a. revolutsioon
Kui praegu 1905 a. sündmustele tagasi vaatame, siis märkame imelikku nähtust. Mehed, kes praegu seisavad meie poliitiliste voolude paremal tiival, asusid siis pahempoolsete hulgas, kuna need, kes siis parempoolsete osa etendasid, praegu seda ei tee.
Tuletame meelde suurt kongressi Tartus 1905. a. sügisel, kus eesti poliitilised voolud esimest korda kokku põrkasid. Parema tiiva juhiks oli tuntud riigitegelane Jaan Tõnisson, kuna vasemal tiival asus mees, kes oli ühtlasi ka kongressi juhataja ning kelle juhatusel võeti vastu sotsiaaldemokraatide revolutsioonilised ettepanekud — Jaan Teemant. Selle tõsiasja puhul on pikantseid oletusi tehtud, kuid kui me sügavamalt vaatame, siis näeme, et seal on omad põhjused, mis on tolle ajaga seletatavad.
20. sajandi alguses tekkisid eesti elus uued värsked tuuled. Eesti keskmeks ei olnud enam Tartu, vaid sellele hakkas pretendeerima juba Tallinn.
Siin asutati 1901. a. ajaleht "Teataja", mille toimetajaks oli Konstantin Päts. Toimetusse kuulusid Vilde, Pöögelmann ja rida teisi pahempoolseid tegelasi. Lipukirjaks, millega "Teataja" võitlusse astus, oli majandus. Püüti eeskätt võidelda just majanduslike huvide eest, olgugi, et neid mõisteti erinevalt — mõni vahest ka sotsiaaldemokraatlikku õpetust.
"Teataja" tolleaegset programmi tuleks sellegipoolest võtta, nagu ta kuulutatud oli, see on kui majandushuvide esiplaanile seadmist, hoolimata sellest, kas need olid kodanlaste või proletariaadi klassihuvid. Seal töötasid külg külje kõrval sotsiaaldemokraat Martna ja Konstantin Päts, kes organiseeris Tallinnas linna valimisteks väikemajaomanikke.
Nad ei töötanud juhuslikult üheskoos, vaid neid ühendas mõte, et eesti elus oli tekkinud mingisugune uus juhtiv tegurr, nimelt linnakihtide majanduslik võitlus. See oli, mis ühendas teatud rühmi ja mis oli uus võrreldes Tartu vaimueluga, kus baltisaksa kultuuri mõjul rohkem toonitati rahva kõlbelist kasvatust, kuigi sealjuures ka majandustööst ei loobutud. Vahepeal oli eesti rahvas niipalju arenenud, et tekkimas oli linnakodanike kiht ja mis oli niivõrd suur, et see 1904. aastal suutis Tallinna linnavalitsuse enda kätte võtta.
Sel ajal tekkis vool, kes hakkas majanduslikes huvides reaalpoliitikat ajama. Kuna sel ajal kogu eesti elu oli saksa ülemvõimu all, siis oli loomulik, et esimene vool sattus viimasega vastuollu, mis oli isegi teravam kui oli Tartu rahvusliku voolu vastuolu, sest too katsus piirduda pigem kultuuri arendamisega.
Niisugused olid rinded Eestis, kui 1905. aastal puhkes Vene revolutsioon.
Ühel pool seisis saksa kultuurist pärit Tartu rahvuslik kõlbeline vool, teisel pool majanduslik reaalvool, kus ühtviisi tegutsesid niihästi sotsialistid kui ka kodanlased, kes mõlemad rõhutasid majanduslikke momente.
Venemaa olud
1905. a. revolutsioonis astus Eesti Venemaa riiklikus elus üles juba teatava tegurina. Vene riigi saatus määras tol korral ka Eesti saatuse. Sellepärast peame tolleaegse Vene ajaloo poole pöörduma.
Venemaa on alati olnud sõjaline monarhia, mis on arenenud hoopis teisiti kui Euroopa riigid. Feodaalvõitlust ei ole Venemaal olnud.
Venemaa on üles kasvanud ja suureks saanud oma laienemissõdades. Tema riigi ajalooline ülesanne on olnud toetada vene rahva kolonisatsiooni üle suure Ida-Euroopa ja Põhja-Aasia lagendiku. Selles ekspansioonis seisneb Venemaa isevalitsuse ajalooline õigustus. Selle laienemistungi tõttu on siseriiklikud korratused andeksantavad.
Sellepärast saigi üheks tema poliitika põhimõtteks katsuda siseraskusi võita välisekspansiooniga. Iga kord, kui see korda läks, sai ta oma siseraskustest jagu. Nii oli see ka 1878. a. Türgi sõjaga.
Kui välisekspansioon aga korda ei läinud, siis tõusid siseraskused seda teravamal kujul. Nii oli see Krimmi sõja järel kui ka 1904.—1905. a. Jaapani sõja järel.
Sedamööda kuidas Vene sõjavägi Kaug-Idas ühe hoobi teise järel sai, muutus meeleolu sisemaal ärevamaks, käärimine läks kaugemale ja tuli teha üks järeleandmine teise järel. Ajalugu ei ole veel täiesti selgitanud, kelle süü see oli, et Venemaa ei jõudnud tol korral mingisuguse püsivama või küllalt laia tee peale, kus ta end oleks võinud reorganiseerida.
1905. a. revolutsioon arenes kramplikult niihästi ühes kui ka vastupidises sihis. Kui võrdleme teda viimase, s.o. 1917. a. revolutsiooniga, siis näeme, et 1905. a. revolutsioon on peaasjalikult halvatus perifeerias. Meditsiinis võiks seda võrrelda halvatusega, mis südamenõrkuse tõttu tekib kätes ja jalgades. Kõige kaugemale läks masside liikumine siis just ääremaades, nagu Kaukaasias, Siberis, Poolas ja Baltikumis.
Hoopis kergemalt tegi revolutsiooni läbi riigi tsentrum. Süda oli veel kõva. Südamest tulid need jõud, mis saadeti 1905. a. lõpul mässu maha suruma.
Teisiti oli asi 1917. a. revolutsioonis. Seda võiks võrrelda südamekrambiga, mis tuleb peaaegu ilma teiste häda kuulutavate tundemärkideta. Äkki halvatakse tsentrum, ja sellega on kõik otsas.
1905. aastal oli sõjavägi keisrile truu, 1917. aastal ei olnud lugu sõjaväes enam nii. 1917. a. andis peahoobi just sõjavägi.
Sõjariistus jõud murdis 1917. aastal monarhia. Ei 1905. ega 1917. aasta revolutsioonil olnud keskset juhtimist.
1905. aastal Venemaal parteisid veel ei olnud. Olid põrandaalused komiteed, kuid liikumise otsustavas järgus neil tegelikku mõju ei olnud.
1905. a. oktoobri suurstreik tuli loodusjõuliselt, kõigile ootamatult, ka neile, kes seda olid soovinud. Rahutuste lained olid käinud üle maa, Kroonlinnas ja mujal mereväes olid mässud olnud, mis veriselt maha suruti. Tööliste seas oli streike.
Septembri lõpul tekkis streik Moskvas, kuid suuremalt osalt hakkas ta vaibuma. Arvati, et rahutuste laine on seekord möödas, kuid õhk oli nii elektrit täis, et ühe sõnumi peale, nagu oleks Moskva raudteelaste esindaja kinni võetud, streik üldiseks plahvatas.
Moskvast kandusid rahutused Peterburi, kolme päevaga jõudisid need ka Tallinna ja varsti mässas kogu riik. Trepov, kes alguses oli käskinud padruneid mitte kokku hoida, kohkus ära ja teatas keisrile, et liikumine on nii suur, et sõjariistus jõud enam ei aita.
Keiser Nikolai II, kelle iseloom oli alati olnud nõrk, teatas, et ta troonilst loobub ja määrab oma järeltulijaks venna Mihhaili.
Kutsuti endine rahandusminister Witte, kes oli Jaapaniga rahu teinud, ehkki teda tema madala päritolu pärast harilikult oli õukonnas põlatud. Krahv Witte suutis keisrit niipalju mõjutada, et see tagasiastumisest loobus. Tagasiastumismanifest oli valmis kirjutatud, kuid jäi avaldamata ja 1918. aastal leiti see arhiivist. Selle asemel avaldati 30. oktoobril teine manifest, millega loodi seadusandlik Duuma ja lubati kodanikuvabadusi.
Nüüd algasid vabaduspäevad. Krahv Witte andis liikumisele voli, ja ühtlasi alustas ta mõjukama seltskonnaga, oktobristidega ja kadettidega läbirääkimisi. Tal ei läinud korda kokkulepet sõlmida. Kadetid nõudsid üldist valimisõigust.
Sedaaegu läks liikumine järjest suuremaks, puhkesid uued streigid ja maal talurahvarahutused. Viimased ajasid mõisnikud valitsuse sülle ja streikidest tekkis raskusi linnades. Nõnda tekkis Vene valitsusel seljatagune, mis tal 1905. a. algul puudus.
Revolutsiooni jõud killustus. Tolleaegne siseminister Durnovo laskis Moskva ja Peterburi polkudega mässu igal pool maha suruda.
1905.
