olla siiski väärtuslikum.
Saadud nõuannet järgides liikusid ratsanikud kivirahnude vahetsi edasi, minetamata siiski ettevaatust, juhuks kui hoiatus oli ehk pigem üldist laadi kui täpne. Ikka ja jälle peatas esimene sõdur hobuse ning kuulatas, kas ei reeda mõni heli, et nad lähenevad vaenlase laagrile. Kohta, kus tulnuks ära pöörata, jõudsid nad alles tunni aja pärast. Korraks kaaluti, kas jääda sinna ööseks, aga oli ilmne, et mida kaugemale nad prantslastest liiguvad, seda rahulikumalt saavad puhata. Mõtte jõuda välja kloostrini heitsid nad kõrvale: tundus tõenäoline, et prantslased on selle juba hõivanud.
Õhtu edenedes tugevnes kõigest mõne miili kaugusele jäävalt merelt hoovav külm tuul ning ratsanikud kiskusid mantlihõlmad koomale. Nüüd ratsutasid nad ülesmäge – esialgu laugetest nõlvadest, siis juba lookeid tehes mööda seljandiku järske kiviseid külgi. Jõudnud – kõigi eelduste järgi – aheliku harjale, kus kanarbik ja astelherned ulatusid vööni, tegi esimene sõdur taas peatuse. Ka teised jäid seisma ja kuulatasid. Nende kõrvu kostis üpris kummaline itkutaoline hääl, mis võinuks olla naiste hala … aga ei olnud. See meenutas flöödiheli, just nagu mängiks karjus oma loomadele vilepilli … aga päriselt siiski mitte.
Hobused seisid nüüd külg külje kõrval. Kaks sõdurit vaidlesid omavahel. See, kes oskas inglise keelt, lausus: „Peame hoidma rohkem põhja poole, senjoor. Need on prantslased.”
„Ei,” vastas inglane. „Ma ei usu, et need on prantslased.”
„Aga kes siis veel?”
„Lähme uurime järele.”
„Ei, ei! Meid nabitakse kinni. Meid lastakse maha!”
„Oodake siis siin,” sõnas inglane. „Või järgnege mulle, ainult et aeglaselt, viiekümne sammu tagant. Kui peaksin eksima, pääsete ikka veel põgenema. Prantslased ei hakka teid pimedas pikalt jälitama.”
„Aga mis saab teist endast, senjoor?”
„Ma vist tean, mis … heli see on.”
Ta hakkas ettevaatlikult ratsutama läbi kanarbiku järsu kalju poole, mis eristus pimedusest, sest lõikas ära jupikese tähistaevast. Kaaslased järgnesid talle mõningase vahega. Nõnda olid nad läbinud umbes veerand miili, kui neid peatas hõige. Inglane tõmbas ratsmed pingule, peatas hobuse ja vaatas üksikut inimkogu, kes hoidis temale suunatud püssi. Seejärel nägi ta pooleldi põõsaste taga peidus teisigi, kõigil relvad laskevalmis.
Ta hüüdis teravalt inglise keeles: „Oma. Nimi Poldark. Portost teadetega. Ja portugallastest saatjatega.”
Läks mõni hetk, siis lasti esimene musket alla ning tüüakas mütsiga mees astus aeglaselt lähemale.
„Eks näidake siis paberid ette.”
Hüpanud sadulast, kohmitses inglane taskus, tõmbas välja rahakoti ja ulatas küsijale. Kinnise luugiga latern käes, ilmus lagedale veel üks sõdur ning nad kummardusid kahekesi dokumendi kohale.
„Jah, söör. Paber näikse olevat korras. Kellega te soovite kohtuda?”
„Kes on teie komadör?”
„Diviisiülem on kindral Cole, söör. Pataljoniülem kolonel McNeil.”
„Olete jalaväemehed?”
„Teine pataljon, seitsmes füsiljeekompanii. Seersant Lewis.”
„Viige mind siis oma koloneli juurde.”
Kaks portugallasest sõdurit olid samuti sadulast maha tulnud ning vastasid liitlaste tervitustele valgete hammaste välkudes. Nad kõndisid hobuseid käekõrval talutades piki järsaku serva edasi ning olid varsti keset sõdurite massi; seal puhati ja aeti juttu, aga süüa ei tehtud; süüdatud oli üksnes mõni lõke – kohtadesse, kust neid kaugelt näha polnud.
„Mu saatjad läksid helisid kuuldes üpris ärevile,” lausus Poldark varsti. „Mida teie torupillimehed mängisid?”
Seersant Lewis mühatas. „Üht vana šoti itku. Nukker muusika mõjub meestele praegu rahustavalt. Homme hommikul oleme kõik hoopis sõjakamad.”
Nad jõudsid kohta, kus kasvas mitu kõrget seedrit. Nende jämedate tüvede vahele oli üles seatud ajutine staap, kus seisid lauad ja põles latern. Lewis kadus ja tuli tagasi koos pika mehega, kes astus edasi, jäi siis seisma ja neelatas.
„Poldark, Poldark!” lausus ta. „Niisiis kapten Poldark ise. Ega ma arvanudki, et sellenimelisi võiks olla rohkem kui kaks!”
Teine oli samuti seisatanud. Siis puhkes ta naerma. „Ja ongi seesama McNeil! Vanatühi mind võtku!”
„Ei võtnud ta teid ühtigi,” tähendas McNeil. „Teie ilusa naise rõõmuks. Ehkki nii mõnegi meelest olite surmanuhtluse kuhjaga ära teeninud.”
Hetke kõhelnud, surusid mehed teineteisel kätt. Sõbrad nad just polnud, sest kakskümmend aastat tagasi olid nad seisnud teine teisel pool seadust. Aga nende vahel oli tekkinud lugupidamine ja – pooleldi vastu tahtmist – koguni omamoodi ebalev sümpaatia.
Noh, aga need ajad olid jäänud kaugele seljataha. Järgnenud küsimuste ja vastuste risttules vahetasid nad uudiseid. Poldark oli maabunud Portos, aga mitte käskjalana, nagu ta väitis, vaid eriülesandega: valitsuse vaatlejana. Portos oli talle öeldud, et Wellington on oma vägedega juba kolm nädalat taganenud, mistap tal oleks mõistlikum minna tagasi laevale, seilata Lissaboni ja kanda endast ette seal. Kuni see selgus, oli Poldarki kohale toimetanud luup paraku jõudnud juba merele minna ning ta otsustas kõiki soovitusi eirates minna maitsi.
Ta ei täpsustanud, milles tema ülesanne seisneb, ja McNeil ei hakanud pärima. Olles viisakalt rääkinud Cornwalli elust – Bodruganitest, Trevaunance’itest, Teaguesidest ja Treneglostest –, kõndisid nad sada jardi edasi ja seisatasid järsaku serval, kust avanes vaade kogu Mondego tasandikule. Selle oleks justkui hõivanud tohutu vägi jaaniusse. Igal pool vilkusid tuled.
„Prantslased,” lausus McNeil lakooniliselt.
„Masséna juhtimise all?”
„Jah. Wellington otsustas, et täna kaugemale ei lähe, niisiis heitsime siin laagrisse ja oleme terve päeva vaadanud, kuidas sõjaväge orgu üha juurde voorib. Tuul kandis üles keerutatud tolmusambaid üle tasandiku mägede jalamini välja. Mõistagi pole neid rohkem kui kaks meest meie ühe vastu, kuid meie neljakümnest tuhandest pooled on lahingutes karastumata portugallased. Aga mis seal ikka, eks me homme näe … Kas polnud neid Agincourtis viis ühe vastu?”
„Seda küll. Aga siin ei seisa meie vastas ülbed ülesmukitud aadlikud, vaid revolutsioonilise Prantsusmaa armee, kes on saanud tuleristsed geeniuse käe all.”
„Lahing tuleb kahtlemata raskem, aga seda parem. Millal te teekonda jätkate?”
„Arvestades, mis siin toimub, kindlasti mitte homme.”
McNeil vaatas kaaslase poole. Ross Poldark kandis tsiviilriideid – sõdivas riigis oli nõnda ehk ohutum reisida. Aga teisalt polnud tal ju tarvidustki sõdida, sest temast oli juba ammu saanud hoopis teine, auväärt isik – jah, koguni parlamendi liige. Ka polnud ta enam noor, meelekohtadele oli sugenenud
