mõnes pisikeses tapluses, et võtta prantslastelt isu siia kõrgendikule ronida … noh, selle pakkumise võtan rõõmuga vastu!”
„Tore, oleme kokku leppinud.”
„Prantslaste laagrit all nägid?”
„Kolonel McNeil andis mulle selle võimaluse.”
„Siis tunnistad endale kindlasti, et sul ei pruugigi avaneda juhust oma sõnumit Wellingtonile edastada.”
„Selle riski lubab südametunnistus mul võtta.”
Ross polnud põrmugi kindel, et kindral teda avasüli tervitab. Tal oli küll kaasas volitus. Aga Wellingtonil oli üpris isiklik ja otsene side praeguse välisministriga, kes oli juhtumisi tema vend, ning võis nii ootamatult tema peakorterisse saabunud poolsõjaväelises tsiviilisikus näha ebasõbralikumalt meelestatud kabinetiliikmete esindajat. Ega see olnudki tõest teab kui kaugel, ehkki ei kajastanud Rossi enda meelsust.
Nüüd istusid mõlemad puude all pehmetel männiokstel. Tentsik tõi kuuma jooki, mis pidi täitma kohvi aset, ning nad ajasid lahedasti juttu nagu vanad sõbrad.
Viimased neli aastat polnud nad teineteist kordagi näinud, sest kui Geoffrey Charles A Coruñast naasis, oli Ross välismaal. Nüüd üllatas teda sugulases vahepeal toimunud suur muutus. Viimati nähtuna oli Geoffrey Charles olnud noor elurõõmus kadett, lusti täis vembumees, kes jõi ja mängis oma napi raha maha ning oli alatasa sekeldustes ja võlgades. Nüüd nägi Ross temas sitket ja karastunud meest; poisilikust ümarusest polnud enam jälgegi; nägu päevitunud ja tundlik, suujoon karm nagu sõjaväelastel ja neil, kes harrastavad rebasejahti, oli ta omamoodi nägus. Hulk lahinguid seljataga, oli Geoffrey Charles näinud nüüdseks rohkem sõda kui Ross. Ta polnud kasvanud isaga nii sarnaseks, kui aastate eest oli võinud arvata; erinevust rõhutasid tume vurrutriip ja iseäranis võib-olla lõuale tekkinud sälk.
„Oh sa püha ristivägi, nagu ütleks Prudie! Poleks osanud arvatagi, et oled pärast meie viimast kohtumist ikka veel minu vastu nii sõbralikult meelestatud, onu. Kas sa oled rikas? Kahtlen selles. Rikkaks saada pole Poldarkide loomuses, ükskõik kuidas saatus neid ka ei soosiks. Ometi maksid sa ainsagi etteheiteta kinni kõik mu ootamatud väljaminekud. Ja need ei olnud väikesed! Sa aitasid mu välja plindrist. Vastasel korral poleks ma näinud ei Hispaaniat ega Portugali, vaid oleksin sõjaväest minema saadetud ning veedaksin aega Newgate’i5 tervistavates tingimustes.”
„Ei usu,” vastas Ross. „Aukõrgendust oleks sul tulnud ehk küll kauem oodata, aga sõjaajal ei saa isegi Inglismaa lubada endale luksust saata noored ohvitserid paari gini pärast vangi.”
„Noh, viimases hädas oleksin ehk neelanud uhkuse alla ja palunud kasuisa George’il end välja lunastada. Aga sinu lahkus ja kannatlik meel säästsid mind sellest alandusest ja vabastasid liigkasuvõtjate küüsist.”
„Ning tundub, nagu oleksid nüüd meelt parandanud … kapten Poldark.”
„Millest sa seda järeldad, kapten Poldark?”
„Sinu auastmest. Su tõsisest olekust. Neljast ränkraskest sõjameheaastast.”
Geoffrey Charles sirutas jalgu. „Esimesega oli lihtne: siin poolsaarel ei ela mehed just vanaks ning vabanenud koht antakse järgmisele. Mis puudutab teist, siis minu tõsidus – kui see sulle nõnda tundub – tuleneb suuresti asjaolust, et nuputan, mida kirjutada tädi Demelzale, kui tema abikaasa peaks minu juhtimise all viga saama. Ning kui rääkida kolmandast, siis, nagu sa kindlasti tead, armas onu, ei paranda neli aastat sõdurielu kellegi meelt vähimalgi määral. Need õhutavad sündsusetut käitumist üksnes takka – käigu siis jutt naistest, pudelist või kaartidest.“
Ross ohkas. „Ah, olgu peale. Ma ei räägi sellest su sugulastele.”
Geoffrey Charles puhkes naerma. „Aga võlgu mul pole, kapten. Täiesti veidral kombel. Läinud kuul, enne seda pagana taganemist peeti rügemendis eeslite võiduajamine ning panused olid kõrged; hinnates oma eluka võimalusi heaks, panustasin endale suurelt ja lõpetasin kaela jagu üheksakümne viienda Parkinsoni-poisist ees. Nõnda sain rohkem kui kahekümne kuu jooksul esimest korda kõik võlad makstud ja mul on ikka veel mõni gini taskus. Tõesti! Mul vedas, et võitsin, muidu oleksin jäänud maksmisega kõvasti jänni!”
Ross otsis valutavale pahkluule mugavama asendi. „Nagu näha, on keegi su nägu nüsinud.”
„Jah, seda küll, ning üldsegi mitte nii kenasti kui sinul. Ma foi, selle väikese armuhammustuseta ei kujutaks ma sind ettegi – see sobib sulle nii hästi. Kaotasin oma lõuast tüki juulis Coa lahingus, võideldes silla pärast. Asi võinuks minna hoopis hullemini. Kirurg andis luutüki mulle amuletiks.”
Teine peatükk
I
Öö oli edenenud, aga nad tukastasid üksnes aeg-ajalt, vahetades sekka mõne lause, heites nalja, jagades mälestusi. Koidu lähenedes rääkisid nad juba tõsisemalt endast, Cornwallist ja Poldarkidest.
Ema surm oli mõjunud Geoffrey Charlesile rängalt. Rossile meenus, kuidas too kahvatu noorukina ühel õhtupoolikul Londonis tema juurde oli ilmunud ja rääkinud, et see sündmus, see kaotus oli muutnud tema tulevikuplaane. Enam ei mõelnud ta siirduda Oxfordi, et lasta end seal mõnusasti lihvida eelseisvaks Inglismaa edelanurga vaesunud maa-aadliku eluks. Sügavalt armastatud ema pärast olnuks ta ehk nõus taluma ebameeldiva kasuisa eestkostet. Kui ema enam polnud, siis mitte. Ta tahtis elus ise edasi jõuda ega olnud valmis paluma Sir George Warlegganilt enam ainsatki teenet. Tema soov oli lahkuda esimesel võimalusel Harrow’st ja astuda kadetina Great Marlow’ kuninglikku sõjaväeakadeemiasse. Ross oli püüdnud seda mõtet maha laita, tundes sõjaväelaseelu piisavalt hästi teadmaks, missuguseid raskusi tuleb ületada noorel mehel, kellel pole ei raha ega mõjuvõimu; ta teadis sedagi, et Geoffrey Charles peab lugu elumõnudest ja ilusatest asjadest, ning kartis, et sõjakooli olud tunduvad noorele sugulasele liiga karmid. Kui Harrow’ aastad ehk olidki poissi natuke karastanud, oli ema teda õrnas eas kõvasti hellitanud ja poputanud ning need mõjud andsid end ikka veel pisut tunda.
Noormees oli paraku jäänud endale kindlaks. Rossile tundus toona, et õigupoolest ajendab teda tung pääseda eemale Cornwallist ja kõigist sellega seonduvatest mälestustest. Geoffrey Charles pidi lahkuma ja põlgus, mida ta tundis kasuisa vastu, oli ainult üks põhjus. Niisiis oli noormees viinud oma plaani täide. See tähendas muidugi tihedat – ja rasket – kirjavahetust George’iga, aga vähemasti ei pidanud nad kohtuma. George oli olnud üsna heldekäeline ning pakkunud kasupojale kuni kahekümne üheseks saamiseni aastas 200 naela; pärast seda pidi summa kasvama 500-le. Geoffrey Charles oli tahtnud pakkumise tagasi lükata, aga Ross käis peale, kuni ta selle tõrkumisi vastu võttis.
„Pean sellega mingil määral silmas ka enda huve,” oli Ross seletanud, „sest mida rohkem raha saad temalt, seda vähem vajad minult. Aga George … George võlgneb midagi sinu emale – ja isale – ning on üksnes õiglane, et ta seda võlga lunastab.”
„Et rahustada oma südametunnistust?”
„Mul pole aimugi, mis George’i südametunnistust rahustab või rusub. Elementaarne õiglus kõige laiemas mõttes nõuab, et võtaksid selle raha vastu. Kui see tema süümet kergendab, siis seda parem. Aga ennekõike on asjade niisugune korraldus parim meile kõigile. Sinu ema oleks olnud selle üle kindlasti rõõmus.”
„Noh, kui sa tõesti nii arvad, onu Ross,
