tõrjus Raoul, „kui sa seda just ise ei soovi, mõnikord harva nende vanade sõprade meeleheaks …”
Ent Simone katkestas teda erutatult.
„Ei, ei, mitte iialgi enam. Mind varitseb oht. Ma ju räägin sulle. Ma tunnen seda, tunnen suurt ohtu.”
Ta surus käed korraks laubale, siis läks akna alla.
„Luba, et ma ei pea seda enam kunagi tegema,” poetas ta vaiksemalt üle õla.
Raoul läks naise juurde ja võttis tal õlgade ümbert kinni.
„Mu kallis,” sõnas ta õrnalt, „annan sulle sõna, et pärast tänast ei korralda sa enam ainsatki seanssi.”
Ta tundis Simone’i äkilist võpatust.
„Tänast,” pomises too. „Ah jaa, olin madame Exe’i sootuks unustanud.”
Raoul vaatas käekella.
„Ta peaks iga hetk saabuma, aga kui tunned end halvasti, Simone, siis ehk …”
Simone vaevalt kuulaski noormeest, sest oli omaenda mõttelõnga kütkes.
„Ta on imelik naine, Raoul, väga imelik naine. Kas tead, ta … ta tekitab minus lausa õudu.”
„Simone!”
Raouli hääl kõlas etteheitvalt ja Simone tajus seda kohe.
„Jaa, jaa, ma tean, sa oled samasugune nagu kõik prantslased, Raoul. Emadus on sulle püha ja mina olen muidugi südametu, kui kadunud last leinav naine äratab minus selliseid tundeid. Siiski … Ma ei oska seda seletada, ta on nii kogukas, üleni mustas ja tema käed … Oled sa tema käsi tähele pannud, Raoul? Need on suured ja tugevad, niisama tugevad nagu mehekäed. Ah!”
Simone judises ja pigistas silmad kinni. Raoul võttis käe tema ümbert ära ja ütles vaat et kalgilt:
„Ma ei saa sinust tõesti aru, Simone. Sina kui naine peaksid teisele naisele, ainsast lapsest ilma jäänud emale ju üksnes kaasa tundma.”
Simone lõi kärsitult käega.
„Ah, see oled ju hoopis sina, kes ei mõista, mu sõber! Sinna pole midagi parata. Kohe, kui ma teda nägin, tundsin …”
Ta lõi käed laiali.
„Hirmu! Mäletad, kui kaua läks aega, enne kui nõustusin talle seanssi korraldama? Olin miskipärast kindel, et ta toob mulle õnnetust.”
Raoul kehitas õlgu.
„Tegelikult tõi ta sulle hoopis õnne,” nentis ta kuivalt. „Kõik seansid sujusid tähelepanuväärse eduga. Väikese Amelie vaimul läks korda sind kohe üle võtta ja materialiseerumised olid täiesti rabavad. Viimane seanss väärinuks lausa professor Roche kohalolu.”
„Materialiseerumised,” kordas Simone tasakesi. „Raoul, aga räägi mulle sellest – sa ju tead, et mul pole aimugi, mis toimub sel ajal, kui ma olen transis –, kas materialiseerumised on tõepoolest nii imelised?”
Raoul noogutas õhinal.
„Esimestel kordadel oli näha lapsekogu uduhämus,” seletas ta, „aga viimasel seansil …”
„Jah?”
Raoul jätkas väga vaikselt.
„Simone, laps, kes seal seisis, oli ehtne luust ja lihast laps. Ma koguni puudutasin teda, aga nähes, et puudutus tegi sulle lõikavat valu, ei lubanud ma madame Exe’il enam seda teha. Kartsin, et ta kaotab enesevalitsuse ja selle tõttu võib sinuga midagi halba juhtuda.”
Simone pöördus uuesti akna poole.
„Olin ärgates kohutavalt kurnatud,” ütles ta poolihääli. „Raoul, oled sa kindel, oled sa päris kindel, et see kõik on õige asi? Elise arvab, nagu sa tead, et mul käib sahkermahker saatana endaga.”
Ta naeris üsna ebalevalt.
„Sa tead, mida mina usun,” lausus Raoul tõsiselt. „Tundmatuses peitub alati oht, aga su eesmärk on õilis, sest sa tegutsed teaduse huvides. Kõigil aegadel ja kogu maailmas on olnud teaduse nimel tegutsevaid märtreid, rajaleidjaid, kes on maksnud kallist hinda, et teised võiksid julgelt nende jälgedes astuda. Sa oled juba kümme aastat tohutu närvipinge hinnaga teadust teeninud. Nüüd on sinu töö tehtud, alates homsest oled vaba ja võid õnne tunda.”
Simone naeratas noormehele kiindunult, tema meelerahu taastus. Siis heitis ta vilkspilgu kellale.
„Madame Exe jääb hiljaks,” pomises ta. „Ehk ta ei tulegi.”
„Küll ta tuleb,” väitis Raoul. „Su kell käib pisut ette, Simone.”
Simone kõndis toas ringi, kohendas üht kaunistust siin, teist seal.
„Huvitav, kes ta selline on, see madame Exe,” arutas ta. „Kust ta pärit on, millisest perest? Veider, et me ei tea temast midagi.”
Raoul kehitas õlgu.
„Enamasti tahetaksegi meediumi juurde minnes tundmatuks jääda, kui see vähegi võimalik on,” märkis ta. „See on kõige lihtlabasem ettevaatusabinõu.”
„Küllap vist,” soostus Simone loiult.
Väike portselanvaas libises tema sõrmede vahelt välja ja kukkus kaminakividele kildudeks. Simone pöördus järsult Raouli poole.
„Näed nüüd,” sosistas ta, „ma pole mina ise. Raoul, kas peaksid mind väga … väga suureks argpüksiks, kui ütleksin madame Exe’ile, et ei saa täna seanssi läbi viia?”
Ta punastas, nähes noormehe näol piinatud üllatust.
„Sa lubasid, Simone …” alustas Raoul leebelt.
Simone taganes vastu seina.
„Ma ei tee seda, Raoul. Ma ei tee seda.”
Taas pani noormehe pilk, õrnalt etteheitev, ta võpatama.
„Ma ei ole raha järele hull, Simone, kuid sa pead aru saama, et summa, mida see naine sulle viimase seansi eest pakkus, on tohutu, lihtsalt tohutu.”
Simone katkestas teda trotslikult.
„Elus on palju tähtsamatki kui raha.”
„Enesestki mõista,” nõustus Raoul sõbralikult. „Seda ju minagi. Mõtle ometi, see naine on ema, ema, kes kaotas oma ainsa lapse. Kui sa pole just raskesti haige, siis sa lihtsalt jonnid; rikka naise kapriisi täitmisest võib keelduda, aga on sul tõesti südant keelata emale viimast võimalust oma last näha?”
Meedium laiutas ahastades käsi.
„Küll sa oskad mind piinata,” sosistas
