rahvusele eluõigust hakatati nõudma.
Seda aega võime seostada C. R. Jakobson'i nimega. Sakslased oleksid ammu meie maa sakslastega koloniseerinud, kuid see ei läinud sellepärast korda, et nad emamaast merega lahutatud olid. Hiljem, kui nad seda oleks teha saanud, polnud neil selleks huvi. 18. sajandil suunasid nad oma kolonisatsiooni Lõuna-Venemaale. Meie kohalikel sakslastel puudus huvi asja vastu seepärast, et neil eestlaste ekspluateerimine palju odavam tuli. 19. sajandil said Baltisakslased oma veast aru ning hakkasid kasutama kirikut ja kooli, et pärisrahvast saksastada.
Sellega rutati nii, et Jakobson tähendas, et kui see veel paar aastakümmet kestaks, siis Eesti rahvast enam ei oleks. Jakobson astus aktiivselt saksastamisele vastu. Selle võitlusega on Eesti rahvas astunud teise sammu oma arenemises. Ta oli oma rahvusliku tunde juurest rahvusliku eneseteadvuse juurde jõudnud.
Jakobsoni aegne võitlus oli üks dramaatilisematest Eesti ajaloos. Et aastasadade vanusele traditsioonilisele Saksa ülemvõimule vastu panna, oli tuge tarvis. Jakobson, kui reaalpoliitik, leidis selle toe Vene poliitikast. Jakobsoni enese ärkamine oli sündinud Venemaal, kuhu ta olude sunnil oli pidanud välja rändama, kui ta kohaliku Torma mõisa omanikuga vastuollu sattus. Ta elas mõnd aega Jamburgis, siis Peterburis, kus ta puutus kokku Venemaale väljarännanud Eesti haritlastega, eriti prof. Köleriga. Seal võõras ümbruses hakkaski Jakobson oma rahva olukorra üle mõtlema ja seadis sihid, mille pärast võidelda.
Tol ajal, kuuekümnendatel aastatel, ärkas Venemaal uus elu. Aeg peale Krimmi sõda oli reformide ajajärk. Kuuekümnendate aastate paiku rajati Vene semstvo ja Vene kohus, mõlemad Ida-Euroopa oludes eeskujulikud ja hea kuulsusega asutused. Nende reformide värske tuul hakkas ka Baltimail puhuma. Jakobson oli üks selle muutuse kuulutajatest. Jakobson ei töötanud Eestis pikalt, kuid tema tööl olid määratu tähtsus.
Jakobson oli tulnud õigel ajal. See oli aeg, kus Eestis oli pind ärkamiseks valmis. Eesti talurahvas lasti 19. sajandi algul vabaks. Kuid tal oli sellest vabadusest vähe kasu, sest see oli ainult nimeline vabadus. Alles 19. sajandi keskel, pärast rahutusi, tehti uus maareform, mis kaotas teoorjuse ja andis võimaluse päriskohti osta.
Sellest ajast hakkas Eestis tõusma vaba talurahva kiht, kelle najal arenes rahvuslik liikumine.
Eesmärk, mille rahvuslik liikumine seadis, sai kõige täpsema sõnastuse märgukirjas, mille Jakobson koos sõpradega Aleksander III-le tema troonile asumise puhul 1881 a. üle andsid. Selle märgukirja soovid võime liigitada neljaks.
Kõigepealt agraaruuenduste soov, et talude päriseksmüümine riigi abil sunduslikult lõpuni viidaks ja et mõisate feodaal-eesõigused kaotataks, ning senised lepingud, mis rasketel tingimustel tehtud, revideeritaks.
Teiseks sooviti uuendusi omavalitsuses, nimelt, et rüütelkonna kõrvale Soome eeskujul ka talurahvas omale esinduse saaks, või et Vene semstvo ka Baltimaadele toodaks.
Kolmandaks sooviti, et Põhja- Lõuna-Eesti ühendataks üheks kubermanguks.
Neljas soov oli, et Eesti keel võetaks kasutusele koolides ja kohtutes.
Venestamine
See oli meie rahva eesmärk, mis juba siis seati ja oma täitmist pidi see ootama kuni Vene II revolutsioonini.
Võitlus selle eesmärgi vastu algas kohe ja kestis kõige viimaste aastateni. Tol ajal arvati, et seda kava hakkab teostama Vene võim. Need lootused olid aga petlikud.
Vabameelne vool, mis 60 aastatel Venemaast üle käis, ja mida veel 70 aastatel tunda oli, taandus, ja võimule pääsesid vene rahvuslased. Juba 60 aastatel, eriti aastal 1863, kui Poolas mäss puhkes, tekkis vabameelsele voolule suur Vene rahvuslaste vastuseis.
Selle voolu eestvõitlejaks sai Aleksander III kasvataja Pobedonostsev. Ta tahtis Venemaad külmutada, et see mädanema ei läheks, nagu Lääne-Euroopa tema arvates mädanema oli läinud. Pobedonostsevi meelest pidi Vene valitsus kolme eesmärki silmas pidama: õigeusku, isevalitsust ja vene rahvast. Kõik piirirahvad pidid saama ümberrahvustatud.
Selles suunas algasidki 80ndatel aastatel uuendused Baltimail, mida juba ammu ette oli kuulutatud. Venelased toetasid Eesti rahvuslikku liikumist ainult niipalju, kuivõrd see oli sihitud sakslaste vastu, kes tolal Baltimail valitsesid.
Et Saksa elemendi asemel Eesti rahvust võimule aidata, seda ei tulnud venelastel meeldegi.
Uuenduste käik läks nii, et kõigepealt võeti Saksa ollustelt ära administratsioon ja anti see Vene bürokraatia kätte. Samuti pandi maksma Vene kool ja Vene kohus. Asutustesse toodi Vene ametnikud.
1880ndate aastate paiku, mil Eestis neid reforme läbi viidi, hakkasid Eesti tegelased aru saama, et see toetus, mis Venelaste poolt tulnud, on midagi muud, kui nad lootnud. 1880 aastate lõpul on lootusetus peaaegu üldine, sest ei olnud näha ühtegi jõudu, mis võiks venestamisele vastu seista.
Venestamise vastu võideldes katsuti kompromissi leida kohaliku Saksa kogukonnaga. Katse selle suunas tegi Jannseni poeg Harry Jannsen, kes mõne aasta andis välja saksakeelset, kuid veel eestimeelset lehte. Ta ei suutnud aga selles asjas midagi ära teha, sest pikapeale leidis Balti sakslus teise tee. Ta ei hakanud kokku leppima Eesti rahvaga, vaid otsis kokkulepet valitseva Vene bürokraatiaga. Et tal oli sidemeid keisrikojaga, siis leidiski ta 1890. aastate algusel kompromissi.
Venestamisuuendustele meie maal pandi piir, need reformid, mis juba tehtud, jäävad maksma, kuid uusi enam ette ei võeta. Kohus, kool ja administratsioon jäävad Vene kätte, kuna agraar- ja omavalitsuse uuendus, millega venestajad eestlasi eriti meelitanud, jääb tulemata. See olukord kestis Eestis kuni II Vene revolutsioonini.
Need 1890. aastad on Eestile raskemad. Mitmedki Eesti tegelased, kes Vene peale lootnud, olid arvamisel, et Eesti rahvas sureb välja ning teda tuleb lohutada, et ta oma järeltulijatele edasi annab oma vere, aga mitte keele.
Kuid rahvas ei heitnud meelt, ta elas edasi ja arenes.
Rahvusluse teke
Eesti talurahva lapsed, kes tulid Tartu ülikooli, moodustasid seal Eesti elu keskme. 1890ndatel aastatel tõusid siin Eesti rahvusliku liikumise etteotsa Villem Reiman ja Jaan Tõnisson, kes selle uuele alusele seadsid.
Romantika oli otsa saanud. Ei olnud enam vastusurvet, ei sakslastelt ega venelastelt. Rahvas pidi omamal jõul sellest umbtänavast välja tulema.
Selleks loodi alus meie kultuuri-, haridus- ja põllutöö ühisustes, niipalju kui selleaegsed olud seda lubasid. Neis asutustes hoiti alal ja kasvas Eesti iseteadvus, kuni tuuled Venemaal muutusid. Rahval, kes veel ärkamata, polnuks rahvustunnet.
Kui räägite meie rahvaga, siis näete kui tugev see tunne neil on. Seda on meile ärkamise aeg andnud, see on kapital, mida me ärkamisajalt saime ja mille protsente praegu kasutame.
Kuid millest oli see sündinud? Selle kohta ütles Soome teadlane Snellman, et pärastised põlved seisavad imekspannes tema ilmumise ees, mis nagu maa seest tõuseb ja endale uue kuju võtab, kuid on seesama muutmata vaim, mis rahvaste elu aastasadadel loonud. Rahvus on tekkinud ja tunneb, et elab oma sisemisest jõust. See on tal väljaspool kahtlust: kui päritakse, kuidas see sündinud, siis ei tea keegi vastata.
Rahvuse sünd on nagu inimese sünd — äraseletamata saladus. Me võime tõdeda, et meie rahvuslik tunne ja rahvuslik teadvus, nagu suuremalt jaolt meie isamaa lauludki,
