kuulis ta majadest möödumisel neist kostmas karjatusi ja ulge. Ta kuulis neid ükshaaval, siis kahekaupa, siis sõgedate kooridena. Siis karjed vakatasid. Siis purustasid nad äkki uuesti vaikuse ning Karnak kuulas ulgumisi ja kriiskeid, mis kostsid arvukatest majadest, üksildastest tubadest, inimesi täis tuubitud magamistubadest.
Karnak ei käinud komandanditunni tõttu tavaliselt nii hilja väljas. Ta kuulis neid karjatusi ja röögatusi esimest korda. Hirm südames, arutas ta neid kuulatades endamisi, mis õudus küll inimestele magamise ajal osaks langeb.
Ulud olid valjud ja hirmuäratavad. Need puhkesid äkki pööraste crescendo’dena või venisid pikkadeks üksildasteks ulgudeks ja itkudeks. Vahel kostis mõni pikk habras naisehäälne nuuksatus. Mõne aja pärast kiirendas Karnak sammu. Ta ei suutnud neid hääli enam taluda. Ta kattis kõrvad kätega, kuid kuulis neid karjeid ikkagi.
Varsti ta juba pooleldi jooksis pimeduses. Ristteel paiskus ulg ja kisa tema pihta mitme kandi pealt. Kaotanud pea, keeras ta vales suunas ning leidis end pargist. Kuu paistis sumedalt puudele. Puudevahelistes tühikutes oli midagi võlumaist.
Karjed olid kaugenenud. Karnak tõmbas ühe puu najal hinge ja üritas mõelda. Mõelda ta ei suutnud. Talle turgatas pähe hakata kodutee leidmiseks uuesti liikuma.
Siis nägi ta kuu paistel puude vahel jooksvaid kujusid. Nad jooksid üllatavalt kiiresti. Enne kui ta arugi sai, olid nad kadunud. Nad läksid tänavate suunas, karjete poole, ning ta otsustas neile järgneda.
Kuid neile järgnedes hakkas ta tajuma mingit õrna hõngu. See oli roosihõng.
9
Teisel pool parki, ristteel, kus ta oli vales suunas pööranud, nägi ta üht kuju üle tara ronimas. Teist nägi ta reklaamplakatit mööda üles turnimas. Siis oli veel kolmas, kes tänaval kükitas ja seal midagi kentsakat asjatas. Siis nad haihtusid.
Karnak jooksis mööda mitut tänavat, otsides neid pimedas, peaaegu märkamata keldritest, tornmajadest ja häärberitest voogavat karjete tulva. Ta ei leidnud neid kuskilt. Nad oleksid otsekui kuupaistesse sulandunud. Tagasi ristteel, oli ühe hoone lagedale seinale maalitud pealiskiri:
KES ON SEE VANG?
Nähes sõnu, millele ta ei tohtinud mõeldagi, sattus Karnak paanikasse. Talle turgatas pähe, et kui ta peaks sel hetkel kinni võetama, võidaks oletada, et ta on nende sõnadega kuidagi seotud. Ta hakkas ummisjalu nende juurest minema tõttama. Kuid joostes nägi ta sama küsimust kõikjal, see oli punase ja valgega värskelt maalitud. Ta vaatas maha ja nägi, et sammub küsimuse peal, mis oli tänavale tema jalge alla šabloonitud. Talle sähvatas pähe, et kui värv on värske, on seda inkrimineerivat värvi ka tema jalataldadel.
Ta kuulis vilet ning kartis, et sündmuspaigale koguneb politsei. Hirm pani ta mõistuse tööle. Ta plagas nagu jänes esimeses pähe tulnud suunas. Ta jooksis kuupaistese pargi poole tagasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
