eest.”
„Tark tegu nad sinna saata, olen sulle selle eest väga tänulik. Ka neid sidusid Trenwithi kandiga rohked mälestused. Armas taevas: kord pidasin plaani, et veedan oma elupäevad Trenwithi maahärrana ja võtan Drake’i endale mõisavalitsejaks.”
„Seda esimest võid sa ju ikka teha, kui see sõda peaks ükskord lõppema.”
„Tolle korsiklasega tuleb midagi ette võtta, onu. Kohutav mõelda, et see mees sai alles neljakümneseks. Geeniustega – olgu nad head või kurjad – on see häda, et nende anded avalduvad nii varakult. Kas neil on veel lapsi?”
„Kellel? Drake’il ja Morwennal? Ei, ainult see üks tütar.”
Pimedusest ilmus nähtavale käskjalg ja kiirustas magajate vahelt läbi. Ta möödus neist lähedalt, kuid läks peatumata edasi ning astus viiskümmend jardi eemal olevasse telki.
„Craufurdile tuuakse vist teade,” ütles Geoffrey Charles. „Nüüd peaksime ilmselt einet võtma. Orus põristatakse juba trumme.”
„Mul ei ole eriti palju laskemoona,” lausus Ross. „Vasar kuluks ka ära. Ma ei osanud arvata, et mul tuleb nii palju tulistada nagu loodetavasti täna.”
„Lasen Jenkinsil sulle tuua. Meil sääraseid asju pole, aga 95. paikneb siinsamas kõrval. Püsse ja niisugust kraami on meil tänu jumalale piisavalt. Ja kenake varu kahurikuule ka.” Geoffrey Charles ajas end istukile ja masseeris saabast ära võtmata jalga, mis oli tuimaks muutunud. „Ning kui jutt juba kord kuulidele läks, peaksin ehk küsima, kuidas läheb mehel, kes on ühe kindlasti ära teeninud, ehkki on nii ettevaatlik, et pääseb alati terve nahaga … Räägin mõistagi kasuisa George’ist.”
Ross kõhkles viivu. „Olen teda viimasel ajal paar korda alamkojas näinud, aga me väldime teineteist ning nii ongi ehk parem. Cornwallis on teda ka harva näha. Loodetavasti on meie avaliku vaenu ajad möödas.”
„Mina sain temaga viimati kokku kuuendal aastal, kui suri vanaisa. Samal päeval kohtusin ilmselt ka Jeremyga. Ilm oli rõske ja udune, väga sobiv matusteks. George nägi toona pisut vilets välja, justkui oleks enneaegu vanaks jäänud.”
„Ta leinas su ema sügavalt, Geoffrey.”
„Jah, seda tuleb tema auks tunnistada.”
„Nagu me kõik. Nagu sa tead, olin ma su emasse … enam kui kiindunud.”
„Jah, ma teadsin seda.”
„Pärast seda kui temast sai proua Warleggan, kohtusime küll harva, aga tema lahkudes jäi mu elus üks koht tühjaks. Tema surm … nii noorelt … seda tühikut ei täida miski. Tean, et sinuga on samad lood. Aga George üllatas mind. Kõiki sündmusi, kõike minevikus juhtunut arvesse võttes pole mul võimalik temasse hästi suhtuda, aga kurbus ja lootusetus, mis teda su ema surma järel valdasid, tulid mulle üllatusena. Ehk ei mõtle ma temast enam kunagi nii halvasti.”
„Nojah … uut naist ta igatahes võtnud ei ole.”
„Pean sulle ütlema,” lausus Ross, „et pärast härra Chynowethi surma on Trenwith unarusse jäetud. George seadis end püsivalt sisse Cardew’s vanematekodus, aga pidas Trenwithis mõnda teenijat, kes hoolitsesid su vanavanemate eest. Ma ei usu, et ta neid eriti sageli külastas – võib-olla käis kord kuus kontrollimas, et kõik oleks korras. Su vanaema surma järel jäi kõik arvatavasti endiseks, aga pärast härra Chynowethi lahkumist pani George maja õigupoolest kinni. Kogu üheksakümnendatel sinna ostetud uue mööbli viis ta Cardew’sse, majateenijad laskis lahti. Vennad Harryd elavad väikeses majas ning teevad ehk maja juures ja valdustes hädapäraseid töid. Harry Harry naine toimetab seal võib-olla ka tasapisi, aga see on kõik.”
„Ja George ei näita nägugi?”
„George poleks vist George, kui ta üldse nägu ei näitaks. Pidavat end aeg-ajalt ikka ilmutama, et Harryd liiga mugavaks ei muutuks, aga ma ei usu, et teda sagedamini nähakse kui kord kolme kuu tagant.”
Geoffrey Charles vaikis natuke aega. Tähed kord ilmusid, kord kadusid triivivate pilvede või udu vahel.
„Maja on nüüd vist seaduslikult minu oma.”
„Jah … õigupoolest saab selleks, kui tuled ja võtad selle üle. Tunnen end süüdi, et pole selle hooldamiseks midagi ette võtnud, aga minevikus tekitas mu kohaleminek George’i ja minu vahel alati suure tüli. Kuni seal elas veel neid, kes mulle korda läksid, nagu tädi Agatha, su ema ja sa ise … või Drake, tundsin kohustust sekkuda. Aga kui mängus on üksnes omand …”
„Muidugi.”
„George’i käsul püsti pandud aiad on nüüd suuresti lagunenud, olgu siis ajahambast puretuna või külarahvale küttepuudeks näpatuna; aga üldiselt söandavad väga vähesed jalga Trenwithi maadele tõsta. Jõhkarditest vennaksed tekitavad endiselt hirmu ning ehk hoiab inimesi pisut vaos ka mõte, et kord on need valdused jälle Poldarkide käes. Aga maja on kehvas seisus. Clowance käis ühel päeval vaatamas.”
„Clowance? Mispärast?”
„Ta lihtsalt on niisugune. Olin sel ajal kodus ja tegin tüdrukule peapesu, et ta seadis end ohtu, tungides võõrastesse valdustesse. Aga ilmselt oleksin sama hästi võinud vait olla. Muidugi oli ta õnnetu, et valmistas mulle meelehärmi, ja sai aru, miks ma tõrelen. Aga ta kipub olema impulsiivne ning tegutsema pigem loomusunniliselt kui läbimõeldult …”
„Nagu emagi?”
„Ee … jah, aga siiski mitte päris. Kõigel, mida Demelza tegi – ja praegugi teeb! –, olgu need pealtnäha kas või kõige isepäisemad asjad, oli taga terve mõistusega seletatav põhjendus, isegi kui endisaegadel ei käinud see minu loogikaga kokku. Clowance käitub selles mõttes isepäisemalt, kui Demelza eales on käitunud, sest tema teod näikse võrsuvat juhuslikest impulssidest. Tal polnud vähimatki põhjust Trenwithi minna – ta võttis lihtsalt pähe, et läheb vaatab maja, ja läkski.”
„Vähemasti ei nabitud teda kinni.”
„Just sellega Clowance end paraku õigustaski. „Aga papa, keegi ei näinud ju mind.” – „Aga oleks võidud näha,” ütlesin mina, „ja sellest oleks sündinud ebameeldivusi; sind oleks võidud solvata.” – „Aga seda ei juhtunud, papa, ega ju?” Kuidas on võimalik niisuguse tüdrukuga vaielda?”
Geoffrey Charles naeratas pimeduses. „Ma mõistan su muret, onu. Kui see sõda ükskord lõpeb või kui saan pikemalt puhkust, ajan nood kaks Harryt minema ning Clowance võib kõndida Trenwithis ringi, nagu süda kutsub … Ta siis ütles, et see on kehvas seisus?”
„Kui üks maja neli aastat tühjana seisab – iseäranis veel Cornwalli kliimas –, siis hakkab see paratamatult lagunema. Muidugi …”
„Mida sa tahtsid öelda?”
„Ainult seda, et pärast su ema surma pole sellesse majja õieti raha pandudki või kui, siis väga vähe. Kuni su vanavanemad veel elasid, hoidis George neil üksnes hädapärast katuse pea kohal; nii et mõnes mõttes pole majal lastud laguneda neli, vaid koguni kümme aastat.”
„Niisiis on lausa ülim aeg, et tuleksin koju?”
„Selles
