Raoul naeris põlastavalt.
„Võin kinnitada, et mul pole midagi karta, madame. Siduge mind pealegi käsist-jalust kinni, kui tahate.”
Nendel sõnadel polnud oodatud mõju, sest madame Exe üksnes pomises kiretult:
„Tänan teid, monsieur,” ja astus nöörikeraga lähemale.
Äkki kostis kardina tagant Simone’i karjatus.
„Ei, ei, Raoul, ära lase tal seda teha.”
Madame Exe naeris mõnitavalt.
„Madame kardab,” märkis ta pilkavalt.
„Jah, ma kardan.”
„Vaata oma sõnadega ette, Simone!” hüüdis Raoul. „Madame Exe peab meid nähtavasti kelmideks.”
„Ma pean lihtsalt kindel olema,” nentis madame Exe mornilt.
Ta asus oma plaani hoolikalt ellu viima ning sidus Raouli tihkelt tooli külge.
„Kiiduväärt sõlmed, madame,” märkis Raoul irooniliselt, kui naine oli omadega valmis saanud. „Kas olete nüüd rahul?”
Madame Exe ei vastanud. Ta tegi toale ringi peale, uurides seinatahvleid terase pilguga. Siis keeras ta halli viiva ukse lukku, võttis võtme eest ja läks oma toolile istuma.
„Nüüd,” sõnas ta kirjeldamatu häälega, „olen ma valmis.”
Minutid möödusid. Kardina taga istuva Simone’i hingamine muutus raskemaks, narisevaks. Siis lakkas see sootuks, järgnesid oiged. Mõneks ajaks võttis jälle maad vaikus, mille katkestas äkiline tamburiinikõlin. Sarv haarati laualt ja paisati põrandale. Kostis iroonilist naeru. Seinaorva varjavaid kardinaid oleks nagu pisut eest tõmmatud, pilust paistis meedium, pea rinnale langenud. Korraga ahmis madame Exe õhku. Meediumi suust immitses udulint. Udu tihenes ja hakkas järk-järgult võtma kuju, lapsukese kuju.
„Amelie! Mu väike Amelie!”
Need sõnad tulid madame Exe’i suust käheda sosinaga. Vinejas kogu tihenes veelgi. Raoul jõllitas seda lausa uskumatult. Materialiseerumine polnud veel kunagi nii edukas olnud. Nüüd seisis seal tõeline laps, ehtne lihast ja verest laps.
„Maman!”
Seda ütles mahe lapsehääl.
„Mu laps!” karjatas madame Exe. „Mu laps!”
Ta upitas end toolilt pooleldi püsti.
„Ettevaatust, madame,” hüüdis Raoul hoiatavalt.
Materialiseerunud kogu tuli kõhklevalt kardinate vahelt välja. See oli laps. Ta seisis, käed välja sirutatud.
„Maman!”
Madame Exe ahhetas.
Ta ajas end toolilt päriselt üles.
„Madame,” hüüdis Raoul kohkunult, „meedium …”
„Ma pean teda puudutama,” karjus madame Exe kähedalt.
Ta astus sammu edasi.
„Jumala nimel, madame, talitsege end,” hüüdis Raoul.
Nüüd oli ta tõsiselt ärevil.
„Istuge jalamaid toolile.”
„Mu väikseke. Ma pean teda puudutama.”
„Madame, ma käsin teid, istuge!”
Raoul viskles ahastades köidikutes, kuid madame Exe oli oma töö hästi teinud ja mees oli abitu. Teda haaras ähvardava katastroofi hirmus eelaimus.
„Jumala nimel, madame, istuge!” kisendas ta. „Mõelge meediumile!”
Madame Exe ei teinud temast väljagi. Ta oli nagu ümber sündinud. Tema näolt paistsid alasti ekstaas ja vaimustus. Väljasirutatud käsi puudutas kardinaavas seisvat väikest kogu. Meediumi suust kostis jube oie.
„Mu jumal!” karjus Raoul. „Mu jumal! See on kohutav. Meedium …”
Madame Exe pöördus kalgilt naerdes tema poole.
„Mis minul teie meediumist?” hüüdis ta. „Ma tahan oma last.”
„Te olete hull!”
„Minu laps, ütlen ma. Minu! Minu oma! Minu liha ja veri! Mu väikseke tõusis surnust, tuli elusa ja tervena minu juurde tagasi!”
Raoul avas suu, aga sõnu ei kostnud. Ta oli hirmus, see naine! Halastamatu, metsik, kirest haaratud. Lapse huuled paotusid ja kolmandat korda kajas seesama sõna:
„Maman!”
„Tule ometi, mu väikseke!” hüüdis madame Exe.
Järsu liigutusega haaras ta lapse kaissu. Kardina tagant kostis pikk, ülimalt piinatud karje.
„Simone!” hüüdis Raoul. „Simone!”
Ta pani vaevu tähele madame Exe’i, kes tormas temast mööda, ukse lukust lahtikeeramist, trepist alla ruttavaid samme.
Kardina tagant kostis ikka veel õudne, kime, veniv karje; karje, millesugust Raoul polnud iial kuulnud. See hääbus hirmsa korinaga. Siis kostis kukkuva keha mütsatus.
Raoul rabeles hullunult, et end köidikutest vabastada. Meeletu ägedus aitas saavutada võimatut, kogu jõudu välja pannes kiskus ta nööri katki. Kui ta end püsti ajas, tormas sisse Elise, karjudes: „Madame!”
„Simone!” karjus Raoul.
Koos sööstsid nad kardinat eest tõmbama.
Raoul vaarus tagasi.
„Mu jumal!” sosistas ta. „Punane, üleni punane …”
Elise hääl kostis tema kõrvalt, lõikav ja värisev.
„Niisiis on madame surnud. Sellega on lõpp. Aga öelge mulle, monsieur, mis on juhtunud? Miks on madame kokku kuivanud, miks on ta poole väiksem kui enne? Mis siin ometi juhtus?”
„Ma ei tea,” kostis Raoul.
Tema hääl kerkis kisenduseks.
„Ma ei tea. Ma ei tea. Ma arvan, et lähen hulluks … Simone! Simone!”
SÜNGE PEEGELPILT
Ma ei oska seda lugu seletada.
