Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston Graham
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat - Winston Graham страница 8
Niisiis oli George muutunud Elizabethi surma järgsetel aastatel väga morniks. Ta elas peamiselt Cardew’s vanemate majas ning kui isa suri, jäi ikka emaga, ent sõitis iga päev Trurosse onu Cary poole, et hoida silm peal äriasjadel ning kasvatada otsekui möödaminnes oma varandust. Aga ta polnud südamega asja juures. Veel vähem tähelepanu pööras George oma poliitilise karjääri seltskondlikule küljele. Astuda salongi, Elizabeth käevangus, oli alati uhkuseasi; käia ühelt suareelt ja õhtusöögilt teisele, järgida üksipäini seda seltskondlikku rutiini, mida oli kavandanud neile mõlemale, käis talle üle jõu. Ambitsioonidki olid kokku kuivanud. Erinevalt oma rivaalist ja vihamehest Ross Poldarkist polnud ta kunagi pürginud parlamenti sooviga teha midagi teiste heaks, vaid üksnes omaenda huvisid silmas pidades. Mis mõttes siis nüüd veel vaeva näha?
Mitu korda oli George mõelnud oma parlamendikohast loobuda ja piirduda sellega, et manipuleerib endale kuuluva St. Michaeli ringkonna kaht liiget, aga kui esimesed, kõige raskemad aastad mööda said, oli ta rõõmus, et ei teinud seda. Tema enda liikmelisus andis mitmesuguseid ärilisi eeliseid ning ta leidis, et saab ise Londonis viibides hoida sündmuste kulul paremini silma peal kui ükskõik missuguste vahemeeste kaudu.
Nii isa kui ema käisid peale, et George uuesti abielluks. Elizabeth, ehkki aristokraatsest perekonnast, polnud neile kunagi päris meeltmööda. Nende arvates oli ta küll meeldiv ja nad said temaga argielus hästi läbi, viga nägid nad üksnes selles, et Elizabethi suursuguse päritoluga ei kaasnenud mõjuvõimsaid sidemeid. Kohutavalt kurb muidugi, et ta pidi nii äkitselt hinge heitma, aga naistega ju juhtus nõnda. Olla naine ja kanda ilmale lapsi polnud kunagi päris ohutu. Selles võis veenduda surnuaias ringi kõndides, samuti pidudel ja ballidel, kus ikka mõni noor leskmees noorusvärskeid vallalisi tüdrukuid silmitses, kaalutledes, missugune neist võiks pakkuda talle teise naisena enim naudingut või olla kõige kasulikum.
See pidanuks täiel määral kehtima ka George’i kohta. Ta oli rikas, krahvkonnas hinnatud mees – või kui mitte just hinnatud, siis lugupeetud, või kui mitte lugupeetud, siis vähemasti kardetud –, valimisringkonna, panga ja maagisulatustehaste omanik ning nüüd pealegi rüütliseisuses! Ihaldatud poissmees! Üks krahvkonna ihaldatumaid! Ta oleks võinud valida paljude seast! Mõned nooblimad perekonnad ei pruukinud ehk asja veel päris niisuguses valguses näha, aga neid oli vähe ning jäi George’i jõukuse ja mõjukuse kasvades järjest vähemaks. Aasta leinaaega oli enim, mida sündsusnõuded ette kirjutasid. Leinata aastate kaupa, jäädes aina vanemaks, saades üha mõjukamaks, ent muutudes sealjuures pikkamööda järjest sarnasemaks onu Caryga, keda ei huvitanud siin elus muu kui üksnes arveraamatud ja intressimäärad … See oli liig. Nicholas, kes oli nullist alustades rajanud George’i impeeriumile aluse ning näinud oma elutööd ja plaane õide puhkemas ja vilja kandmas, suri kuu pärast Pitti ning lamades voodis, süda laperdamas sada kuuskümmend lööki minutis, ei suutnud vana mees mõista, mis tal ikka veel puudub, et olla täiesti rahul ja õnnelik. Nicholas suutis leida ainult ühe põhjuse: tema surmaeelseid mõtteid tumestab tõik, et poeg ei suuda normaalselt reageerida abieluga loomulikult kaasnevale ohule.
Kui Nicholas oli läinud, utsitas Mary Warleggan George’i abielujuttudega küll endiselt tagant, aga varsti üksnes moepärast. Missugusele elatanud lesknaisele ei meeldiks, kui ainus poeg elab kodus – see polnud igatahes asi, mille pärast nuriseda. Eks olnud George’il ju lõppude lõpuks kaks last; kui Valentine oligi ehk praegu pisut iseäralik, läheb see tal täiskasvanuks saades kindlasti üle, ja Mary nägi lapselapsi sageli. Valentine veetis koolivaheajad põhiliselt kodus ja väike Ursula, vanaema silmatera, oli kogu aeg Cardew’s.
Ka Caryle oli asjade niisugune seis meeltmööda. Elizabethi polnud ta kunagi sallinud ja too oli vastanud samaga: kummagi meelest avaldas teine George’ile soovimatut mõju. Nüüd kui naist enam polnud, olid onu ja vennapoeg muutunud veel lähedasemaks. Esimestel lesepõlveaastatel oli Cary tervelt kaks korda takistanud George’i paigutamast raha ebamõistlikesse ettevõtetesse. Tüüripinni hoidis George küll kindlalt, aga lein oli ajutiselt halvanud tema navigatsioonitaju.
Need ajad olid nüüd ammu möödas. George oli viimasel ajal koguni uuesti maitse suhu saanud Londoni-elust ja laiahaardelisematest ettevõtmistest, millega oli algust teinud aastal 1799. Ta oli leidnud uue sõbra, kunagise peaministri ja praeguse viigide juhi lord Grenville’i, ning külastas lordi mõnikord tolle Cornwalli majas. Pitti ja seejärel Foxi surmale järgnenud lõpututes manipulatsioonides, kus sahkerdati parteilise kuuluvuse ja parlamendikohtadega, oli George tasapisi avastanud end toetamas parlamendis opositsiooni. Võlgnedes oma rüütliseisuse küll Pittile, polnud ta iial saanud „pitiidiks”; see surnud riigimehe imetlejate rühmitus oli nüüd koondunud George Canningu ümber. Ta oli kindel, et nõrk ja ebakindel tooride valitsus laguneb õige pea ning tema huvides on hoida pigem uute meeste poole kui sõbrustada vanadega.
Tõsi küll, nende seas leidus ka Whitbreadi, Sheridani ja Wilberforce’i taolisi mehi, kes sonisid reformidest ja vabadusest, aga kui nood oma vaateid kuulutasid, neelas George need alla ja hoidis suu kinni kindlana, et võimule saades on nad valitsustöö pingete ja erakorraliste olukordade tõttu sunnitud oma kõrged ideaalid unustama. Kui see aeg kätte jõuab, pakutakse ehk tallegi mõnd väiksemat ametikohta.
Uuele abielule polnud George kummatigi veel mõelnud. Seksuaaltung, niipalju kui seda temasse oli jäänud, sublimeerus ärilistes ja poliitilistes pürgimustes. Muidugi oli talle aastate jooksul avanenud võimalusi nautida ühe või teise ihaldusväärse daami vastutulekut – ükskõik kas nood lootsid peibutada teda abiellu või soovisid lisada abikaasa eemalviibimise ajal oma vööle järjekordset skalpi. Ainult et George oli alati kõhklema löönud ja tagasi tõmbunud – olgu siis piinlikkustundest või ettevaatlikkusest. Võimalusega kaup enne ostmist järele proovida kaasnes tema silmis alati risk, et hiljem on ta lausa sunnitud proovitu ära ostma, ning mis puudutab teist sorti naisi, siis polnud tal soovi lasta neil, lehvik näo ees, hoobelda, et on temaga maganud, ning võib-olla koguni küüniliselt arvustada tema suutlikkust ja osavust.
Oli üks päev, kui George sõitis võimaluse korral alati Trenwithi: tema ja Elizabethi pulma-aastapäev. Pulmad olid, tõsi küll, peetud hoopis krahvkonna teises servas, aga ta pidas ikkagi sobivaks minna mõneks tunniks naise vanasse majja, paika, kus oli teda esimest korda kohanud ja püüdnud pikka aega võita tema poolehoidu; kus nad olid oma abielu vältel veetnud peaaegu kõik suved ning kus Elizabeth oli surnud … mis siis, et see maja polnud George’i eales omaks võtnud, vaid jäi ikka Poldarkide põliskoduks, avamata sissetungijale oma hinge.
1810. aasta 20. juuni hommikul sõitis George üheainsa tallipoisiga sinna ja oli juba enne keskpäeva kirikus. Päev oli kirgas ja päikseline, aga maa poolt puhus kõle tuul ja varjus oli vilu. Vilu ja rõske oli ka hauakivide vahel, kus mullusest kulust läbi tunginud värske rohi oli kasvanud juba jalakõrguseks. Elizabethi hauale oli ajanud varred tohutu suur põldmurakapõõsas, sitke nagu köiepundar. George lõi oksi jalaga, kuid need ei murdunud. „Siin puhkab Elizabeth Warleggan, Cardew’ Sir George Warleggani armastatud naine, kes lahkus sellest elust 9. detsembril 1799. Ta suri 35-aastasena, olles toonud ilmale oma ainsa tütre.”
Lilli George kaasa ei toonud. Ta ei tulnud kunagi lilledega; see oleks tundunud talle teatraalne – tundeline žest, mis ei klappinud kokku tema väärikusega. Mälestada oli võimalik ka sümboleid kasutamata. Ja milleks raisata neile raha: keegi ei näe neid niikuinii ning õige pea on need närtsinud ja surnud.
George oli hoolitsenud, et Elizabeth maetaks võimalikult kaugele kõigist Poldarkidest