koht, mis aegade alguses. Loomad ja inimolendid – nad kõik on endised. Ema armastusele oma lapse vastu pole maailmas võrdset. See ei tunne seadusi ega haletsust, see trotsib kõike ja litsub halastamatult puruks kõik, mis ette jääb.”
Ta vakatas kergelt hingeldades, siis pöördus noormehe poole kärme relvituks tegeva naeratusega.
„Ma käitun täna narrilt, Raoul. Ma tean seda.”
Raoul võttis ta käe pihku.
„Heida natukeseks pikali,” käis ta peale. „Puhka, kuni ta tuleb.”
„Hea küll.” Simone naeratas talle ja läks salongist välja.
Raoul vajus mõneks ajaks mõttesse, siis läks uksest välja ning kõndis läbi väikese halli. Ta astus vastastuppa – elutuppa, mis sarnanes väga sellega, kust ta oli äsja tulnud, ainult et selle toa ühes küljes oli seinaorv, kus seisis suur tugitool. Rasked mustad sametkardinad olid üles pandud nii, et neid sai orva ette tõmmata. Elise oli kibedasti ametis toa valmisseadmisega. Ta oli seadnud orva lähedale kaks tooli ja väikese ümmarguse laua. Laual olid tamburiin, sarv, paberit ja pliiatseid.
„Viimane kord,” pomises Elise morni rahuloluga. „Oi, monsieur, kuidas ma soovin, et see oleks juba möödas, lõplikult möödas.”
Uksekell tirises kiledalt.
„Seal ta ongi, see sandarmikerega naisterahvas,” jätkas eakas teenija. „Miks ta ei võiks oma lapsukese hinge eest kirikus palvetada nagu kord ja kohus ning õnnistatud jumalaemale küünla süüdata? Küll hea jumal juba teab, mis meile kõige parem on.”
„Tehke uks lahti, Elise,” ütles Raoul käskivalt.
Elise viskas talle pahandatud pilgu, kuid kuulas sõna. Ivakese aja pärast juhatas ta külalise sisse.
„Teatan emandale, et te olete siin, madame.”
Raoul astus lähemale, et madame Exe’i kätt suruda. Talle meenusid Simone’i sõnad.
„Nii kogukas ja üleni mustas.”
Madame Exe oli tõepoolest kogukas naisterahvas, prantsuspärased tihedad mustad leinaloorid tundusid ülepakutuna. Ta rääkis väga kumeda häälega.
„Paraku jäin pisut hiljaks, monsieur.”
„Kõigest mõne hetke,” vastas Raoul naeratades. „Madame Simone heitis pikali. Kahjuks pole tema enesetunne kiita, ta on väga närviline ja pinges.”
Käsi, mida madame Exe oli hakanud parajasti eemale tõmbama, pigistas Raouli kätt äkitselt nagu kruustangidega.
„Kas ta ikka viib seansi läbi?” nõudis ta järsult.
„Oh jaa, madame.”
Madame Exe ohkas kergendatult, vajus toolile ja päästis ühe oma heljuvatest tihedatest mustadest looridest lahti.
„Monsieur,” ütles ta vaikselt, „te ei oska ettegi kujutada, te ei suuda mõeldagi, mäherdust imestust ja rõõmu need seansid mulle pakuvad! Minu pisike! Minu Amelie! Teda näha, teda kuulda, võib-olla isegi … jah, võib-olla saaksin isegi käe välja sirutada ja teda puudutada.”
Raoul sekkus rutakalt ja käskivalt.
„Madame Exe, kuidas seda teile küll öelda … Te ei tohi teha mitte midagi ilma minu selge korralduseta, sest see võib olla kohutavalt ohtlik.”
„Ohtlik mulle?”
„Ei, madame,” sõnas Raoul, „meediumile. Te peate aru saama, et teadus seletab asetleidvaid nähtusi teataval viisil. Selgitan seda väga lihtsalt, keerukamatesse tehnilistesse nüanssidesse laskumata. Et materialiseeruda, peab vaim kasutama meediumi füüsilist olemust. Te olete ju näinud meediumi huultelt kerkivat auru. See tiheneb ja võtab surnu välise kuju. Ent me usume, et see ektoplasma on tegelikult meediumi olemus. Loodame, et hoolika kaalumise ja katsetega õnnestub seda kord tõestada, aga seda takistab suur oht ja valu, mida nende nähtuste mis tahes laadi uurimine meediumile põhjustab. Kui materialiseerunust toorelt kinni haaratakse, lõpeb see meediumi surmaga.”
Madame Exe oli teda terase tähelepanuga kuulanud.
„Vaat kui huvitav, monsieur. Öelge mulle, kas tuleb ehk aeg, mil materialiseerunud kuju on nii palju edasi arenenud, et teda saab tema meediumi kehast lahutada?”
„See on fantaasia, madame.”
Madame Exe ei jätnud alustatut sinnapaika.
„Aga kui faktidele toetuda, siis mitte võimatu?”
„Tänapäeval küll täiesti võimatu.”
„Ehk siis tulevikus?”
Simone’i sisenemine päästis Raouli vastamisest. Naine oli närb ja kahvatu, kuid end silmanähtavalt kogunud. Ta tuli lähemale ja andis madame Exe’ile kätt, kuigi Raoul märkas nõrka värinat, mis teda seejuures läbis.
„Mul oli väga kahju kuulda, madame, et te tunnete end halvasti,” ütles madame Exe.
„Tühiasi,” vastas Simone üsna järsult. „Kas alustame?”
Ta läks seinaorva ja istus tugitooli. Ühtäkki tundis Raoul omakorda hirmujudinat.
„Sul ei jätku jõudu,” hüüatas ta. „Parem oleks seanss ära jätta. Madame Exe mõistab.”
„Monsieur!”
Madame Exe tõusis nördinult püsti.
„Jah, jah, oleks tõesti parem, olen selles päris kindel.”
„Madame Simone lubas mulle viimase seansi.”
„Nii see on,” nõustus Simone vaikselt, „ja ma olen valmis oma lubadust täitma.”
„Võtan teid sõnast, madame,” lausus teine naine.
„Ma ei murra oma sõna,” ütles Simone jahedalt. „Ära karda, Raoul,” lisas ta leebelt, „lõppude lõpuks on see viimane kord – viimane kord, jumal tänatud.”
Tema märguande peale tõmbas Raoul rasked mustad kardinad orva ette. Ta vedas ette ka aknakardinad, nii et tuba jäi poolhämarusse. Siis näitas madame Exe’ile tooli kätte ja valmistus ise teisele istuma. Madame Exe aga kõhkles.
„Andestage, monsieur, aga … Te saate ju aru, et mul on täielik usk teie ja madame Simone’i aususesse. Et mul oleks väärtuslikum tõend, võtsin siiski vabaduse selle asjakese kaasa tuua.”
Ta tõmbas käekotist välja peenikese nööri otsa.
„Madame!” hüüdis Raoul. „See on solvang!”
„Ettevaatusabinõu.”
