ohutase: rasva osakaal menüüs on kolmkümmend kuni nelikümmend protsenti ja rasva saadakse ainult tervislikest toiduainetest. Maks töötab peaaegu täisvõimsusel, tootes rohkem sapivedelikku ja -sooli, et keha suudaks rasvu tõhusalt lõhustada ja seedida. Sapi tootmine suureneb kahekümne kuni kahekümne viie protsendi võrra ja maks eritab ainet, mis annab märku sellest, et vereringesse tuleks saata tavalisest rohkem naatriumi, et maks saaks muuta sapi koostist ja lisada sellesse rohkem rasvaärastit. Maks eritab ühtlasi sapivedelikusse kaltsiumi, kaitsmaks kaksteistsõrmiksoole ja muude peensoole osade siseseinu tavalisest tugevama rasvaärasti eest.
Punane-pluss ohutase: mis juhtub, kui rasva osakaal menüüs on kolmkümmend protsenti või veelgi suurem ning kui osa rasvast saadakse praetud toitudest, oksüdeerunud toiduõlidest (näiteks rapsi-, palmi- ja maisiõlist), pekilihast, peekonirasvast, küllastunud rasvast ja muust taolisest? Maksa kohanemisvõime pannakse tõeliselt proovile ja elund peab tootma viiekümne või enama protsendi võrra rohkem võimalikult liikuvat sapivedelikku, et su veri ei muutuks sissesöödud rasva tõttu liiga paksuks. Su maks läheb sõtta ja toodab vajaduse korral meeletutes kogustes sappi. Sapp sisaldab kõiki võimalikke rasva lõhustavaid aineid. Seetõttu ongi punasest ohutasemest kahjulikuma režiimi nimi punane-pluss. Ohutase kaasneb sageli ketogeenilise dieediga. Ketogeeniline dieet võib olla taimsete või loomete valkude põhine; ma ei vali pooli tänapäevastes toidusõdades. Olenemata sellest, millist dieeti sa pead, sõltub sapi tootmine maksa vajadustest ja elundi reaktsioonist dieedile, mille käigus ei anta kehale glükoosi ja kaloreid saadakse peamiselt rasvadest. Maks võtab sel juhul löögi enda peale. Elund üritab iga hinna eest verd vedeldada, lõhustades ja kõrvaldades rasvu, mis muidu kahjustaksid su südant ja kõhunääret. Sapivarud ammenduvad lõpuks, kuna maks ei suuda enam toota sappi ja väga happelisi rasvaärasteid ega eritada sooleseinu kaitsvat kaltsiumi. Maksa kaltsiumi- ja paljude muude oluliste mineraalainete varud ammenduvad viimaks.
Nagu näed, pole asi ainult heas ja halvas rasvas. Tervislikku rasva sisaldavate toiduainete osakaalu suurendamine menüüs on mõistlik esimene samm, ent see pole ainus turvameede – rasvakogus on samuti oluline. Keha suurus pole samuti ainus tegur. Isegi kui oled kõhn ja teed regulaarselt trenni, võib maksa ohutase olla punane-pluss, kui su menüüs domineerivad rasvad. Maks on siiski kurnatud, kuna peab tootma palju sappi, mis sind kaitseb, ning su kehakaal võib vanemas eas siiski suureneda ja tekkida võivad muud tervisehäired.
Kuidas sa end tunneksid, kui ärkad hommikul, pesed ja riietud hoolikalt ning kui jõuad kööki, kallatakse sulle kaela ämbritäis õli? Su juuksed, nägu ja rõivad nõretavad õlist. Pead kõik pooleli jätma, uuesti duši all käima ja riideid vahetama. Alles siis oled valmis taas päevale vastu astuma. Oletame, et lähed seejärel tööle ja keegi valab lõuna ajal sulle taas pangetäie õli pähe. Pead koju minema ja end puhtaks küürima. Alustad juba kolmandat korda nullist. Mida sa tunneksid, kui sulle valatakse veel üks ämbritäis õli kaela ajal, mil ootad toredat õhtusööki? Rasvasest kraamist tilkudes pead jälle kõik katki jätma, õlist nõretavad rõivad seljast libistama, duši alla minema ja end puhtaks nühkima. See poleks sugugi tore päev. See oleks kohutav. Küüriksid end enam kui pool päeva ning oleksid õhtuks kurnatud, stressis ja ärritunud.
Maks tunneb end just nii, kui sööd iga toidukorra ajal ülemäära palju rasva. Kui sööd hommikuks praetud rasvast toitu, lõuna ajal õlisesse kastmesse uputatud salatit ning õhtul ahjukana või juustusaiu ja peekonivõileibu, annad maksale palju tööd. Pole oluline, kas sööd hommikuks kaks lõiku tavalist peekonit ja kaks võis praetud poemuna võisaiadega või kaks mahepeekoniviilu mahekookosõlis, selitatud võis või vabalt karjatatavate lehmade piimast tehtud võis praetud mahemunadega. Maks peab rasva samamoodi töötlema. Maksale on kahtlemata olulised toidus olevad pestitsiidid, hormoonid ja raskmetallid, ent rasva päritolu pole tähtis. Maks on ülekoormatud nii või teisiti, olenemata sellest, kas saad suure koguse rasva tavalistest või mahetoodetest.
Muide, üks toiduainetööstuse suuremaid prohmakaid on toidu rasvasisalduse mõõtmine. Su lemmiktoitude rasvasisaldus pole selline, nagu sa arvad; üllatuksid, kui saaksid köögis ise mõõta, mitu grammi rasva on su roogades. Näiteks pole olemas kahte täpselt ühesugust kana. Pakendil on kirjas standardne toitumisteave, mitte just selle kana täpne koostis. Kaks sealihatükki, tuunikalakonservi, pähklivõipurki ega hummusekarpi pole kunagi identsed; tootesildil näed üldist rasvasisaldust. Võid arvata, et saad kuus grammi rasva, kuigi tegelikult sööd ära kaksteist grammi või veelgi enam. Rasvasisalduse mõõtmine on nagu reegliteta jalgpallimäng, mis tähendab, et sööme rohkem rasva, kui arvame. See on järjekordne ammune süsteemne viga.
Mõistlikus koguses tervislike rasvade töötlemine on üks maksa põhiülesanne. Lisarasvade lõhustamine koormab elundit – maks ei saa enam muretult vilet lüües tööd teha. Su maks ei mõtle hommikul ärgates: „Tundub, et täna oleks hea suuri rasvahunnikuid töödelda.“ Sina ei mõtle ju ka virgudes: „Paistab, et täna oleks tore neli korda duši all käia ja kolm rõivakomplekti rikkuda.“ Suure rasvasisaldusega menüüga tegeleval maksal on vähem aega ja energiat teiste ülesannete täitmiseks, kuna see peab pidevalt rasvaga maadlema. Maks teeb seda üha uuesti ja uuesti, aastast aastasse. Seetõttu peabki su maks mälule toetudes ette mõtlema. Kui elund teab, et oled muutmas mõnda oma toiduseadust, saab see koguda parajal määral tugevat rasva lahustavat sappi. Ülemäärase rasvaga maadlemine teeb maksale halba, ent elundi töövõime ja sinu tervis säilivad ainult tänu niisugustele ettevalmistustele. Nagu järgmistes peatükkides näed, on ka maksa võimetel piirid.
Kõhunäärme kaitsmine
Uurime nüüd seda, miks maks üldse rasva töötleb. Miks su maks end niiviisi vaevab? Miks see lihtsalt aeg-ajalt ei puhka? Miks maks ülesandeid teistele elunditele ei delegeeri? Su maks töötleb rasva ka siis, kui peab selleks ära kulutama peaaegu kõik varud, energia ja elujõu, kuna sellel on üllas eesmärk: sinu elu päästmine.
Kõik algab hapnikuga varustamisest. Maks saab aru, kas kehas on roheline, punane-pluss või mõni vahepealne ohuolukord, kuna see jälgib hoolikalt vere hapnikusisaldust. Mida rohkem radikaalseid rasvu me tarvitame – see tähendab, kui saame suurema osa kaloreid tervislikest või kahjulikest rasvadest – ja mida rohkem radikaalseid rasvu on meie vereringes, seda vähem on veres hapnikku. Kui maks tajub, et hapnikku on vähe, hakkab see sappi tootma, lõhustamaks rasvu ja vedeldamaks verd – suuresti seetõttu, et aju ja süda vajavad hapnikku. Hapnikuta ei saa need elundid tõhusalt töötada; need näevad vaeva. Seega, kui järgime toidufilosoofiat ja sööme suure valgusisaldusega toitu, mis on ühtlasi rasvarikas (suure valgusisaldusega menüü on peaaegu alati rasvarikas, olenemata sellest, kas oled taimetoitlane, vegan, sööd peamiselt loomseid valke või midagi vahepealset), jätame enese teadmata aju ja südame ilma hapnikust, ükskõik, kui palju trenni me teeme, ning koormame seejuures tugevasti maksa.
See pole veel kõik. Maks üritab rasvaga tegeldes ühtlasi kaitsta kõhunääret. Maks on tööloom ja sõjaratsu, ent kõhunääre on habras lilleke. Üks lille tööülesanne on toota elutähtsat nektarit insuliini, mis reguleerib vere suhkrusisaldust. Su maks püüab keha ülemäärase rasva eest kaitsta, kuna kõhunääre satub muidu löögi alla ning on sunnitud ajapikku tootma üha enam insuliini. Hormooni tootmine muutub viimaks kaootiliseks ja kõhunääre võib insuliini tootmise võime suisa kaotada. Insuliinita tekib suhkurtõbi.
Su maks üritab lõhustada ja jaotada rasvu nii kiiresti kui võimalik, hoidmaks rasva vereringest eemal, et see ei hakkaks segama elundite ja närvisüsteemi tööd ega kahjustaks kaudselt kõhunääret ja tekitaks niiviisi suhkurtõbe. Kuna peaaegu kõik söövad liiga palju radikaalset rasva, ei saa maks meid ülemäärase rasva eest täielikult kaitsta. Ülekoormatud maks eritab osa liigset rasva lümfisüsteemi, kaitstes niiviisi aju ja südant. Tänu kaitsemehhanismile hoitakse rasva kinni lümfivedelikus, ent olukord pole siiski roosiline. Kui rasvad lümfisüsteemis ringlevad, nõrgeneb immuunsüsteem ja valged vererakud ei saa võidelda lümfisüsteemis
