lümfivedelikus, seda rohkem insuliini on vaja selleks, et suruda suhkrut rasvast mööda ja läbi, et see jõuaks rakkudesse ja keha toimiks nii, nagu vaja. Kui vereringe on rasva täis, jääb närvisüsteem nälga, kuna see töötab suhkru (ja mineraalsoolade) jõul ning glükoos ei leia teed rasvast mööda närvidesse. Insuliiniresistentsus tähendabki seda, et elu alalhoidvat glükoosi üritatakse toimetada elunditesse, lihastesse ja närvisüsteemi, ent rasv takistab seda.
Kõhunääre toodab liiga palju insuliini, kui inimene sööb suhkrut ja süsivesikuid, ning ka siis, kui su veres on rasvarikka toidu tõttu väga palju rasva ja saad kaloreid peamiselt rasvast, köögiviljadest ja rohelistest mahladest. Insuliiniresistentsus tekib ka süsivesikuteta. Haigusnäht avaldub alles siis, kui sul tekib toiduiha ning sirutad käe pastatoodete, saia või maiustuste järele ning süsivesikud jõuavad vereringesse. Veresuhkru analüüs viitab sel juhul probleemile. Väidetakse, et süsivesikud on süüdi, ent tegelikult ei tekita probleeme tervislikud süsivesikud; need on nagu kriminalisti ultraviolettlamp, mis paljastab tõelise probleemi. Tead, mida ma silmas pean? Sinise valgusega lampi, mille abil leitakse seintelt verd ja põrandalt kehavedelikke? Paned lambi põlema ja näiliselt ontlikust hotellitoast saab kuriteopaik. Mitte keegi ei süüdista lampi. Me teame, et lamp aitab meil tõde paljastada. See ei tööta kunagi meie vastu. Peame kasulikesse süsivesikutesse suhtuma samamoodi. Need on kangelased, mitte kurjategijad. Need annavad märku sellest, et vere suur rasvasisaldus on tekitanud kuriteopaiga.
Kui rasva osakaalu menüüs vähendatakse ning süüakse rohkem kõrvitsat, bataati, kartulit, suvikõrvitsat, marju ja puuvilju, väheneb insuliiniresistentsus ja vere suhkrusisaldus tasakaalustub. Kõhunääre ei pea enam ülemäära palju insuliini tootma. Pea meeles: looduslikud tervislikud suhkrud ja süsivesikud pole sinu vaenlased; need on su sõbrad. Suurim riiukukk on ülemäärane rasv.
Maksa vabastamine
Oled sa kunagi võidelnud inimese või põhimõtte eest, mis on sulle tähtis? Nüüd tead, et su maks on sama oluline. Teades, et maks võitleb sinu eest iga päev, võid hakata sellega koos võitlema. Lahing pole enam varjatud. Ehk võid koguni maksa eest võidelda. Sel juhul on võitlus võidetav. Võid kõrvaldada mõned tegurid, mille tõttu maks kaitsepositsioonile asus, ning saad lasta elundil aeg-ajalt puhata, järgides soovitusi, mida annan neljandas osas „Maksa päästmine“. Sa ei pea elustiili täielikult muutma. Sa ei pea hakkama paaniliselt rasva vältima. Kõige olulisem on teadlikkus. Teades, kuidas toiduained mõjuvad, saad minna edasi igati teadlikuna. Saad tasapisi ise otsuseid langetama hakata ega pea juhinduma vastakatest tervisetrendidest, mis ei põhine tõel.
Maksa eest hoolitsemine ei ole tüütu kohustus, see on au ja privileeg. Kui maks ei pea enam kulutama nii palju aega ja energiat kõhunäärme kaitsmisele rasva eest, saab see tõhusamalt täita muid elutähtsaid ja hämmastavaid ülesandeid. Hakkad parem välja nägema ja end paremini tundma, kuna su ustavaim kaaslane suudab hoolitseda sinu eest paremini kui eales varem. Elund säilitab olulisi glükoosivarusid, mida saad vajaduse järgi kasutada ja mis võivad päästa su suure stressoriga silmitsi seistes närvivapustusest. Suudad tänu glükoosile ka halval päeval rahulikuks jääda ega lähe nii kergesti liimist lahti.
KOLMAS PEATÜKK
Sinu eluandev maks
Glükoosi- ja glükogeeniladu
On sul kodus sahtel või kapp, kus hoiad esemeid, mida võib kunagi vaja minna? Võib-olla on sul sahver, mis on pilgeni täis näkse ja toiduaineid, mida on hea võtta, kui sa ei saa minna poodi värsket toidukraami tooma. Maks on justkui su keha ladu. Sellele meeldib kraami kokku kuhjata – heas mõttes ja mitmel põhjusel, näiteks selleks, et tuua hiljem lagedale teatud toitaineid, mida keha saab omastada. (Maks kogub endasse ka pahategijaid, kaitstes niiviisi su organeid ja elu; räägin sellest lähemalt viiendas peatükis „Sinu kaitsev maks“.) Glükoosi varumine on oluline maksa funktsioon; tänu sellele oled elus. Jah, suhkur hoiab sind tõepoolest elus.
Vere suhkrusisalduse tasakaal
Maksa tohutu suured glükoosivarud kaitsevad meid haiguste, näiteks suhkurtõve eest. Mõtle päevale, mil jooksed hommikust õhtuni ringi, sõidutad lapsi alatasa kuhugi ja tood neid koju, osaled koosolekutel ja käid toidupoes ega saa viis või kuus tundi süüa. Vere suhkrusisaldus väheneb aeglaselt, kuni viimasest einest saadud suhkur on otsas. Su maks – kui see on heas seisus – laseb seepeale käiku glükoosivarud, mis sind elus hoiavad. Elund annab sulle tagasi väärtusliku suhkru, mille said eelmisel nädalal joodud smuutist või ahjubataadist, et ei tekiks rasket hüpoglükeemiat ning kõhunääre ja neerupealised hätta ei satuks.
Glükoos ladestub maksas glükogeenina väikestes, mõnikord lausa mikroskoopilistes taskutes, mis paiknevad erilistes kudedes maksa välispinnal. Meditsiiniringkondades pole neid kudesid veel põhjalikult uuritud. (Teadlased ei tea endiselt, mida kõik maksakoed teevad.) Maks toodab süstemaatiliselt mitmeid keerukaid keemilisi ühendeid, mida teadlased veel valmistada ei oska. Ka peenes laboris töötav osav keemik, kes valmistab lahuseid, milles lahustunud ainet on üks osa miljoni või neli osa miljardi kohta, on doktorikraadiga maksa kõrval justkui kohmakas lasteaialaps.
Maks säilitab niiviisi ka muid toitaineid (räägin neist lähemalt järgmises peatükis), hormoone, biokeemilisi aineid ja teisi ühendeid. Aineid, mida keha võib ootamatult vajada, hoitakse spetsiaalsetes mahutites maksa pealispinna lähedal, kus on palju veresooni, mille kaudu saadetakse aine kiiresti kehas laiali, kui see saab vastava signaali näiteks ajult või kilpnäärmelt. Kui vaja, lõhustab maks glükogeeni kiiresti taas glükoosiks, kasutades talletunud veemolekule ja keemilist ühendit, mida elund toodab. Vajalik glükoosikogus paisatakse vereringesse. Maks säilitab ka kiiresti kättesaadavat glükoosi, mida ei tehta glükogeeniks. See jõuab kehasse veelgi kiiremini.
Veresuhkur hoiab meid elus. Inimkeha sõltub sellest. Ilmselt on kõigile tuttavad närvilisus ja peapööritus, mis kaasnevad vere suhkrusisalduse äkilise vähenemisega. Võimatu on keskenduda ja aktiivselt tegutseda. Vere suhkrusisaldus väheneks alati järsult, kui poleks maksa – seda juhtub ka siis, kui su maks ei ole parimas vormis (väga väheste inimeste maks on tippvormis) – ja neerupealisi, mis eritavad adrenaliini ja kortisooli. Viimased kompenseerivad glükoosi puudumise. Me ei tohiks siiski ainult neerupealistele loota, kuna need näärmed on niigi tänapäeval stressirohkes maailmas ülekoormatud; pealegi, kui stressihormoone on kehas liiga palju, hakkavad need organismi söövitama. Vere suhkrusisaldust reguleerib kõige tõhusamalt siiski hästi toimiv maks, milles on piisavad glükoosi- ja glükogeenivarud. Kui vere suhkrusisaldus on pikka aega väga väike, ei suuda me enam kõndida, joosta, trenni teha, mõelda ega üldse funktsioneerida.
Maks mängib ka spordis väga olulist rolli. Kui maratonijooksjad ja muud sportlased teaksid, kui rasket tööd teeb maks ja kui suurt rolli see nende eesmärkide saavutamisel mängib – et ka maailma kõige treenitumatest lihastest pole mitte mingit kasu, kui maksa toitainevarud, sealhulgas suhkruvarud, ammenduvad –, treeniksid nad keha hoopis tõhusamalt. Maks annab ära kogu talletatud glükoosi selleks, et sina finišisse jõuaksid. Ära seda unusta. Selle teadmisega relvastatult saad keha eest palju tõhusamalt hoolt kanda.
Sinu maksa lemmikkütus
Glükoos pole pelgalt vere suhkrusisaldust reguleeriv aine; su maks vajab seda samuti. Ideaalis räägitaks meile juba varases lapsepõlves, et maks vajab eluks hapnikku, vett, glükoosi ja mineraalsooli. Glükoos – suhkur – on kütus. Kas siis suhkur pole halb? Valku ja rasva enamasti ülistatakse, ent suhkrut sageli kardetakse. Tõsiasi on see, et meie esimene toit, rinnapiim, sisaldab palju suhkrut, kuna ema keha teab, et laps vajab glükoosi. Just glükoos kasvatab lihaseid ning aitab ajul, maksal ja eelkõige südamel areneda. Glükoosivajadus ei kao ka täiskasvanueas. See jahutab aju, kui tülitseme, tegeleme keerukate ülesannetega või arutleme millegi üle tööl või koolis. Glükoosita
