kolmekümne päeva jooksul kanuu ainult noa abil. See oli võimatu. Kuid kõik Rahva mehed olid sellega hakkama saanud, järelikult pidi ju mingi võimalus olema.
Teisel Poiste Saarel oldud päeval leidis Mau selle.
Keset saart oli jumalaankur, pooleldi liiva ja mulla sisse mattunud kivist kuubik. Sellest sirutusid üle rasked liaanid, mis keerdusid hiiglasuure tabagopuu ümber. Sügavale puu koore sisse olid lastele mõeldud keeles lõigatud märgid: MEHED AITAVAD TEISI. Märkide kõrval oli puu sisse löödud alaki, tahutud kivi pika varre otsas. Kui hoida seda ühtepidi, oli see tavaline kirves. Kui keerata see teistpidi, oli see uuristuskirves, millega saab hästi puutüve õõnestada.
Mau tõmbas kirve välja ja sai õppetunni kätte. Selle olid selgeks saanud ka paljud teised poisid: ühel õhtul ronis Mau puu otsa ja leidis kõikjalt tüve pealt sadu märke kohtadest, kuhu tänulikud poisid olid jätnud sellesama või samasuguse kirve, nende jaoks, kes tulevad pärast neid. Mõned neist on kindlasti juba Esiisad, üleval koopas, kodusaarel.
Esiisad vaatavad kogu aeg, pilguga, mis näeb miilide kaugusele, ja võib-olla vaatasid nad Maud ka siis, kui ta leidis palgi, mis oli korralikult kuivanud ja väikese saare kaugemas servas mitte liiga hästi pandanipuude alla peidetud. Kui ta koju jõuab, ütleb ta, et leidis selle, ja kõik ütlevad, et tal vedas ja võib-olla pani jumal selle sinna. Kui nüüd mõtlema hakata, siis olid isa ja paar onu ühel hommikul vara selle saare lähedale kala püüdma läinud, ilma et oleksid teda kaasa kutsunud…
Saarel oli olnud tore. Mau oskas tuld teha ja ta oli leidnud väikese mageda veega allika. Ta oli valmistanud ahingu, mis kõlbas kala püüdmiseks laguunist. Ja ta oli ehitanud korraliku kanuu, tugeva ja kerge, külgujukiga. Ehitada tuli ainult nii hästi, et kanuu sind koju viia jõuaks, kuid Mau oli töötanud selle kallal noa ja rainahaga, nii et see lausa liugles üle vee.
Mau ei kiirustanud takka oma viimase päeva tulekut poisina. Isa oli öelnud, et ta seda ei teeks. Tee laager puhtaks, ütles ta. Varsti kuulud sa naisele ja lastele. See pole halb. Kuid mõnikord meenutad sa heldimusega oma viimast päeva poisina. Tee nii, et see oleks tore mälestus, ja tule pidusöögi ajaks tagasi.
Laager oli nii puhas, et ei saanud arugi, et ta oli seal olnud. Nüüd seisis Mau viimast korda iidvana tabagopuu ees, kirves käes ja – nagu ta oli kindel – Esiisad üle õla vaatamas.
Kõik sobib täiuslikult, Mau teadis seda. Läinud ööl olid taevas olnud üheskoos Õhu, Tule ja Vee tähed. Oli hea aeg uute alguste jaoks.
Ta leidis pehmel puukoorel tühja koha ja tõstis kirve. Korraks hakkas talle silma tema randme külge seotud väike sinine helmes – see kaitseb teda koduteel. Isa oli talle öelnud, kui uhke ta tagasiteel on. Kuid ta peab olema ettevaatlik ja mitte tõmbama endale jumalate ja vaimude tähelepanu. Pole hea olla ilma hingeta, kahe hinge vahel. Ta on nagu mihei gawi, väike sinine erakvähk, kes sibab korra aastas vanast kojast uude ja on kõigile mööda juhtuvatele kalmaaridele kerge saak.
See polnud kena mõte, kuid Maul oli hea kanuu ja meri oli rahulik, ja ta sibab kiiresti, igatahes! Ta virutas kirve puutüvesse, nii kõvasti, kui suutis, ja mõtles: Hah! Järgmine poiss, kes selle välja tõmbab, on mehe nime tõesti ära teeninud.
„Mehed aitavad teisi mehi!” hüüdis ta, kui kivi puukoort tabas.
Ta oli tahtnud, et sellel oleks mõju. Mõju sellel oligi, ja palju suurem, kui ta oli arvanud. Väikese saare igast nurgast paiskusid õhku linnud nagu mesilasparv. Vindid ja kurvitsad ja pardid tõusid põõsastest ning täitsid õhu paanika ja sulgedega. Mõned suuremad linnud suundusid merele, enamik aga jäi lihtsalt õhku tiirutama, nagu kardaksid nad kohutavalt jääda, kuid neil poleks ka kuhugi mujale minna.
Alla rannale minnes kõndis Mau lindude vahelt läbi. Kirevad tiivad vilksatasid tema näo eest mööda nagu raheterad ja see oleks olnud imeilus, kui poleks olnud tõsiasja, et iga viimane kui lind kasutas juhust, et tõsiselt ja korralikult pasandada. Kui sul on kiire, pole ju mingit mõtet kasutut koormat kaasa vedada.
Midagi oli viltu. Mau tundis seda õhust, äkilisest vaikusest, sellest, kuidas korraga oli tunne, nagu suruks mingi raske asi maailmale peale.
Ja nüüd tabas see Maud ja paiskas ta liivale siruli. Tema pea tahtis lõhkeda. See oli hullem kui siis, kui ta mängis kivimängu ja jäi liiga kauaks vee alla. Miski rõhus maailma nagu suur hall kalju.
Siis valu kadus, sama kiiresti, kui oli tulnud, viuhti, jättes Mau oimetuna õhku ahmima. Ja jälle lendasid pea kohal parvena linnud.
Kui Mau ennast tuikudes jalule ajas, teadis ta ainult seda, et siia polnud enam hea jääda, ja kuigi see oli ainus, mida ta teadis, teadis ta seda vähemalt iga oma küüne ja ihukarvaga.
Üle selge taeva veeres kõuemürin, üksainus tohutu ja kõva sööst, mis kaikus silmapiiridelt tärinal vastu. Mau vankus alla tillukese laguuni äärde, mürin aga jätkus, ja valgel liival laguuni serval ootas teda kanuu. Kuid tavaliselt tüüne vesi… tantsiskles, tantsiskles nagu tugevas vihmasajus, kuigi vihma ei sadanud.
Ta pidi minema saama. Kanuu libises kergelt vette ja Mau sõudis palavikuliselt rifilõhe suunas, kust pääses avamerele. Tema all ja ümber tegid kalad sedasama…
Heli jätkus, see oli nagu käegakatsutav asi, mis tungis õhku ja lõhkus seda. See täitis kogu taeva. Mau jaoks oli see nagu tohutu kõrvakiil. Ta üritas kiiremini sõuda ja siis kerkis tema pähe mõte: Loomad põgenevad. Nii oli öelnud tema isa. Poisid põgenevad. Mees ei põgene. Ta pöördub vaenlasele vastu, vaatab, mida see teeb, ja otsib tema nõrkusi.
Ta laskis kanuul laguunist välja libiseda ja sõitis murdlainetusel kerge vaevaga ookeanile, siis aga vaatas ringi nagu mees.
Silmapiir oli üksainus suur pilv, kobrutav ja kerkiv, täis tuld ja välku ja urisev nagu õudusunenägu.
Korallidele lajatas laine ja ka sellega oli midagi viltu. Mau tundis merd, ja midagi oli viltu ka merega. Poiste Saar jäi kaugele maha, sest hirmus hoovus tiris Maud tohutu tormimöllu poole. Jäi mulje, nagu jooks silmapiir mere ära.
Mehed vaatavad oma vaenlast, see on tõsi, kuid mõnikord nad pöörduvad ja sõuavad nagu hullud.
See ei muutnud midagi. Meri jõnksatas ja siis korraga lõi jälle tantsisklema, täpselt nagu vesi laguunis. Mau püüdis selgelt mõelda ja pingutas, et kanuud kontrolli alla saada.
Ta jõuab tagasi. Muidugi jõuab. Ta nägi seda pilti oma peas, väikese ja selgena. Ta keeras seda ja nautis selle maitset.
Kõik on rannal. Kõik. Ühtegi erandit ei saa olla. Isegi vanad, haiged mehed surevad parema meelega mattidel vee ääres, kui on kusagil mujal, naised sünnitavad sealsamas, kui vaja, otsides pilguga lähenevat kanuud. Mitte näha uue mehe saabumist oli mõeldamatu. See tooks tervele Rahvale kohutavat õnnetust.
Isa ootab Maud rifi serval, ja nad toovad tema kanuu rannale, ja onud tulevad jooksuga, ja uued noored mehed tormavad teda õnnitlema, ja poisid, kes temast maha jäid, on kadedad, ja ema ja teised naised hakkavad pidusööki valmistama, ja siis tuleb see… asi terava noaga, kus ei tohi karjuda, ja siis… siis tuleb kõik.
Ja kui ta suudab seda ainult oma mõtteis hoida, siis nii lähebki. Selle tulevikuga ühendas teda särav hõbedane niit. See toimib samamoodi kui jumalaankur, mis ei lase jumalatel minema uidata.
Jumalad, täpselt! See tuli Jumalate Saarelt. See
