tuli vinguvat kaeblikku heli ja vesi ei läinudki soojemaks kui vaid hädavaevu leigeks.
Tegelikult ei pidanud see niiviisi minema, mõtles Sara. Ta oli vannitoast leitud käteräti pea ümber mähkinud, oma pagasi lahti pakkinud ja tagasi kööki kolinud. Siiani polnud ta viibinud üheski toas rohkem kui kakskümmend minutit, välja arvatud külalistuba, kus ta oli maganud. Kuidagi kindlam tundus ringi liikuda.
Lahtipakkimine oli võtnud kolmteist minutit, nii et nüüd oli kell pool üksteist ja tal polnud üldse mitte midagi teha. Väljas hakkas juba palavaks minema. Lahtisest köögiuksest tuli kuiva mulla ja lämmatava roheluse lõhna. See võistles majas sees oleva umbsuse, puidu ja vanade vaipade lõhnaga.
Ta vajus köögitoolile ja otsis mingisugust märki sellest, et Amy oli seal elanud, kuid nägi ainult kulunud kapiuksi ja surnud potililli aknalaual.
See siin oleks pidanud olema tema seiklus. Nemad Amyga oleksid pidanud siin istuma, võib-olla täpselt samadel toolidel, ja rääkima raamatutest, linnast ja inimestest, keda Amy oli tundnud, ning see oleks olnud kena.
„Amy,” ütles ta. „Mida paganat sa oled teinud? Me pidime ju päriselt sõbraks saama.”
Verandale viiva köögiukse kõrval seisis kaks paari eri suuruses kummikuid. Rohi oli kõrge ja suvepäikesest kolletunud ning köögiviljaaed ammu umbe kasvanud. Ilmselt leidus seal paljugi, mida polnud võimalik kogu selle rohu tõttu näha, kuid Sara suutis tuvastada kaks kõverat õunapuud, mis näisid olevat aastaid kärpimata, rohtunud lapikese maitsetaimedega, mis sarnanesid väga umbrohuga, ja paar tohutu suurt tomatitaime.
Ta läks majja tagasi ja kulutas tund aega sellele, et oma raamatud kogu majas laiali paigutada, püüdes maja koduseks muuta. Kuid kolmeteistkümnest raamatust ei jätkunud kuidagi kõigisse tubadesse.
Kodus oli tal peaaegu kaks tuhat raamatut ja kolm sõpra. Kui endisi raamatukaupluse kolleege võis sõpradeks pidada.
Ta oli raamatukauplusse tööle läinud, kui oli seitseteist, algul jõulude, allahindluste ja suvepuhkuste ajal, seejärel täiskohaga. Ja sinna oli ta jäänudki. Poole tunni kaugusele kohast, kus ta oli sündinud. Midagi sellest põnevamat ei olnud juhtunud.
Üks kaupluse naistest oli kord väitnud, et kõik jutustused algavad sellega, et keegi saabub või lahkub. Josephssoni raamatukauplusse ei olnud kunagi kedagi saabunud ja kindlasti ei olnud kedagi saabunud Sara kahetoalisse Haninge korterisse. Mitte midagi peale kirjade, ilusti käsitsi kirjutatud kirjade. Mõnda aega oleks Sara võinud vanduda, et kirjad tõid endaga kaasa tükikese Iowat, nõrga, kuid selgesti tajutava seikluste, võimaluste, teistsuguse, ajatuma elu tunde.
Kuid siia jõudes lõhnas siin ainult umbselt puidu ja vanade vaipade järele.
„Võta end kokku, Sara,” ütles ta. Oli rahustav inimhäält kuulda, isegi kui see oli tema enda oma. Ainsad muud heli tulid liiga pikaks kasvanud puuokstelt, mis peksid ülakorrusel vastu akent, ja torudest, mis vahetevahel ilma põhjuseta korisesid.
Kuidas on võimalik maha sõita tuhandeid kilomeetreid ja kohale jõudes olla ikka seesama inimene? Sara ei saanud sellest aru.
Kui muidugi see välja arvata, et nüüd oli tal kolmteist raamatut ja null sõpra.
„Võta end kokku,” ütles ta jälle, kuid see ei kõlanud seegi kord karmimalt.
Sara arvates uskus suurem osa neist, kes üldse tema peale mõtlesid, et ta kasutab raamatuid selleks, et end elu eest peita.
Ja võib-olla oli see tõsi. Ta oli juba põhikoolis avastanud, et vähesed märkasid seda, kes istus raamatu taha peidetult. Aeg-ajalt oli ta pidanud silmad tõstma, et mõne lendava joonlaua või raamatu eest pea alla lasta, aga üldiselt polnud keegi just teda rünnanud ja enamasti polnud ta isegi raamatus järge kaotanud. Samal ajal kui teised klassikaaslased olid kedagi kiusanud või ise kiusatuks osutunud, uuristanud mõttetuid märke laua sisse või sodinud üksteise kappe, oli tema kogenud tormilisi kirgi, surma, naeru, näinud võõraid maid ja möödunud aegu. Teised olid võib-olla kinni Haninge väikeses päevinäinud põhikoolis, kuid tema oli olnud Jaapanis geiša, rännanud koos Hiina viimase keisrinnaga Keelatud Linna klaustrofoobsetes suletud ruumides, kasvanud üles Roheliste Viilkatuste külas1 koos Anne’i ja teistega, kogenud omajagu mõrvasid ning armastanud ja kaotanud koos klassikutega.
Raamatud olid olnud kaitsemüür, kuid mitte ainult. Nad olid kaitsnud teda ümbritseva maailma eest, kuid muutnud ka ümbritseva maailma mingisuguseks ähmaseks kulissiks tema elu tõelistele seiklustele.
Oleks võinud uskuda, et kümme aastat raamatukaupluses oleksid raamatute maagilisest särast midagi ära võtnud, kuid Sara arvates oli asi vastupidi. Nüüd oli tal igast raamatust kaks mälestust: mälestus sellest, et ta oli seda müünud, ja sellest, et oli seda lugenud. Ta oli müünud iga-aastaste allahindluste ajal lõpmata palju Terry Pratchettit, enne kui oli alles mõni aasta tagasi kapituleerunud, ühe tema raamatutest läbi lugenud ja tutvunud ühe tänapäeva kõige fantastilisema ja kindlalt kõige usaldusväärsema kirjanikuga. Ta mäletas suve, mil oli tundunud, et müüb peaaegu ainult Ulla-Carin Lindqvisti raamatut „Sõuda aerudeta”, ja suveõhtut kolm aastat hiljem, mil oli ise seda lugenud. Ta mäletas, et ümbrisel oli tume siluett ja see oli maalähedastes, realistlikes toonides, nagu on suveõhtuti pärast päikese loojumist, et raamat ise oli väike ja õhuke ning et kõik, kes selle ostsid, pidasid vajalikuks seda kommenteerida. „See on see uudisteankur”, „diktor, kes suri”, „ta oli teles väga hea”, nagu oleks see kuidagi nende südame murdnud, et keegi televisioonist võib surra. Sara arvates oli see raamat, mis puudutas inimesi, enne kui nad seda lugemagi olid hakanud.2
Ta oli kandnud kuhjade viisi Liza Marklundi, rohkem, kui ta tegelikult oleks tahtnud, müünud pehmekaanelist Jan Guillou’ Hamiltoni-seeriat vähemalt kolmes eri trükis ning näinud sündimas, kasvamas ja igavesti jätkumas Rootsi krimikirjanduse imet. Ta polnud õieti tähele pannud, millal ilmus Camilla Läckberg, kuid oli märganud teda pehmekaanelisena. Saraga oli see tihti nii.
Ta oli kindlasti müünud kümneid tuhandeid, võib-olla sadu tuhandeid raamatuid, kuid mõttetu oli üritada arvet pidada. Kui ta oleks neil aastatel üldse oma tulevikule mõelnud, oleks ta ilmselt eeldanud, et saab raamatukaupluses vanaks, muutub aegamööda hallimaks ja tolmusemaks nagu müümata raamatud väikeses laos, müües igavesest ajast igavesti rahulikult koopiapaberit ja pastakasüdamikke, ning tõmbub siis tagasi, saades pensioni, mis koosneb suures osas raamatutest, mis ta on personali allahindlusega aastate jooksul ostnud.
Kuid Josephssoni raamatukauplus oli kinni pandud, tema oli jäänud töötuks ja nüüd oli ta ihuüksi Ameerika Ühendriikides.
Kui üks auto sissesõiduteele keeras, oli Sara peaaegu tänulik vahelduse eest. Autost astus välja matustel olnud kirikuõpetaja ja sel ajal, kui mees maja poole astus, proovis Sara esikus peegli ees kolme erinevat naeratust.
„Ole lihtsalt normaalne, Sara,” ütles ta oma peegelpildile, kuid naine, kes talle pärani silmadega vastu vahtis, nägi traagilisel kombel välja nagu turbanit kandev kabuhirmus hiir. Ta oli rohkem kui tund aega majas ringi kõndinud ja ikkagi unustanud ära võtta käteräti, mille oli juuste ümber keeranud.
Kirikuõpetaja oli nüüd juba peaaegu veranda juurde jõudnud, seepärast viskas Sara käteräti riidekappi, katsus kammi asemel sõrmedega läbi juuste tõmmata ja läks välja verandale.
Naeratus, Sara, meenutas ta endale.
Kirikuõpetaja nägi välja niisama närviline nagu Sara ise. Valgest kaelusest
Ulla-Carin Lindquist (1953‒2004) – Rootsi raadio- ja teleajakirjanik, kes põdes surmavat närvihaigust ALS ja kirjutas muuhulgas sellest raamatu
