38 HaningeKallis Sara,
suur tänu meeldiva kingi eest! See pole ehk raamat, mille ma ise oleksin ostnud, ja just sellepärast valmistab see palju rohkem rõõmu. Aga küll see on ikka õudne lugu. Mul polnud aimugi, et Rootsis niisuguseid asju juhtub. Ehkki ma ei tea, miks ei peaks juhtuma. Minu meelest on väikestes linnades rohkem vägivalda, seksi ja skandaale kui suurlinnades, ja kui see on tõsi linnade puhul, peaks see ju kehtima ka väikeste riikide kohta. Arvan, et see tuleb sellest, et inimesed saavad seal lähedasemaks. Meil Broken Wheelis on küll kindlasti üksjagu skandaale olnud.
Aga oma Lisbeth Salanderit meil tõesti ei ole. Tähelepanuväärne naine. Nagu ma aru saan, on sarjas veel kaks raamatut. Kas sa ei oleks palun nii kena ja ei saadaks mulle ka ülejäänud kaks? Ma ei saa enne magada, kui olen teada saanud, kuidas sel tüdrukul on läinud, ja tollel närvilisel noorhärral Blomkvistil muidugi ka.
Loomulikult maksan ma nende eest. Saadan esimese osamaksena Harper Lee „Tappa laulurästast”, muide, samuti väikelinnad, mõrvad ja seks.
Tervitades
Amy Harris
Broken Wheeli infoleht
Sulle on neli uut sõnumit. Vastu võetud null viis kolmteist:
„Kullakene! Ema siin. Mida? Jajah. Ja isa muidugi ka. Jõudsime just Andersi ja Gunneli poolt tagasi. Tead küll, nende juurest, kes olid varem meie naabrid, aga kolisid sinna Tyresö imelisse villasse. Kuidas sul läheb? Oled juba kohale jõudnud? Kuidas siis on maakohas olla? On see Amy täielik hull? Kas sul õnnestus õige buss leida? Ma ei saa aru, miks sul oli vaja ilmtingimata sinna…”
Vastu võetud null viis viisteist. Ema rääkis edasi, nagu polekski teda katkestatud:
„… maakolkasse sõita. Oota, ma pole lõpuni rääkinud. Aga hea küll, siit tuleb isa, kes tahab kindlasti paar sõna öelda, ehkki ma pole üldse lõpetanud.”
Väike paus, tõsine köhatus.
„Sara! Loodan, et sa ei istu ainult raamatuid lugedes toas. Sa pead julgema välja minna ja inimestega rääkida. Reisimine on fantastiline võimalus. Mulle meenub, kui meie emaga…”
Vastu võetud null viis kaheksateist.
„Mis selle kõnepostiga küll on. Miks mul ei lasta lõpuni rääkida? Aga head aega siis. Oota. Ema tahab jälle midagi öelda.”
„Sa tead, et kui sa kahetsema hakkad, võid alati hoopis New Yorki sõita. Või Los Angelesi. Ja ära maksa ette.”
Sõnum katkes taas ja järgmine oli salvestatud alles kolm tundi hiljem. Ema jälle:
„Sara! Miks sa vastu ei võta, kui me sulle helistame? Kas Amy on massimõrvar? Mina tean küll, kuidas seal USAs asjad on. Kui sind on kusagil tükkideks lõigatud, siis ei anna ma sulle kunagi andeks. Kui sa meile silmapilk ei helista, helistan ma CIA-sse.” Taustal pomises isa hääl midagi. „FBI-sse. Whatever.”
Ema ei olnud maha rahunenud, kui Sara ta ükskord kätte sai.
„Mulle ei meeldi üldse see väikelinna asi,” ütles ema. Nad olid selle üle varemgi vaielnud.
Sara hõõrus otsaesist ja vajus tagasi voodile. Tuba, kus ta lamas, oli väike, võib-olla kolm korda viis meetrit. Seal oli voodi, tugitool akna all, öökapp ja väike kummut. See oli kõik. Tapeet oli hele, lilleline ja paistis olevat vähemalt paarkümmend aastat vana. Kardinatel oli hoopis teistsugune lillemuster ja näis, et need olid üles riputatud alles enne tema tulekut. Kardinad olid selle akna jaoks kindlasti kümmekond sentimeetrit liiga lühikesed.
„Väikelinnad on nii… igavad. Sa oleksid võinud sõita ükskõik kuhu üle kogu maailma.”
See oli tegelikult irooniline. Ema oli talle alati korrutanud, et tuleb reisida, ja kui ta nüüd seda tegi, käitus ema nii, nagu oleks ta pidanud pigem koju Haningesse jääma.
„Ja ohtlikud. Kes teab, millised hullud ennast seal peidavad?”
Polnud selge, mis oleks halvem, kas igavus või oht sattuda mõne hullumeelse massimõrvari otsa, kes igas kuuris peidus on. Need sõnad äratasid millegi Sara mälus.
„See tuleb sellest, et inimesed saavad väikelinnades üksteisega lähedasemaks,” ütles ta.
„Kui aus olla, siis mida tead sina inimestest? Kui sul poleks nina kogu aeg raamatus…”
Seda vaidlust oli neil samuti olnud palju kordi.
Võib-olla polnudki nii imelik, et ema nägi oma vanemas tütres proovikivi. Sara noorem õde Josefin töötas Södertälje maakohtus juristina. Ajapikku pidi temast saama advokaat, mis on sotsiaalselt mõjukas amet, kus töötajad kannavad hästiistuvaid kalleid kostüüme. Aga Sara. Raamatukaupluses. Kusagil äärelinna ostukeskuses. See oli ainult õige vähe parem kui olla töötu endine raamatupoe müüja, mida ta nüüd oli. Ja kui ta kord sõitiski välismaale, siis kuhugi väikesesse urkasse kusagil Ameerika kolkas, elama ühe vanema naisterahva juurde.
Tavaliselt ei hoolinud Sara sellest, et ema teda nii ilmselt igavaks pidas. Ema arvamuses oli tõetera. Kogu elu jooksul polnud ta teinud mitte midagi, mis oleks olnud vähimalgi määral seikluslik. Kuid pidevad rünnakud Amy vastu olid hakanud talle juba enne ärasõitu närvidele käima ja nüüd, traagilised matused värskelt meeles, vastas ta seetõttu ema kommentaaridele lühidalt ja ühesilbiliselt.
Ema näis tajuvat, et on liiale läinud, sest ta ütles: „Nojah, vähemalt ei ole sa tapetud ja tükeldatud.” Hääletoon oli nii teesklematult pessimistlik, et tal polnud vaja isegi lisada „veel”. „Kuidas siis Amy on? On ta sinuga lahke?”
„Amy on…” Sara takerdus. „Ta on kena.”
Seda ta oli. Ainult et ta oli ka surnud.
Sara hiilis oma toast välja ja läks läbi pimeda koridori nagu närviline murdvaras. Kohe tema toa ees oli kitsas koridor, mis viis ka vannituppa ja Amy tuppa. Caroline oli seda näidanud, kui teda külalistuppa juhatas. Ta möödus kiiresti, püüdes mitte vaadata rangelt suletud ust. Ta mõtles, kas keegi seda veel üldse kunagi avab. Temal igatahes polnud mõtteski seda teha. Trepiotsal jäi ta seisma ja kuulatas. Siis läks aeglaselt trepist alla.
Iga uue toa juures kõhkles ta ja vaatas ettevaatlikult uksest sisse. Ta ei teadnud, mida ta tegelikult ootas. Elutoa diivani taha peitunud linnaelanikke. Amy vihaseid sugulasi esikus, kes süüdistavad teda, et ta elab majas ilma üüri maksmata, või Amy vaimu köögis. Ent kõik oli tühi ja mahajäetud.
Ta kõndis Amy majas ringi, puudutas käega pindasid, mida Amy oli katsunud, tubades, kus Amy oli elanud. Maja vaikus hirmutas teda, silme ette kerkisid pildikesed tardunud igapäevaelust, kui ta selleks kõige vähem valmis oli.
Köögis oli keegi valmis pannud keedukannu, purgi lahustuvat kohvi ja pudeli piima. Eilsest oli järel leiba ja külmikut avades avastas ta, et seal oli külluses toitu, korralikult kilesse pakitud, peale märgitud, mis roog see on, ja eilne kuupäev.
Ta sõi paljast leiba ja pani vee keema, enne kui lipsas vannituppa, et duši all käia. Dušš ise oli vanaaegne, väikese ovaalse vanni kohal. Ta võttis kõik
