unistan mere lättest. Sinu hääl meenutab mulle kodu.” Vanamehe hääl jäi järjest vaiksemaks. „Täiskuu palgeid mu silm enam ei näe. Kuula mind. Järgneva andsid mulle edasi iidsed kangelased. Kõik, mida meil on vaja teada, on peidus selles, mida me kõige enesestmõistetavamaks peame. Eliksiiri nimega vabadus on otsinud kõik inimesed. Seda on otsitud tuhandeid aastaid. On ringelnud jutud, et üks harukordne inimene leidis selle ning andis saladuse edasi iidsetesse müütidesse peidetud vihjetena. Väidetavalt on veel paar-kolm inimest selle leidnud, kuid kindlalt me seda ei tea. Alates iidsetest aegadest kuni praeguseni pole seda leidnud mitte keegi.”
Vanamees lasi vaikusel pikemalt oma sõnadesse imbuda.
„Ma olen kõik kaardil olevad marsruudid läbi rännanud. Ma olen võtnud vanast teest, mis võtta annab. Minu moodusest pole mingit kasu olnud ja me oleme endiselt siin, vanglas. Nüüd on sinu kord. Sinu aeg on käes. Leia vabaduse eliksiir ja too see inimeste kätte, et me kõik saaksime vabaks. Vastasel juhul me hukkume. Meid hukutab lootusetus.”
Vanamees vaikis. Ta avas silmad ning pidi juba edasi rääkima, kui avastas, et poiss on magama jäänud.
2
Ühes teises majas kuulas Amalantis õhtuhakul loiul pilgul oma kallimat.
Kallima nimi oli Karnak. Ta oli kena, leebete näojoonte ja hirvesilmadega noormees. Karnaki elus oli üleminekuperiood, ta ootas tööd. Ta kõneles parajasti Amalantise palgete võlust, tema silmade nõiduslikkusest, tema keha sitkest nõtkusest. Karnak oli Amalantisesse kirglikult armunud. Kuid Amalantis oli juba mõnda aega tundnud veidrat tühjust. Mida rohkem inimesed tema ilu ülistasid, seda tühjemana ta end tundis.
See oli alguse saanud ühel ammusel hommikul, kui ta peeglisse põrnitses. Kui Amalantis oma nägu silmitses, paistis keegi talle peeglist silma pilgutavat. Ta taipas, et tema sees on keegi, kes pole tema ise. Mida rohkem ta vaatas, seda rohkem ta tundis, et tema näo taga on lõksus keegi teine, mitte tema. Kes on selle maski taga, mida kõik minuks peavad, arutles ta. Sellest küsimusest tema hädad alguse saidki.
Amalantis võttis endale pähe, et see, kes on tema näo taga, on vang. Ta tundis end iseenesesse vangistatuna. See arusaam tekitas paanikat. Ta ei saanud seda arusaama mitte kellegagi jagada.
Kõik pidasid Amalantist ilusaks. Kuid mida rohkem inimesed tema ilu kiitsid, seda rohkem ta end petisena tundis. See sundis teda ülistamisele vaikimisega vastama, mis süvendas tema salapära ja suurendas ülistamist. Tihtipeale mõtteisse vajunud, tundis ta end elutõest võõrandununa ning jäi morniks. See oli ammu.
Kui Karnak teda kiitusega üle valas, ei tulnud Amalantisele pähe ühtki teist lauset peale selle, mida ta poleks öelda tohtinud.
„Su kiitus ajab mul südame pahaks.”
„See on küll kurb.”
„Järsku räägiksime millestki põnevamast?”
„Nagu näiteks?”
„Näiteks … kes see vang sinu meelest on?”
Karnak võpatas, otsekui oleks teda salvanud madu.
„Vang? Mis vang?”
„Tead küll seda grafitit, mida nad üritavad maha nühkida? Seda värki, mis muudkui igale poole ilmub?”
„Millest sa räägid?”
„Kes on see vang?”
Karnak sulges kärmelt ukse.
„Me ei tohi seda sõna öelda. Meil võib sellest pahandusi tulla. Meid võidakse selle eest kinni panna.”
„Kas ka sina kardad tõde?”
„Tõde? Mis tõde?”
„Sa ju tead, et kõik küsivad seda küsimust.”
„Aga nad ei küsi seda valjult. Ära ütle seda sõna uuesti. Ära ütle midagi.”
Amalantis ei lausunud mõnda aega sõnagi, vaid vahtis mõtlikult aknast välja.
„Ma tahaksin teada,” ütles ta viimaks, „kes see vang on.”
„Miks?”
Tolsamal hetkel kuulsid nad uksel kolme koputust. Noor armastaja avas ukse ning nägi selle taga seismas kolme meest. Neil olid ühesugused hallid ülikonnad ja lipsud. Nad läksid tüdruku juurde ja sundisid teda tulema nendega kaasa tänavale, kus juba ootas hall kaubik.
Amalantis oli vait, kui teda minema talutati. Karnak avastas end ukselt seda kõike otsekui mingit unenägu vaatamas. Amalantis vinnati kaubiku tagauksest sisse. Siis sõitis auto minema. Ükski mees polnud ainsatki sõna lausunud.
3
Sääraseid arreteerimisi toimus üle kogu maa palju. Need leidsid aset kõigil päeva- ja öötundidel. Inimesi arreteeriti keset magamist une pealt või tööl olles. Keegi ei tõstnud kära. Arreteerima tulijad ei lausunud sõnagi. Nende kohalolekust piisas. Arreteeritud viidi tundmatutesse kohtadesse ning neist ei kuuldud enam midagi.
Kogu maad valdas veider vaikus. Tänavad jäid järk-järgult tühjaks. Need, keda ei arreteeritud, kuid kes nägid teiste arreteerimist pealt, käisid ringi pidevas hirmuseisundis. Inimesed rääkisid üksteisega üha vähem. Nende vestlus muutus neutraalseks. Nad lakkasid üksteisele silma vaatamast. Tänavatel ei kuuldud enam naeru. Kogu maad haaras sünge meeleolu.
Loomulikult muutus keele kvaliteet. Teatud sõnad muutusid kahtlaseks ning haihtusid avalikust kõnepruugist. Sellised sõnad nagu „lootus”, „õigused”, „tõde”. Kõik, kes neid sõnu kuuldavale tõid, avastasid enda ümbert tühjuse. Õige pea kahtlustati igaüht, kes kasutas sõna „vabadus”, ohtlike plaanide haudumises.
Võimud muutusid halastamatumaks, aga ega seintele ilmunud küsimus sellepärast ära kadunud. Küsimus ja selle ilmumine avalikesse kohtadesse läks hoopis jultunumaks.
Ühel kirkal hommikul puhus tuul elanikkonna hulka ruudukujulised paberitükid. Neil miniatuursetel lendlehtedel seisis küsimus: KES ON SEE VANG?
Vaikus oli küsimuse väge üksnes mitmekordistanud.
4
Noil päevil oli kaks klassi inimesi. Üks, valdav enamus, olid nõndanimetatud tavalised inimesed. Nemad ei rääkinud eriti. Nad tegid oma tööd, täitsid oma kohustusi, kasvatasid lapsi, lugesid lehti, imasid endasse kõik loetu, vaatasid televiisorit ning uskusid kõike, mida nägid. Oma õudusunenäod hoidsid nad enda teada. Nemad moodustasid haiglaosakondades ja psühhiaatriakliinikutes enamuse. Taustamuusikaks nende peas oli ühtlane muutumatu undamine.
Ning ometi kostis öösiti ühest toast teise järel, üle munitsipaalmajade ja rikastes eeslinnades, nende vooditest kisendamist. Nad karjusid unes ja ulgusid nagu hirmunud loomad. Seda oli öösiti kuulda üle kogu maa. See muutus nii tavapäraseks, et varsti peeti seda normaalseks puhkeseisundiks. Teisisõnu: enam ei märganud seda keegi.
5
