut lõppu muuta. Ükskõik, kui palju sa ka ei püüaks end veenda, et asjad lähevad pärast seda teisiti, kui sadistlik ja käpardlik autor on pildilt kadunud, on see ikka kusagil ajusopis alles. Rhett Butler jättis Scarletti maha just siis, kui Scarlett oli hakanud tema vääriliseks saama. Täiesti mõistusevastaselt, oma isikupära, armastuse olemuse ja oma sõnade kiuste, tegelikult kõige kiuste, mis oli arukas ja õiglane. Ja isegi mitte Charlotte Brontё kohutav isa ei saanud takistada Paul Emanueli suremast, ükskõik kui võltsi ebamäärasusega Charlotte poleks üritanud lõppu sõnastada, et isale rõõmu valmistada.3

      Arusaamatu.

      Jah, aga nii see on. Tuleb lihtsalt püüda selle peale mitte mõelda. Margaret Mitchell oli rumal ja Amy Harris on surnud.

      Sara tõstis raamatu sülest ja sundis end edasi lugema. Oli kuidagi lohutav, et raamat oli siin täpselt samasugune, nagu oli olnud Rootsis. Bridgetil ei õnnestunud täpselt samuti oma uusaastalubadusi täita nagu varem ja ta kohtas Mark Darcyt tema tobedas džempris. Kui Daniel Cleaver lõpuks lavale ilmus, oli Sara juba turvalisse raamatumaailma kadunud ja oleks võinud sinna jäädagi, kui mitte üks auto poleks sissesõiduteele keeranud.

      George’il oli seljas seesama punaseruuduline särk mis laupäeval ja see oli niisama kortsus. Ta käed värisesid nüüd rohkem kui siis. Kuid Saral oli meeles, kuidas George oli koos temaga peietele tulnud, ja ta naeratas mehele üle raamatu serva.

      „Tulin sulle ütlema, et olen sinu autojuht.”

      Raamat vajus aeglaselt sülle.

      „Hakkan sind sõidutama,” selgitas mees. „Sinna, kuhu soovid. Ainult helista.” Ta vuristas oma telefoninumbri ette, ära ootamata, et Sara selle üles kirjutaks. „Kui mind kodus ei ole, siis olen Grace’i juures.” Ta ütles Sarale ka selle numbri ning Sara ei jõudnud sedagi kirja panna.

      „Aga ma võin jalgsi käia,” ütles ta.

      „Nad ütlesid, et ma pean sind sõidutama.”

      „Nad?”

      „Jen ja Andy. Caroline oli ka juures.”

      See ilmselt otsustas asja.

      „Noh?” ütles mees. „Kas ma saan sind kuhugi sõidutada?”