Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston Graham

      ESIMENE RAAMAT

      Esimene peatükk

      I

      Neljapäeval, 25. oktoobril 1810, tuulisel päeval, mis lennutas Inglismaa parkidele ja külavainudele esimesi sügislehti, läks vana kuningas hulluks.

      Nimetatud sündmus ei avaldanud mõju ainuüksi sellele riigile, vaid kogu maailmale. Otseselt mõjutatute seas oli ka neli Cornwalli meest: üks diplomaat, üks sõdur, üks kaupmees ja üks arst.

      Muidugi polnud see esimene kord: kakskümmend kaks aastat tagasi oli tema nõdrameelsus kestnud nii pikalt, et kogu riigi seadusandlus seiskus. Ka 1801. ja 1804. aastal olid olnud lühemad meeltesegaduse perioodid, mis andsid tema arstidele ja ministritele siiski põhjust muretseda. Esialgu ei paistnud viimane hoog nendest suurt erinevat. Kui välja arvata tõik, et ta oli nüüd vanem ja tema lemmiktütar oli suremas …

      Esimene sümptom oli see, et kuningas hakkas rääkima. Ta rääkis lakkamatult kogu päeva ja … peaaegu kogu öö. Viiest lausest ühel oli mingi mõte sees, teised lipendasid nendega kaasas sama suvaliselt kui tuulelohe riideribad, mida vähimgi puhang siia-sinna hõljutab. Ta vestles oma poegadega; need, kes olid surnud – nagu Octavius – arvas ta olevat elus, ja neid, kes olid elus – ja neid oli palju –, pidas surnuks. Ta naeris valjusti ja puges sohva alla ning nähti palju vaeva, et ta sealt välja tuua.

      Viigid püüdsid asjatult varjata rahulolu. Walesi prints toetas kogu südamest nende parteid ning saatnuks regendina sedamaid laiali nood tooridest kõlupead, kes olid juba niigi liiga kaua ametis püsinud. Opositsioonis vireldud pikk aeg tõotas lõpule jõuda.

      Ka Napoleon rõõmustas ega näinudki vaeva, et oma heameelt peita. Viigid pooldasid rahu ning need, kes teda just salamisi ei imetlenud, olid vähemasti seda meelt, et temaga on mõttetu sõdida. Nad arvasid nagu temagi, et teda on võimatu alistada, ja kibelesid sõlmima kokkulepet. Tema tingimustel.

      II

      Peaaegu täpselt neli nädalat enne kuninga haigestumist laskus Pampilhosa lähedal ettevaatlikult kivisest nõlvast alla jäärakusse kolm ratsameest. Neist teine, keskealine, pikka kasvu ja meeldiva välimusega, ehkki pisut kõhn, kandis ratsakostüümi ning heast riidest, kuid kaunis kulunud mantlit, mis ei viidanud otseselt ühelegi rahvusele; teised kaks olid nooremad, väikest kasvu, sitked ja räsitud mehed, seljas Portugali armee munder. Varahommikul Portost tulema hakates olid nad liikunud mööda teed või pigem küll tolmust rada, aga see muutus järk-järgult üha viletsamaks ja rohtunumaks ning nüüd suutis seda kääbustammede, kaktuste, kivirünkade ja mahalangenud puutüvede vahel eristada ainult üks kahest sõdurist. Tema ratsutas ees.

      Kui hakkas hämarduma, küsis vanem mees sellelt, kes ratsutas tema taga, inglise keeles: „Kas on veel kaugele minna?”

      Sõdurid vahetasid omavahel paar lauset. „Garcia ütleb, et Buçaco kloostrini peaks nüüd jääma veel kõigest kolm ljööd¹, senjoor.”

      „Kas ta leiab selle pimedas üles?”

      „Ta pole seal kunagi käinud, aga majas peaksid ju tuled põlema.”

      „Kui see pole evakueeritud. Nagu kõik muugi.”

      „Teie kindrali käsul, senjoor.”

      Nad ratsutasid edasi. Väikesed tugevad hobused libastusid ja komistasid raskel laskumisel. Oma retkel olid nad möödunud hüljatud talumajadest, põlema süüdatud viljapõldudest, surnud loomadest ja kummuli lükatud härjavankritest, mis tähistasid põgenemist ja hävingut. Tee ääres oli vedelnud ka kärbestest kubisevaid laipu – peamiselt vanad inimesed, kes olid pagedes nõrkenud. Ometi oli selge, et siinne paikkond pole kaugeltki nii mahajäetud, kui paistab.

      Siin-seal lõid oksad korraks liikuma; oliivipuude vahel vilksatasid inimkogud; oli kõlanud mitu lasku ning vähemalt ühe korra lendasid kuulid mööda üsna lähedalt. Talupojad küll põgenesid sissetungija eest, kuid paljud olid jäänud kohale, et takistada vaenlast kuidas suutsid. Näha võis ka ordenanza’t ehk rahvakaitseväge; nood villase mütsi, lühikese pruuni kuue ja viledaks kulunud pükstega mehed, kelle kirevasse relvastusse võisid kuuluda nii lihunikunoad kui blunderbuss’id², ratsutasid rääbakate metsponide seljas, ilmusid ootamatult, saatjaks tolmupilv, või vilksatasid korraks eemal taeva taustal. Kaks korda oli inglasel – mis siis et tal olid portugallastest saatjad – tulnud näidata pabereid. Ta poleks sugugi soovinud olla sissetungijate armeest mahajäänud sõdurite asemel. Aga eks olnud nood oma käitumisega kättemaksu ka igati ära teeninud.

      Oli mahe septembriõhtu, aga kuud taevas polnud. Üle tähtedest kirendava laotuse ujusid mõned udejad pilveräbalad.

      Nad jõudsid kaljuseina all kulgevasse kuivanud jõesängi ning ees ratsutav sõdur tuli hobuse seljast maha ja vaatas ringi nagu lõhna nuuskiv linnukoer. Inglane ootas kannatlikult. Kui nad olidki ehk teelt eksinud, siis võisid oma mantlites magada ka lageda taeva all: üks öö kidurate kastanite vahel ei võta tükki küljest ning toitu ja vett neil jätkub.

      Siis ilmus aaloepuhma tagant nähtavale üks köökus kogu. Noor või vana, mees või naine, polnud võimalik aru saada, aga ta lähenes ettevaatlikult ning rääkis midagi sosinal. Sõdur pöördus ja lausus: „Oleme kloostrile arvatust küll lähemal, senjoor, aga peame minema ringiga. Otse meie ees on Prantsuse sõjavägi.”

      Järgnes vaikus.

      „Kuspool ees?”

      „Läänes, senjoor. Neid on palju. Nad on inglasi terve päeva jälitanud. See mees soovitab liikuda pool ljööd mööda jõesängi ning põigata siis mägede vahetsi Buçaco seljandikule. Orus on Prantsuse kahurvägi.”

      Inglane sobras taskus, koukis sealt välja mündi ning ulatas

Скачать книгу