admiral Biriljovile ettepaneku moodustada karistussalgad neist madrustest, keda rahutuste järel Kroonlinnas kinni peeti. Sellega oldi nõus ja madrustest, kes ise olid hiljuti mässanud, said Tallinnamaale kõige paremad karistussalgad. Tol ajal oli valitsuse autoriteet täiesti kadunud, paiguti polnud revolutsionääridel enam midagi üle võtta, kõik oli juba üle võetud. Väiksemates linnades pakkusid valitsusasutused ise end uue võimu teenistusse.
Kui novembri lõpul Tartus Bürgermusses Tartu ülemaaline rahvaasemikkude kogu kokku astus, otsustas enamus Eestis sisse seada revolutsioonilise omavalitsuse. Kongress möödus täiesti segamatult, sest valitsusel sel ajal Eestis võimu ei olnud. Vastupanu pidi tulema keskvalitsuselt.
Baltisakslus palus abi ja käis valitsusele peale keisrikoja kaudu.
Sel puhul määrati kindral Orlovi karistusekspeditsioon Liivimaale rahutusi maha suruma. Tolleaegne Riia kindralkuberner Sollogub suutis suure vaevaga Orlovi Riiga saabumist ära hoida, kartes, et see poole Riiat maha põletaks. Just niisamuti nagu 14 aastat hiljem liitlased kartsid Eesti vägesid Riiga lasta.
Kuidas Kroonlinna madrused, kes mõni kuu varem ise olid punase lipu tõstnud, 1905. a. talvel Tallinnamaal rahutusi maha surusid, seda mäletab Tallinnamaa rahvas veel praegugi. Witte ütles, et mõned ohvitserid olla liiale läinud, nii et ta on pidanud ühe kohta paluma, et teda rohkem vaos hoitaks. Selle ohvitseri kohta on keiser selle asemel, et teda vastutusele võtta, tähendanud "Ai da molodets!"
Et rahva meeleolu vaigistada, kutsuti Riia kindralkuberneri juures kokku nõupidamine, mis pidi läbi arutama ettepanekud kohalike olude parandamiseks. See kogu tegi mõne nädala tööd ning kaalus ettepanekuid omavalitsuse ja agraarolude kohta, kuid need kõik jäid arhiividesse. Samuti jäid paberile kõik need nõudmised, millega Eesti esindajad riigivolikogus esinesid. Reaktsioon tundis, et ta jalgealune on kindel.
Kohalikul saksa kogukonnal olid sidemed tsaarivalitsusega ja ta ei tahtnud üheski asjas järele anda. Saksa kogukond oli kohkunud sellest loodusjõulisest liikumisest, mis Eestis puhkes ja hakkas ennast seetõttu rahvuslikult organiseerima. Üle maa loodi vabatahtlike organisatsioonide "Deutsche Vereine" võrk.
See oli sama kultuurautonoomia asutuste võrk, mis praegu tegutseb seaduslikult ning mille sihiks on rahvuse alalhoidmine, ja kui võimalik, siis ka ekspansioon.
Plaanid läksid siis kaugemalegi kui esialgu avaldati. Tekkis mõte Baltimaid sakslastega koloniseerida. Selleks töötati kahes suunas — Peterburis ja Saksamaal. Vene valitsus suhtus aga plaani väga kahtlustavalt ja kolonistide asemel Saksamaalt taheti siia koloniste tuua Venemaalt.
Peterburis propageeritit mõtet — revolutsioon olla Baltimail sellest tekkinud, et venestamine on sakslaste hea ajaloolise mõju kõrvaldanud. Nõuti, et saksa kogukonnale Baltimaadel jälle rohkem võimu antaks, kuid avalikult ei suudetud seda siiski läbi viia. Tegelikult jõuti ainult niikaugele, et kohalikud kubernerid allutati balti aadlile.
1905. a. revolutsiooni tulemused
Sellega olid 1905 a. otsesed tulemused üsna väikesed. See oli liikumine, mis viis lained väga kõrgele, kuid nad langesid jälle tagasi. Siiski jätavad nii suured liikumised väga sügavad jäljed, olgugi et neid kohe näha ei ole. Niisugused tulemused olid ka 1905. a. sündmustel Eestis.
Neid muutusi tajume me selgelt praegu, kus me II Vene revolutsiooni ja maailmasõja lõpu oleme läbi teinud. Esmalt võiksime neid otsida rahvamasside psüühikast, milles kõige suuremad muutused toimusid.
Nagu "Novoje Vremja" kaastööline Rozanov tähendas, oli siis suurim muutus "monarhismi fetiši (ebajumala) langemine".
Lihtrahvale oli keiser enne jumalik olevus, nagu teda ka monarhismi ideoloogia kujutab. Kui öeldi, et keisri võim on jumalast, siis uskus rahvas seda ka sõna-sõnalt ja see usk pesitses rahva sügavas hingepõhjas; seda peegeldavad vanasõnad, nagu "keiser kaugel, jumal kõrgel". Rahvas pidas keisrit võimsaks olevuseks, kes seisab parteidest kõrgemal, üle seisuste ja kihtide.
1905. a. revolutsiooni järel kadus see usk niihästi Eestis kui ka Venemaal ning järele jäi ettekujutus keisrist kui harilikust nõrgast inimesest, kelle võimu pealegi ümbritses vastutustundetu korrumpeerunud õukond.
See oli suurim muudatus, mille 1905. a. revolutsioon rahva psüühikas läbi surus, ja mille tõttu teine revolutsioon võimalikuks sai.
Teine tulemus, mis meil Eestis eriti silma torkas, oli suhete teravnemine eesti ja saksa kogukonna vahel. Sai selgeks, et nagu 80. aastatelgi, kohalike kogukondade koostööd võitluses venestamise vastu loota ei ole. Ainult üks kord hiljem tekkis baltisakslusega koos töötamise mõte. See oli siis, kui baltisakslus maailmasõjas suures hädas oli, nimelt 1915. aastal, kui kuberner Korostovets sakslasi hakkas taga kiusama. Siis algasid läbirääkimised eesti ja mõnede liberaalsemate saksa tegelaste vahel, kus ühiselt töötati välja omavalitsuse uuendamise kavad, mille aga Vene administratsioon kalevi alla pani.
1905. a. revolutsiooni tulemus oli ka see, et Eesti poliitilises elus lõi läbi demokraatlik mõte kui järeldus suhete teravnemisest baltisakslastega. Sakslastega oleks võidud mingi kokkulepe saavutada ainult siis kui me oleksime jäänud mingile tsensuslikule alusele.
Kui aga baltisakslusega mingit koostööd loota ei olnud, langesid kõik tsensusliku esinduse kavad ära ja eesti rahval tuli ainult iseenda peale loota ning rahvast võimalikult suurema jõu demokraatlikel põhimõtetel mobiliseerida.
Neljandaks 1905. a. revolutsiooni tulemuseks võiks pidada suurt rahvuslikku tõusu. See on jälle üks huvitavatest paradoksidest, et üleriigiline liikumine, mis oli iseenesest rahvuslikkuse vastu sihitud, tekitas siiski rahvuslikku tõusu. 1905. a. revolutsiooni loosungid ei tahtnud rahvusi tunnistada, vaid püüdsid neid ühendada.
Sellele vaatamata näeme, kuidas rahvuslik vool isegi revolutsiooni poolehoidjate ridades ikka rohkem edusamme tegi. Kuni 1905. a. sügiseni töötas Eestis ainult Vene Sotsiaaldemokraatlik Partei oma osakondadega. Revolutsiooni kestel tekkis siin aga ka Eesti rahvuslik sotsiaaldemokraatlik organisatsioon, kes asus võitlusse Vene tsentraliseerivate püüete vastu.
Duumast võttis Eesti koos teiste rahvastega osa, et saavutada autonoomia. Revolutsioon oli üleriigiline liikumine, kuid see juhatas piirirahvad teist teed. Revolutsiooniliikumine oli piirimaades massilisem kui tsentrumis, sest et piirirahvaste arenemine oli kaugemale jõudnud ning revolutsioonitegelased nägid ise, et igal rahval on oma saatus.
Kõige suurem oli 1905. a. kaudne mõju, mis rahva nagu uinakust äratas. 1905. a. andis jälle lootusi Eesti arenemiseks. Eesti iseseisvust sel ajal veel ette ei nähtud, kuid tegelikult loodi 1905. a. järel ühine Eesti, selle majandus- ja kultuuriasutuste võrkude ahel. Sellest ajast tõusevad Eestis rahvuslikud teatrihooned ja krediidiasutused nagu mingi tõuke tulemusena. Hakati looma ühistegelikke asutusi ning neid kerkis nagu maa seest seeni sooja vihma järel. Nagu mingi vapustus oleks rahvast läbi käinud, rahvast valdas ennenägematu aktiivsus. Eesti elu hakkas koonduma keskasutustesse. Sellest ajast on pärit suurem osa meie poliitilist ja ühiskondlikku põhikapitali.
1905. a. lõi eesti rahvusele poliitilise ja ühiskondliku aluse, millele võidi Eesti iseseisvus ehitada, kuna rahvuslik pind oli valmis juba ärkamisajast saadik.
Ärkamisaeg oli meie rahvuse sünd, 1905. a. tema poliitiline ristimine.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
