meheea-tätoveeringu peal ja Mau teadis, et mõne tunni pärast on selline ka temal.
Ja siis oli seal, kus oli olnud laine, Rahva saar. Mau oleks selle piirjooned alati ära tundnud. See oli umbes viie miili kaugusel. Noh, viis miili peab ta vastu. Ja varsti näeb ta lõkete valgust.
Ta aerutas kõvemini ja pingutas silmi, et näha tumedamat kogu kummalises hämarikus, ning tema pilk eristas valget murdlainetust rifi juures. Ja varsti, palun, varsti näeb ta lõkete valgust!
Nüüd tundis ta lõhnu, kõiki maa lõhnu peale selle ühe, mida ta tahtis, suitsulõhna.
Ja siis tuli ka see, väike terav toon mere ja metsa aroomides. Kusagil põles midagi. Mau ei näinud seda, aga kus on suitsu, seal on inimesi. Muidugi, kui laine tuli siiapoole, ei ole siin palju kuiva puitu. Siin ei olnud laine kuigi hull, siin mitte. Mau oli ka varem suuri laineid näinud ja need tekitasid palju segadust ning lõid paar kanuud pilbasteks. Hea küll, see laine oli paistnud väga suur, aga lained paistavadki suured, kui sulle kaela tulevad! Inimesed läksid üles mägedesse ja tõid sealt kuiva puitu. Jah, just nii see oligi. Kindlasti oli see just nii. Ta oli muretsenud ilmaasjata. Inimesed tulevad varsti tagasi.
Täpselt. Nii see on.
Kuid hõbedast niidikest ei olnud. Mau suutis teha oma vaimusilmas rõõmsaid pilte, kuid need olid pimeduses ja nende juurde ei viinud ühtegi rada.
Kui ta laguuni jõudis, oli juba peaaegu täiesti pime. Tema pilk eristas lehti ja oksi, ja ta sõitis otsa suurele korallitükile, mille laine oli ilmselt rifi küljest lahti murdnud, kuid selleks riff oligi. See võttis tormi kõige hullema tümitamise enda peale. Rifi taga, laguuni ääres, ei olnud midagi karta.
Liiva vaikse sahina saatel puudutas kanuu randa.
Mau hüppas välja ning viimasel hetkel meenus talle ohverdus. Hästiläinud retke puhul tuleks ohverdada punast kala ja tema retke peab pidama hästiläinuks, kuigi see oli olnud väga kummaline. Punast kala tal ei olnud, aga noh, ta on alles poiss ja jumalad annavad poistele palju asju andeks. Vähemalt mõtles ta ohverdamisele. Kindlasti loeb see ka midagi.
Ühtegi teist kanuud polnud näha. Neid oleks pidanud olema palju. Kuigi oli hämar, paistis kõik vale. Kedagi ei olnud, keegi ei teadnud, et Mau seisab rannal.
Ta tegi ikkagi proovi: „Hei! See olen mina, Mau! Ma olen tagasi!”
Ta hakkas nutma, ja see oli hullem. Ta oli nutnud ka kanuus, kuid siis langes tema näolt lihtsalt vett ja sellest teadis ainult tema. Nüüd aga tulid pisarad suurte nuuksatustega, nirisesid talitsematult silmist ja ninast ja suust. Ta nuttis oma vanemate pärast, sellepärast, et tal oli hirm, sellepärast, et tal oli külm ja ta oli väga väsinud, ja sellepärast, et ta kartis ega suutnud teeselda. Kuid peamiselt nuttis ta sellepärast, et ainult tema teadis.
Metsas kuulis teda üks olend. Ja varjatud tulevalguses välgatas terav metall.
Läänes kustus valgus. Öö ja pisarad võtsid Rahva saare oma valdusse. Pilvede vahel triivis Veetäht nagu mõrtsukas, kes vaikselt kuriteopaigalt lahkub.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
