maisisiirup, mis ei sisalda vajalikke toitaineid, ei tee head mitte kellelegi. Need koormavad su keha. Mõned suhkrud – looduslikud suhkrud, mida saame näiteks puuviljadest, kookosveest, töötlemata meest ja bataadist, ning suhkrud, mille su keha omastab heade süsivesikute, näiteks suvikõrvitsa ja kartuli seedimisel – on väga kasulikud.
See võib tunduda vale, kuna pidevalt räägitakse suhkru kahjulikkusest. Võib-olla kardad koguni puuvilju. Ilmselt on sulle öeldud, et puuviljadest saadav suhkur toidab kõiki pahategijaid, pärmseenest vähini. Ehk oled kuulnud, et rasvmaksa võib tekitada suhkur ning peaksid seega puuviljadest eemale hoidma. Ära enam karda. Tõsiasi on see, et sa vajad looduslikke suhkruid ja kõiki muid puuviljadest saadavaid toitaineid selleks, et su keha tõhusalt talitleks. (Sellest, miks võid julgelt puuvilju süüa, räägin oma teostes „Meditsiinimeedium“ ja „Meditsiinimeediumi elumuutvad toidud“ ning rasvmaksa tegelikku põhjust uurime selle raamatu üheteistkümnendas peatükis.) Kui kuuled, et peaksid vältima kõiki suhkruid, pea meeles, et teeksid niiviisi maksale halba. Kui keegi väidab, et suhkur muutub kehas rasvaks, tea, et see pole tõsi. Mitte keegi ei mõista seda, et ükski inimene ei söö ainult suhkrut; nad söövad samas ka palju rasva ja just see tekitabki probleeme. Mind ei huvita see, kui populaarne on suhkruvastasus – mina keskendun sinu tervisele ja vajadustele. Pead teadma tõde: andes maksale kvaliteetset ja kergesti omastatavat glükoosi, mida saad tervislikest toiduainetest, nagu näiteks puuviljad, teed elundile palju head.
Millest siis on tekkinud selline segadus? Miks öeldakse, et suhkur on suhkur, ja väidetakse, et keha ei erista viinamarjasuhkrut pulgakommist saadud suhkrust? Põhjuseks on see, et meditsiiniteadlased ei ole veel leiutanud piisavalt tundlikke tööriistu, mille abil saaks analüüsida tervislikust toidust saadud looduslike suhkrute tõelist väärtust. Pea meeles: teadusasutused hoolitsevad iseendi eest. Kui neil puuduvad tööriistad suhkrute analüüsimiseks ja eristamiseks, kaitsevad nad endid, väites, et kõik suhkrud on ühesugused ja ühtviisi kahjulikud. Nagu ma mainisin raamatu alguses, osas „Teadmiseks lugejale“, ei pea ma silmas üllaid, geniaalseid ja väsimatuid inimesi, kes on pühendunud teadusele ja teevad laboris hämmastavat tööd; ma pean silmas institutsioone, investoreid ja otsustajaid, kes ütlevad, milliseid projekte jätkata ja millised lõpetada.
See tähendab, et tavalise valge suhkru ja suure fruktoosisisaldusega maisisiirupi kahjulikust mõjust rääkides mustatakse endiselt ka näiteks banaanidest saadavat kasulikku suhkrut – see on väga halb, kuna see looduslik suhkur (1) on seotud oluliste toitainetega, mida sa mujalt ei saa, ja (2) mõjub hästi maksa tervisele. Kui suhkrut süüdistatakse, on enamasti tegemist hoopis töödeldud suhkru ja rasva kahjuliku mõjuga. Teadlased seda ei mõista. Rääkisin sellest põgusalt eelmises peatükis ja selgitan seda hiljem lähemalt.
Maks vajab suhkrut, kuna see toetab elundi tööd. Suhkur aitab muudel toitainetel vereringes liikuda ja elunditesse tungida; toitaine ei jõua suhkru abita sinna, kuhu vaja. Rasv töötab teisiti. Rasvad, mida me sööme, ei kanna kehas laiali antioksüdante, vitamiine ega muid toitaineid; need ei aita elunditel ja kudedel toitaineid omastada. See ei tähenda, et tervislikud rasvad ei sisalda toitaineid. Rasvad lihtsalt ei kanna neid laiali nii nagu suhkrud. Tervislik rasv sisaldab vitamiine, mineraalaineid ja muid toitaineid ning seetõttu väidetaksegi, et rasvad on väga kasulikud. Teadlased ei mõista, et kuigi mõned rasvad on tervislikud, teeb suhkur palju tähtsamat tööd, kuna toimetab toitained sinna, kuhu vaja. Radikaalsetest rasvadest saadud toitaineid on kehal raske omastada, kuna need on kinni rasvakuulikestes, mida pole sugugi kerge lõhustada.
Ülemäärane rasv vereringes on nagu koolibuss, mis sõidab terve tee postiauto ees. See ei tähenda, et koolibuss on üdini halb; see on täis toredaid lapsi ja bussijuht peab sõitma rahulikus tempos, ent buss aeglustab siiski postiautot (toitaineid laiali kandvat suhkrut). Bussi tõttu ei jõua olulised postisaadetised õigel ajal kohale. Rasv üritab lihtsalt ettenähtud tööd teha, ent kui rasva on liiga palju, ei saa suhkur oma tähtsaid ülesandeid täita.
Maks teeb vitamiine, mineraalaineid, antioksüdante ja muud säärast kraami töödeldes palju tööd ning genereerib seejuures soojust. Maks on niigi kõige kuumem elund, mis aitab sind külma ilmaga soojas hoida justkui radiaator, ning see läheb paljusid tööülesandeid täites veelgi kuumemaks. Mida rohkem rasva ja toksiine maks peab töötlema, seda kuumemaks see muutub. Ainus, mis aitab ülekuumenemist vältida, on suhkur. Glükoos koos vee ja mineraalsooladega jahutab maksa. Glükoos aitab maksal tööd teha just nagu automootori jahutusvedelik.
Glükoos toidab ühtlasi maksa. Nagu ma eespool mainisin, glükoos on kütus. Maks koosneb kahest peamisest sagarast ning väiksematest lisasagaratest – saba- ja ruutsagar –, ent elundi sees on samuti tillukesed sagarad ehk sagarikud, mis on justkui päkapikud jõuluvana mänguasjavabrikus. Päkapikkudel on palju tööd. Nad sorteerivad kogu päeva saadetisi (kõike, millega sa kokku puutud, toidust ja joogist sissehingatava ja nahale määritava kraamini) ning otsustavad, millised ained on kasulikud ja millised tuleks ära visata. Töö teeb nad näljaseks. Päkapikud peavad korrapäraste vahedega sööma ja nad ihkavad eelkõige glükoosi. Seetõttu ongi su maksa glükogeenivarud nii tähtsad. Maks ei toimiks nendeta. See ei saaks töödelda olulisi toitaineid, kaitsta sind rasvade eest ega täita ühtki ülesannet, millest raamatu esimeses osas räägin.
Kui jätad maksa pikaks ajaks kütuseta, saab elundil jõud otsa ning see hakkab enda ja sinu elu eest võitlema. Maks võib koguni saata välja sõdurpäkapikud: keemilised ained, mis otsivad kehast glükoosijäänuseid ja toovad need maksale. Niiviisi justkui röövitakse Peetrit, et Paulile võlg tasuda. Maks on otsekui teine aju, kuna see jätab meelde, kui palju glükoosi teistest kehaosadest toodi. Maks on ilmselgelt intelligentne. Elund jätab rakkudelt saadud infole toetudes meelde, kust glükoosi rööviti, ja tasub hiljem võla. Kui maksa glükoosivarud taastuvad, saadab see kehasse tavapärasest pisut rohkem glükoosi. Maks märgistab lisaglükoosi hormooniga, mis aitab kehal seda kiiresti ja vaevata omastada. See tagastab Peetrilt röövitud glükoosi ja paneb ta unustama, et temalt üldse kunagi midagi rööviti.
Märkad, et suure rasvasisaldusega menüüdesse lisatakse tänapäeval ka pisut suhkrut. Kui seda ei tehtaks ja inimene sööks pikka aega ainult rasva ja valku, läheks maksa elu väga raskeks. Elund oleks sunnitud pidevalt kehalt glükoosi röövima ja niisugune olukord oleks kurnav. Kuna asjatundjad on täheldanud, et ainult rasvadel ja valkudel põhinev menüü mõjub tervisele halvasti, lubavad nad nüüd süüa paar liitrit marju, õunu, kõrvitsat või avokaadot või valgubatoonidesse peidetud suhkrut.
Muide, avokaadot peeti veel üsna hiljuti mürgiseks viljaks. Eksperdid väitsid, et avokaadod on ohtlikud, kuna teevad paksuks ja on üldiselt tervisele kahjulikud. Nüüd on need väga populaarsed, kuigi mitte keegi ei mõista täpselt, kui kasulikud need on. Avokaado sisaldab rasvale lisaks väga väärtuslikku suhkrut. Ära karda, et rasva ja suhkru kombinatsioon tekitab probleeme. Pea meeles, et avokaado on haruldane erand; viljas olev rasv on niivõrd tihedalt suhkruga seotud, et need ei hakka üksteist segama ja maks püsib tasakaalus, välja arvatud siis, kui sööd iga päev meeletul hulgal avokaadosid. Ülemäära palju avokaadosid ei tasu süüa, ent maks ei tõsta suurt kisa, kui peab tegelema sellest viljast saadud rasvaga; organi elu on lihtsam, kuna avokaadorasv on viskoosne. Tänu sellele on vili tervislikum rasvaallikas kui paljud muud rasvased toiduained. Avokaado teeb sulle head.
Tagasi toitumisekspertide juurde. Põhjus, miks avokaado ja muud vähe suhkrut sisaldavad toiduained menüüdesse lisati, polnud selles, et nad mõistsid, et keha vajab hädasti glükoosi. Nad nägid lihtsalt, et vana mudel ei viinud kuhugi; inimeste tervis ei paranenud ja kehakaal ei vähenenud. Kui dieedieksperdid teaksid, et maks nälgib suure rasvasisaldusega menüü korral, teeksid nad muudatusi ja tänapäeva dieedid oleksid hoopis teistsugused. Nad mõistaksid, et suure rasvasisaldusega menüü piinab maksa. Teame, et kõiki elusolendeid tuleb toita ja vale toidu andmine oleks ebainimlik. Me teame näiteks, mida sööb hobune, hamster või jänes. Maksa puhul kobavad teadlased endiselt pimeduses, mistõttu peame ise õppima oma maksa eest hoolitsema.
