silmis oli pidev ärkvelolek. Lehti nad ei lugenud, televisiooni pidasid igapäevaseks farsiks ning nähtust või kuuldust ei uskunud nad mitte midagi. Nemad olid see vähemus.
Nad jõid vett, silmitsesid taevast, kuulatasid tuult ning pöörasid kõigele tähelepanu. Üldiselt olid nad tasa. Kui nende poole pöörduti või neile mõni küsimus esitati, kehitasid nad õlgu. Nad rääkisid leebel häälel. Nad naeratasid salapäraselt, poolikult, naeratasid mingit peaaegu nähtavaks tehtud seespidist naeratust.
Nad töötasid nii vähe kui võimalik, ent olid ometi tohutult tootlikud. Nad paistsid üksikuna, kuid polnud üksildased. Neid võis tihti kuulda endamisi mõnd muusikapala ümisemas. Nad ei tikkunud filosofeerima ega osutanud vastupanu. Kohal olles tundusid nad eemal olevat. Kuid eemal olles olid nad kohal.
Nemad ei kisendanud magades ega näinud õudusunenägusid. Nad olid märkamatud, eristamatud. Kuid ruumis, mille nad olid vabastanud, hõljus mingi kummaline valgus. Nad olid süvahingajad ning nende näojoontes oli kummalist eatust.
Nemad ei kuulnud oma peas muutumatut taustaundamist. Nad kuulsid puhast vaikust, õhkõrna meloodiahõngu.
Üle kõige muu hirmutas teda neiu ilu.
„Kuidas sa saad olla nii ilus ja ikkagi inimene olla?” küsis ta.
„Olen ma ilus?”
„Tead ju küll, et oled.”
„Las ma näitan sulle, mis on ilu,” ütles neiu.
Siis kutsus neiu ta koos endaga pikale jalutuskäigule. Oli varajane õhtu. Neiu viis ta kaugetele väljadele linna servas. Puude suunast kandusid nende poole vaiksed huiked.
„Oota siin,” ütles neiu.
Nad seisid kümme minutit, aga mitte midagi ei juhtunud. Aga kui ta hakkas juba rahutuks minema, nägi ta väljal hobuseid. Ta ei saanud aru, kust nad tulnud olid. Nad lihtsalt paistsid välja ilmuvat. Nad olid hiiglaslikud ja nende kere oli sile ja peen. Seal oli musti hobuseid ja valgeid hobuseid ja hobuseid, kes olid peaaegu kullakarva. Nad sõid rohtu ja mängisid ja kappasid ringi, lakk kerges tuules lendlemas.
„Vaat see on ilus,” ütles neiu, kui nad olid hobuseid pikka aega vaikides silmitsenud.
Tagasiteel möödusid nad vanast naisest ühes ukseavas. Naine istus ukseavas ning nägi välja õnnetu ja veidi nagu nõutu moega.
„Ka see on ilus,” ütles Amalantis.
„See vana naine, kes nägi kurb välja?”
„Jah,” ütles Amalantis. „See on üks ilusamaid inimesi, keda ma tean.”
Karnak vaatas tagasi vana naise poole, kes nüüd juba nuttis. Amalantis ütles:
„Mine sina koju. Ma pean teda aitama.”
„Aga sa ju ei tunnegi teda.”
„Nüüd tunnen,” ütles Amalantis ja läks vanaproua juurde tagasi.
Karnak vaatas pealt, kuidas Amalantis vanaprouaga tükk aega rääkis. Ta ootas hoone varjus. Mõne aja pärast läksid vanaproua ja Amalantis majja. Karnak istus ja toetas selja vastu seina ja ootas. Ta jäi magama. Ärgates leidis ta Amalantise enda kõrval istumas ning teda vaatamas, hell pilk silmis.
„Miks sa mind üles ei ajanud?”
„Aitäh, et mind ootasid,” ütles Amalantis.
„Aga ikkagi, miks sa mind üles ei ajanud?”
„Sest ma muudkui mõtlesin, kui ilus sa välja näed. Ma tahtsin sulle näidata, mis on ilu, aga ma nagu ei osanud.”
„Mis sellest vanast naisest sai?”
„Ta tahab lihtsalt surra.”
„Aga miks?” küsis Karnak Amalantisele otsa vaadates.
Amalantis ei vastanud. Ta üksnes vaatas noormeest, just nagu peaks too vastust juba teadma.
Tookord Karnak ei teadnud ja see ajas teda segadusse.
6
Vanamees leiti täiskuuööl surnuna; ta istus sirge seljaga oma toolil, avatud raamat süles. Tema näol valitses rahu. Lähemalt vaatajad nägid tema huulil kerget naeratust.
Oma maise vara oli ta pärandanud perele, ärgitades neid unustuse hõlma vajuvaid vanu müüte elus hoidma. Poisile, kelle seltsis ta oli viimased kuud lugenud, pärandas ta ühe konkreetse käsikirja. Seda tohtis lugeda ainult poiss, siis, kui ta valmis on.
Käsikiri oli vanas kirjas, mida vähesed lugeda mõistsid. Pealkiri oli „Legend vanglast”.
7
Poiss ei nutnud vanamehe matustel. Ega ka keegi teine. Ta oli üks selle maa salakangelasi. Tema surm andis põhjuse tähistamiseks, vaikuseks ja luuleks. Nende hulka ilmusid vanad laulikud. Sellal kui surnukeha tema viimse seisundi kullapõrmuks muundus, deklameerisid nood sügaval meloodilisel häälel iidseid müüte. Koos lüürast ja trummist välja manatud muusikaga saatsid nende hääled vanamehe hinge lendu Elüüsiumisse.
Kokkulepitud ajal tulid vanad laulikud Mirababa juurde ning juhatasid ta metsa. See oli kooskõlas iidse tavaga, mis nägi ette, et vana müüdilooja surmaga pühitsetakse sisse uus. Vanamehe surm tähendas poisi elu algust.
Tol ööl märkasid sel maal paljud valge kotka lendu. Lind paistis lendavat otse täiskuu ebaloomulikku valendusse.
8
Karnak oli selle maaõie äraviimist abituna ukselt vaadanud. Amalantis oli läinud nagu ohvritall, vähimagi vastuvaidlemiseta. Kaubiku uksel oli ta Karnakile otsa vaatamiseks pead pööranud. Tema huulil väreles salapärane naeratus. Seletamatu pealiigutuse saatel vaatas ta üles ja ronis kaubiku tagauksest sisse ning sõidutati minema.
Noor armastaja oli just nagu mingis lummuses paigale naelutatud. Ta põrnitses tühja kohta, kus ta oli viimati näinud veidrat naeratust Amalantise näol. Ta vahtis ega näinud midagi. Ta ei mõelnud midagi.
Karnakki valdas tuimus. Ta lihtsalt põrnitses. Ta ei märganud õhus ringlevaid linde. Ta ei märganud möödujaid, kes teda ainiti vaatasid. Naabrid läksid temast mööda, ütlesid tere, kuid ta ei kuulnud neid. Nad märkasid tema tühja pilku.
Ta seisis seal pikka aega. Ta ei näinud, kuidas valgus taevas muutus. Ta ei näinud, kuidas pimedus üle maa võimust võttis. Ta ei kuulnud, kuidas hääbuv valgus maailma
