sul on tõesti vaja aru saada, kui tühised on sinu probleemid, mõtle Aleppole, mitte Jotunheimenile.
„Olen hakanud mäetippe koguma. Materiaalseid asju on mul piisavalt.”
Me mõlemad teame väga hästi, et sa ei ole lõpetanud materiaalsete asjade kogumist. Sa ostsid endale äsja seitsesada dollarit maksnud mahlapressi. Sa kogud lisaks ka mäetippe.
„Selle puhkuse ajal matkame mägedes ühe puhkemaja juurest teise juurde.”
See pole puhkus. Mägedes ühest puhkemajast teise matkamine on parimal juhul puhkuse üks vorme, mis koosneb puhkuse kahest äärmiselt tüütust aspektist: pakkimisest ja ringiliikumisest.
Aga just seda inimesed teevad. Matkavad ühest puhkemajast teise mitu päeva järjest, nii et higi ja huumorimeel immitsevad nahapooridest välja.
Nad peatuvad puhkemajades, millel on sellised nimed nagu Oyttba, Thennhuken, Gaukhei ja Krækkja. Osasid neist saab tõlkida kui Lombihurtsik, Järvekonks või Käoraba. Osasid ei olegi võimalik tõlkida. Need on vanad skandinaavia nimed, mida ainult põlised norralased suudavad hääldada ja mida mitte keegi siin maamunal ei oska kirjutada.
Ja ma ei mõtle seda oma peast välja, eks ole. Need on Norra mägedes asuvate puhkemajade tegelikud nimed. Majade, kus inimesed veedavad puhkust. Tõsiselt. Fokstogy, Styggemannshytta, Myggheim – Lumevaalu talu, Inetu mehe maja, Sääsemaa.
Sääsemaa!!
Kui levinud see siis ikkagi on? Kui palju mul on alles selliseid sõpru, kes ei eelista loodust totra lõõpimise ja naeruga koosviibimistele? Otsustasin hiljuti süstemaatiliselt tegutsema hakata. Otsisin nad kõik sotsiaalmeedias üles: kunagised klassikaaslased, ülikoolikaaslased, õpetajad ja õppejõud, kolleegid ja ülemused. Kõik nad elavad praegu väga erinevat elu. Nad elavad põhjas, lõunas, idas ja läänes. Nad on homod ja heterod. Nad on vallalised või elavad kellegagi koos, on abielus ja midagi vahepealset kah. Neil pole lapsi või on kaks või viis last kahe, kolme või nelja erineva partneriga. Nad on arhitektid, insenerid, kunstnikud ja tehasetöölised, kirjanikud ja õpetajad, nad peavad toidupoode ja müüvad mööblit.
Aga kõigil – tõepoolest kõigil – on fotosid mägedest.
Mõned seisavad mäetipus. Osad on palja ülakehaga. Üks oli ka palja tagumikuga. Ma ei tahaks sellest rääkida. Mõned seisavad mäe jalamil. Võib-olla on nad seda äsja pildistanud, aga absoluutselt viimasel kui ühel neist on vähemalt üks mäe pilt.
Ma ei tunne kedagi, kel poleks Facebookis mäe pilti.
Millal see juhtus? Kas mul jäi mingi koosolek kahe silma vahele? Kes röövis kõik mu sõbrad? Ja asendas nad kamba naeratavate fitnessi-fanaatikutega, kellele meeldib totakates mütsides looduses viibides pöial püsti tõsta ja end pildistada lasta? Ja kellele tundub see kõik meeldivat?
Tean vallalisi, kes kaebavad, et nad ei suhtle enam ammuste sõpradega pärast seda, kui on kaaslase leidnud. Ja ma saan sellest aru, aga vähemalt kaotavad nad sõpru maailma kõige suurepärasemale tundele – armastusele. Mina kaotan sõpru kivilahmakale.
Ja kui asi puudutab minu vallalisi sõpru, siis kujutlege, missugused katsumused neid ees ootavad. Mõned neist kasutavad selle erilise inimese leidmiseks telefonirakendusi. Esmapilgul tundub, et valik on meeletu, ent kui välja jätta kõik, kes on lihtsalt peast põrunud, ja need, kes on ennast pildistanud mäe peal, jääb alles vaid kolm inimest. Terve riigi peale. Ja need kolm on arvatavasti sinu endised kallimad.
Olen alati usaldanud pigem statistikat kui ennast. Seega kontrollisin ma kõik üle ja see pole lihtsalt tunne. Ja see ei kehti ainult minu sõprade kohta. Ja ka mitte ainult minuealiste inimeste ehk siis surma pelgavate 40–50-aastaste kohta. Üksikasjalikum ja võib-olla ka häirivam statistika on toodud selles raamatus tagapool, aga ma ütlen kohe ära, et minu eluajal on õues veedetav aeg plahvatuslikult kasvanud. Ja see levib. Noored inimesed lähevad vabast tahtest mägedesse matkama. Pensionärid matkavad metsas ja mägedes. Kõik uitavad looduses ringi. Praegu, selle lõigu kirjutamise ajal, on Norras ukse ees sügispuhkus – sest meil on loomulikult see olemas – ja ma teen pausi, et lugeda internetist uudiseid. Ja sealt loen ma, et äsjase uuringu kohaselt kavatseb seitse inimest kümnest veeta sügispuhkuse looduses. Ja see on vaid keskmine tulemus. See arv on 40–50-aastaste inimeste – minuvanuste – seas veelgi suurem.
Nagu oleksin korraks ära käinud ja tagasi tulles avastanud, et terve riik on langenud kollektiivse keskeakriisi küüsi. Ja mitte sellise ohtliku, pöörase keskeakriisi küüsi, mida filmides näidatakse, kus toimuvad metsikud peod, ootamatud lahkuminekud ja tarbitakse uimasteid. Mitte selline kriis, kui sa ärkad ilma nelja esihambata linnas, kuhu sõitmist sa ei mäleta. Ei, me räägime siinkohal täiesti mõistlikust ja tervislikust keskeakriisist, mida terviseametnikud kahe käega toetavad.
Nagu oleks kaine mõistus võidule pääsenud. Ja seda on näha mitmel rindel.
Noored popstaarid, kes kunagi ütlesid intervjuudes etteaimatavalt vastutustundetuid ja provotseerivaid asju, ütlevad nüüd intervjuude ajal asju, mis on sama etteaimatavalt vastutustundlikud ega ole sugugi provotseerivad.
Isegi tõsielu-TV liigub mõistlikul rajal. Tõsielu-TV – kakskümmend aastat tagasi võis selle ja moraalse laostumise vahele võrdusmärgi panna. Kui tõsielu-TV alguse sai, tegeldi neis saadetes kuu aja jooksul võimalikult palju joomise ja seksiga. Nagu ramadaan, ainult et vastupidine. Nüüd näidatakse tõsielusarjades ja dokseepides inimesi, kes kolivad maale, elavad vanamoeliselt ja lahendavad rühmades ülesandeid. Norra kõige pikaajalisem tõsielusaade, mille formaati on müüdud paljudesse riikidesse, on võistlus … milles?
Just. Matkamises. Looduses.
Nad on kõikjal. Mõistlikud inimesed ilmastikukindlates riietes. Terved inimesed pildistavad mägesid. Inimesed, kes ütlevad „Head jalanõud on kõige alus” ilma igasuguse huumorita.
Kui sa pole just psühhopaat, hakkad lõpuks asja üle arutlema. Kas mina olen ainuke, kellel on probleem? Miks ma ei tunne tõmmet looduses viibida, nagu kõik teised? Miks ma ei igatse enneolematut vaikust? Ma kasvasin ju aidatrepi, loomade, metsade, künade ja kangastelgede keskel. Ja mägede. Suure hulga mägede. Ja, nagu öeldud, oli mul seal hea elu.
Mis mul viga on – inimene, kes kasvas peaaegu piiramatu avarusega paigas ja looduse keskel, aga kelle ilusaim mälestus on see üks päev küla ajaloos, kui mitu tuhat inimest oli kogunenud üsna väikesele alale?
Kas ma pole piisavalt täiskasvanulik? Kas selline asi tuleb vanusega? Kas ma ärkan lähitulevikus ühel heal päeval üles ja tunnen, et kõik on muutunud? Et ainus, mida ma täna teha tahan – ei, tegema pean! –, on ronida mäe otsa, tõmmata tagumik paljaks ja teha sellest pilti? Ja siis kirjutada #vaba?
Keegi ütles kord, et elus peaks kõike proovima, välja arvatud verepilastus ja inglise rahvatants morris. Nagu kõigi teiste tsiteerimist väärt tsitaatide puhul, on ka selle puhul ebaselge, kes seda esimesena ütles. Ja nagu kõigi teiste tsiteerimist väärt tsitaatide puhul, pole ka see ei tõsi ega sugugi hea. Loomulikult on elus palju asju, mida ei tohiks isegi korra proovida. Enesetapp on neist kõige ilmsem näide, aga kui „kõige” asemel öelda „kõik, mis on seaduslik ja mis inimestele meeldib”, siis kõlab see juba paremini. See ei kõla küll nii uhkelt, aga see muudabki sõnumi ahvatlevamaks. Sõnumi olla uudishimulik ja lasta end asjadest kaasa viia.
Täiskasvanuks saanuna pean ennast inimeseks, kes laseb end
