ulatus taeva harjani, kuid merepinnal oli midagi uut. See oli tumehall joon, mis läks suuremaks. Laine? Noh, laineid Mau tundis. Neid tuli rünnata enne, kui nemad ründavad sind. Mau oli õppinud nendega mängima. Ära lase neil paati kummuli keerata. Kasuta neid ära. Lainetega on lihtne.
Kuid see laine ei käitunud nii nagu tavalised lained laguuni suus. Jäi mulje, nagu seisaks see paigal.
Mau vaatas seda ainiti ja taipas, milles asi on. Paistis, et laine on paigal, sest see oli suur laine ja väga kaugel, ja see liikus väga kiiresti, vedades järel musta ööd.
See liikus väga kiiresti, ja nüüd polnudki see enam nii kaugel. See polnud ka laine. See oli liiga suur. See oli veemägi, mille harjal tantsisklesid välgud, ja see kihutas, ja see mühises, ja see haaras kanuu kaasa nagu kärbse.
Tõustes taevasse, laine tohutu vahuse kaare sisse, pistis Mau aeru väätide vahele, millega küljeujuk oli kinni seotud, ja hoidis kinni nagu…
… Sadas. Vihm oli raske ja porine, täis tuhka ja kurbust. Mau ärkas unenägudest, kus olid küpsetatud sealiha ja hõiskavad mehed, ning avas halli taeva all silmad.
Siis ta oksendas.
Kanuu õõtsus kergelt lainetes, kui Mau lisas oma väikese panuse sellesse, mis juba vees hulpis – puutükid, lehed, kalad…
Keedetud kalad?
Mau sõudis suure hehe-kala juurde ja tal õnnestus see paati vedada. See oli tõesti keedetud ja see oli tõeline pidusöök.
Maul oli pidusööki vaja. Kogu tema keha valutas. Tema pea üks külg kleepus – verest, nagu välja tuli. Ilmselt oli ta ennast mingil ajal vastu kanuu parrast ära löönud, ja see polnud üllatav. Sõit läbi laine oli pannud kõrvad kohisema ja pigistanud südant – selline unenägu, millest ärgates on hea meel. Mau suutis hädavaevu kinni hoida.
Vees oli olnud tunnel, nagu liikuv õhukoobas hiigellaine kaare all, ja murdlainetus mässas, kui kanuu sööstis veest välja nagu delfiin. Mau oleks võinud vanduda, et kanuu hüppas õhku. Ja ta oli kuulnud laulmist! Ta oli kuulnud seda ainult mõne sekundi, samal ajal kui kanuu kihutas mööda laine selga alla. Kindlasti laulis mõni jumal, aga võib-olla ka deemon… või kuuleb inimene selliseid asju oma peas, kui ta pooleldi lendab ja pooleldi upub maailmas, kus vesi ja õhk iga hetk kohti vahetavad. Kuid nüüd oli see möödas ja meri, mis oli püüdnud Maud tappa, andis talle toitu.
Kala oli hea. Mau tundis, kuidas tema kontidesse valgub soojus. Kalu oli enam kui küllalt, need hulpisid muu kraami vahel. Vees olid ka mõned noored kookospähklid ning Mau jõi tänulikult kookospiima ja tema tuju hakkas tõusma. See on alles lugu, mida rääkida! Ja nii suur laine jõudis kindlasti ka koduranda, nii et kõik teavad, et ta ei valeta.
Ja kodu on… kus? Poiste Saart ei paistnud. Ei paistnud ka taevast. Mitte ühtegi saart ei olnud näha. Kuid ühel pool oli silmapiir heledam kui teisel. Kusagil sealpool loojus päike. Eelmisel õhtul oli Mau vaadanud, kuidas päike loojus Rahva saare kohal. See pidi olema õige suund. Mau asus sihikindlalt teele, silmitsedes kahvatut silmapiiri.
Igal pool olid linnud, kes kükitasid kõige peal, mis vees hulpis. Enamasti olid need väikesed vindid, kes sädistasid hullunult, kui kanuu neist mööda sõitis. Mõned neist lendasid rabinal isegi lähemale ja seadsid end istuma kanuu enda peale, surusid end üksteise vastu ja tunnistasid Maud omamoodi meeleheitliku, kabuhirmus optimismiga. Üks laskus Maule lausa pähe.
Sel ajal kui Mau üritas lindu oma juustest lahti harutada, kostis mütsatus ja kanuu pärasse maandus midagi palju raskemat, nii et vindid paiskusid laiali ja lendasid siis vurinal tagasi, sest nad olid liiga väsinud, et kuhugi mujale jõuda. Kuid uuest reisijast hoidsid nad nii kaugele kui võimalik, sest see polnud valiv selle osas, keda süüa.
See oli suur lind, kiiskavate sinkjasmustade sulgede ja valge rinnaga, ning väikesed valged suled katsid ka tema jalgu. Tema tohutu nokk oli aga erepunane ja kollane.
See oli esiisalind ja tõi õnne – vähemalt inimestele –, kuigi ta võttis Maul kiirust maha ja sõi ära ühe tema kala. Esiisalinnud olid saanud selgeks, et inimesi pole vaja karta, sest isegi nende lindude eemalepeletamine tõi õnnetust. Mau sõudis edasi, tundes kuklas linnu säravate silmade pilku. Ta lootis, et lind toob õnne. Kui tal õnne on, võib ta jõuda koju ammu enne keskööd.
Kostis „Eek!” ja esiisalind tõusis jälle lendu, järjekordne Mau keedetud kala noka vahel, pannes kanuu korraks kõikuma. Noh, vähemalt on paat nüüd natuke kergem, mõtles Mau. Mul pole niikuinii kala vaja. Täna söön ma kõhu sealihast täis!
Lind maandus raskelt puutüvele pisut eespool. Puutüvi oli tegelikult päris suur. Kui Mau lähemale jõudis, nägi ta, et see oli terve puu, isegi juured olid küljes, kuid paljud oksad olid küljest rebitud.
Mau nägi kirvest, mis oksarägu sees veest välja kerkis. Kuid osa temast teadis juba, et ta seda varsti näeb. Pilt sellest kihutas tema silmade poole ja sai, ainult hetkeks, pöörleva maailma keskpunktiks.
Esiisalind, kes oli kalaga žongleerinud, et saaks selle tervelt alla neelata, tõusis oma süngel poolükskõiksel moel lendu ja lehvis minema, suured aeglaselt löövad tiivad peaaegu räpast vett puutumas.
Nüüd, kus linnu raskus oli kadunud, hakkas puu jälle pöörduma. Kuid Mau oli juba vees ja sai kirve varre pihku, kui seda vette tirima hakati. Ta hoidis hinge kinni, surus jalad vastu puutüve ja sikutas. Oh, ta oli olnud nutikas, sel silmapilgul sada aastat tagasi, kui ta virutas kirve kõvasti puu sisse, et näidata järgmisele poisile, kui suur mees ta on…
See oleks pidanud õnnestuma. Viimase võimsa tõmbega oleks kirves pidanud lahti tulema. Nii oleks see pidanud olema, täiuslikus maailmas. Kuid paisunud puit hoidis kirvest kindlalt kinni.
Mau sukeldus veel kolm korda ja tuli iga kord läkastades ja merevett välja sülitades pinnale. Tema sees oli sügav, vihane tundmus, et see ei saa õige olla – jumalad olid kirve talle saatnud, ta oli selles kindel. Nad saatsid talle kirve, sest tal läheb seda vaja, ta oli täiesti kindel, aga tema ei suutnud seda lahti tõmmata.
Lõpuks ujus Mau tagasi kanuu juurde ja võttis aeru, enne kui esiisalind jõudis silmist kaduda. Esiisalinnud lendasid õhtul alati tagasi maale ja Mau oli üsna kindel, et Poiste Saarest pole järel suurt midagi, kuhu tagasi minna. Tabagopuu oli sadu aastaid vana ja selle juured olid Mau pihast jämedamad. Need nägid välja, nagu oleksid saart sama hästi kui koos hoidnud! Ja juurte vahel oli olnud jumalaankur. Jumalaankrut ei tohiks suuta ükski laine paigaltki nihutada. See oleks sama hea, kui liigutada maailma.
Esiisalind lendas aeglaste tiivalöökidega edasi. Tema ees muutus peenike silmapiirijoon punasemaks, punasemaks, kui Mau oli kunagi varem näinud. Ta sõudis nii kiiresti, kui jaksas, püüdes mitte mõelda sellele, mille eest leiab, ja kuna ta püüdis neid mõtteid mitte mõelda, jooksid need tema peas ringi nagu elevil koerad.
Ta üritas neid rahustada. Nii, Poiste Saar pole ju suurt muud kui kaljukobakas, mida ümbritsevad liivamadalikud? mõtles ta. See sobib ainult kalapüügilaagriks või kohaks, kus poisid üritavad meesteks saada. Rahva saarel on mäed – hea küll, üks korralik mägi –, seal on jõgi, seal on koopad, seal on terved metsad, seal on mehed, kes teavad, mida teha!
Teavad ju? Ja mida nad saaksid teha?
Kuid Mau peas väreles pildike mehehinge saamisest. See ei tahtnud kuidagi
