hommikust ja tere tulemast esmaspäevasele „Kohvihommikule“, mina olen Madeline Frost. Tänase saate teises pooles liitub meiega enim müüdud autor E. B. Knight, kuid enne veel arutleme peretoitjaist naiste arvu kasvu üle ning tänaseid sissehelistajaid kutsume üles võtma ühendust kujuteldava sõbra teemadel. Kas teil lapsena oli mõni selline? Vahest on veel praegugi ...“
Tema tuttav eetrihääl rahustab mind ning ma lülitun autopiloodile, ootan oma järge, et midagi öelda. Huvitav, kas Paul on juba ärganud. Viimasel ajal ei tunne teda enam ära; ta on õhtuti oma kirjakuuris kaua üleval, tuleb magama alles enne seda, kui mina ärkan, või üldse mitte. Talle meeldib kutsuda kuuri onniks. Mulle meeldib nimetada asju õige nimega.
Me veetsime kord õhtu E. B. Knightiga, kui ilmus Pauli esimene romaan. See juhtus nüüd juba üle viie aasta tagasi, varsti pärast seda, kui me esmakordselt kohtusime. Mina olin tollal telereporter. Kohalikes uudistes, ei midagi erilist. Kuid iseenda nägemine ekraanil sunnib tõesti välimuse nimel vaeva nägema, erinevalt raadiost. Olin siis sale, ei osanud kokata; enne Pauli polnud kedagi, kellele süüa teha, ja enda pärast pingutasin harva. Pealegi olin tööga liiga hõivatud. Tegin peamiselt lugusid asfaldiaukudest või plekivargustest kirikukatustelt, kuid ühel päeval otsustas sekkuda õnnelik juhus. Meie kultuurielu reporter jäi haigeks ja mind saadeti tema asemel intervjueerima üht supertegijast noort autorit. Ma polnud isegi tema raamatut lugenud. Olin pohmellis ja panin pahaks, et pean tegema nende heaks kellegi teise tööd, kuid see kõik muutus, kui mees sisse jalutas.
Pauli kirjastaja oli üürinud intervjuuks sviidi Ritzis, see nägi välja nagu lava ning ma tundsin end nagu näitleja, kes polnud teksti pähe õppinud. Mäletan, et pind oli jalge alt kadumas, aga kui ta mu vastas toolil istet võttis, taipasin, et mees on veel rohkem närvis kui mina. See oli tema esimene teleintervjuu ning mul õnnestus ta kuidagimoodi maha rahustada. Kui ta pärast minu visiitkaarti küsis, ei arvanud ma sellest õieti midagi, aga minu kaameramees kommenteeris naudinguga meievahelist „keemiat“ kogu tagasitee autoni. Tundsin end nagu koolitüdruk, kui ta tolsamal õhtul helistas. Me vestlesime ja see oli kerge, justkui tunneksime juba teineteist. Ta ütles, et peab nädala pärast minema raamatuauhindade üleandmise tseremooniale ning et tal pole kaaslast. Teda huvitas, kas ma olen vaba. Olin vaba. Istusime E. B. Knightiga ühes lauas ja see oli nagu õhtusöök legendiga ning pealekauba väga meeldejääv esimene kohting. Daam oli võluv, tark ja vaimukas. Olen oodanud temaga taaskohtumist kannatamatult sellest ajast saati, kui teadsin, et teda on palutud saatekülaliseks.
„Meeldiv teid taas näha,“ ütlen, kui produtsent ta stuudiosse toob.
„Teid samuti,“ vastab ta istet võttes. Mitte vähimatki äratundmise virvet; kui kerge on mind unustada.
Tema kaubamärk, valge siilisoeng, raamib väikest kaheksakümneaastast nägu. Ta on igati laitmatu, koguni kortsud on kenasti korrapärased. Välimus viitab auväärsele eale, ent vaim on vilgas ja virge. Tema põsed on ruužist roosad ning sinised silmad elutargad ja valvsad, vilavad stuudios ringi, enne kui kinnituvad sihtmärgile. Ta naeratab soojalt Madeline’ile, nagu kohtuks kangelasega. Külalised teevad seda mõnikord. Mind see ei häiri, üldsegi mitte.
Pärast saadet paigutume kõik aruteluks koosolekuruumi ümber. Istume, ootame Madeline’i, ruumis jääb vaikseks, kui ta viimaks saabub. Matthew asub lugusid läbi võtma – mis läks hästi, mis mitte. Madeline’i nägu ei väljenda rahulolu, tema suu väändub, nii et näib, nagu harutaks ta taguotsaga kompvekki paberist lahti. Ülejäänud meist on vait ning ma lasen mõtted taas rändama.
Sära, väike täheke ...
Madeline lõikab kulmukortsuga vahele.
imetlen sind väheke.
Ta laksutab keelt, pööritab silmi.
Kõrgel taevas üle maa ...
Kui Madeline’i sõnatu kriitika otsa saab, tõuseb meeskond püsti ja hakkab rivis välja marssima.
teemantina särad sa.
„Amber, kas tohib paar sõna?“ ütleb Matthew, tirides mu unelmatest välja. Tema tooni arvestades pole mul valikut. Ta suleb koosolekuruumi ukse ning ma võtan uuesti istet, uurin vihjet otsides tema nägu. Nagu ikka, on seda võimatu lugeda, täiesti tundetühi; tal võis just äsja ema ära surra ja sa ei oska aimatagi. Ta võtab küpsise taldrikult, mille jätame külaliste jaoks lauale, ja annab mulle käega märku teha sama. Ma raputan pead. Kui Matthew’l on midagi tähtsat öelda, siis näib ta alati valivat teatraalse tee. Ta üritab mulle naeratada, kuid tüdineb peagi pingutusest ning haukab selle asemel küpsist. Paar kübet leiab koha tema kitsastel huultel, mis aina avanevad ja sulguvad nagu kuldkalal, justkui ei leiaks ta sobivaid sõnu.
„No ma võiksin arendada seltskondlikku vestlust, küsida, kuidas sul läheb, teha näo, et hoolin, no midagi taolist, või asuda kohe asja juurde,“ ütleb ta. Hirmusõlm kerib end mul kõhus kokku.
„Lase edasi,“ ütlen ma, soovin, et ta seda ei teeks.
„Kuidas te nüüd Madeline’iga läbi saate?“ küsib ta, võttes järjekordse ampsu.
„Nagu ikka, ta vihkab mind,“ vastan liiga varmalt. Nüüd on minu kord kanda võltsnaeratust, hinnasilt veel küljes, nii et saan selle tagastada, kui olen lõpetanud.
„Jah, tõepoolest, ja see on probleem,“ ütleb Matthew. Ma ei tohiks olla üllatunud, ent ometi olen. „Tean, et ta ei teinud su elu kergeks, kui meeskonnaga liitusid, aga tal on olnud samuti raske sinuga kohaneda. See pinge teie kahe vahel ei paista vaibuvat. Sa võib-olla arvad, et inimesed ei pane tähele, aga panevad küll. Teie kahe head omavahelised suhted on saate ja kogu ülejäänud tiimi huvides tõesti tähtsad.“ Ta vahib mulle otsa, ootab vastust ja ma ei tea, kuidas seda anda. „Kas arvad, et saaksid oma suhteid temaga siluda?“
„No ma võin proovida ...“
„Hästi. Kuni tänase päevani ma ei taibanud, kui õnnetuks see olukord teda teeb. Ta esitas nagu ultimaatumi või nii.“ Ta vakatab ja köhatab kurgu puhtaks, enne kui jätkab. „Ta tahab, et vahetaksin su välja.“
Ootan, et ta räägiks edasi, aga seda ei juhtu. Tema sõnad hõljuvad meie kahe vahel, sellal kui üritan saada neist selgust.
„Kas lased mu lahti?“
„Ei!“ protestib ta, ent nägu räägib muud, kuni ta kaalub, mida öelda järgmiseks. Tema käed saavad teineteisega rinnaesisel kokku, peopesad vastakuti, ainult näpuotsad koos nagu ihuvärvi kirikutorn või innutu palve. „Noh, mitte veel. Annan uue aastani aega asja parandada. Mul on kahju, et see kõik juhtub just enne jõule, Amber.“ Ta harutab oma pikad ristis jalad lahti, justkui nõuaks see jõupingutust, enne kui tõmbub minust nii kaugele eemale, kui tool vähegi võimaldab. Tema suu reageerib, vajub vormist välja, otsekui oleks ta just maitsnud midagi äärmiselt ebameeldivat, kuni ootab vastust. Ma ei tea, mida talle öelda. Mõnikord mõtlen, et kõige õigem on üldse mitte midagi öelda, vaikust ei saa valesti tsiteerida. „Sa oled suurepärane, me armastame sind, aga sa pead mõistma, et Madeline on „Kohvihommik“, ta on esindanud saadet kakskümmend aastat. Kahju küll, aga kui pean teie kahe vahel valima, siis on mu käed seotud.“
Nüüd
Teine jõulupüha, detsember 2016
Püüan ette kujutada oma ümbrust. Ma pole üldpalatis, selleks on liiga vaikne. Ma pole surnukuuris; tunnen, et hingan, kerge valu lööb rindu iga kord, kui kopsud hapnikust ja pingutusest paisuvad. Ainus asi, mida kuulen,
