ja sellest räägivad, siis tekib minus soov välja uurida, mis asi see on – tahan aru saada, miks nii paljud on sellest huvitatud ja – ideaalis – lasta end sellest kaasa viia. Sellepärast ma kuulangi muusikat, mida keegi teine minuvanune ei kuula. Sellepärast vaatan ma vahel võistlusi, millest ma päriselt aru ei saa, ja sellepärast sattusingi ma 2016. aastal ootamatult puhkusereisile Islandile. Ma pole kuidagi Islandiga seotud. Ma ei tunne seal kedagi. Mul pole Islandiga mingit suhet peale tavapäraste asjade. Tean, et neil on naljakas keel ja kuumaveeallikad ning ma kuulasin nooruses mingil hetkel Björki, kui ma ei saanud veel asjadest aru, ent 2016. aastal oli Island jalgpalli EM-i sensatsioon. Nad pääsesid edasi. Nad võitsid Inglismaad. Ja järsku oli Island veerandfinaalis. Island, kus on peaaegu kogu aeg talv ja elanikke umbes sama palju kui veerandis mõnes Londoni eeslinnas. Ja me istusime Norras jalgpallipubis ja vaatasime pilte Reykjavíkist, kus peaaegu kogu Islandi elanikkond seisis kesklinnas ja vaatas suurelt ekraanilt koos võistlusi. Ja nad laulsid ja hõiskasid. Meil ei jäänud üle muud, kui osta piletid ja lennata Reykjavíki ning me vaatasime veerandfinaale koos peaaegu terve Islandi elanikega.
See oli vapustav.
Nojah, ma tean, et see on kelkimine ja kõigil ei ole aega ega raha niisama heast peast Islandile lennata. Teisalt on sul ilmselgelt aega mäe otsa ronida alati, kui vihmasajus paus tekib, ja kogu selle raha eest, mille kulutasid matkavarustuse peale, saaks osta mitu lennupiletit Islandile.
Loomulikult näen ma siin mustrit. See on otseselt seotud tolle päevaga, mil meie kohalik meeskond kohtus jalgpalli karikasarjas Norra parima meeskonnaga, aga asi ei ole jalgpallis. Asi on inimestes ja selles, et sa lased end asjadest kaasa viia.
Mulle meeldib lasta end asjadest kaasa viia.
Elu on sellisena palju lõbusam.
Ent minu suhtumine looduses viibimisse on minus sügavale juurdunud. Paljudele inimestele meeldib looduses viibida. Seega peaksin ma laskma ka sel ennast kaasa viia, kui tahan olla selline, nagu ma enda väitel olen.
Aga see on väga sügavale juurdunud tunne.
Siinkohal jutustan ma väikese loo, mis aitab sul mõista, kui vähe ma olen looduses viibinud, seal viibida tahan või kui vähe ma end looduseinimesena näen.
Vigastasin hiljuti põlve. Selle tagajärjel pidin mõned nädalad karke kasutama. Karkudel mööda tänavaid liikuda on täitsa lahe. Inimesed on osavõtlikud. Nad naeratavad. Noogutavad julgustavalt. Peagi hakkasin kohatud inimeste pilkudes ja naeratustes veel midagi märkama. Kas arusaamist? Äratundmist? Mitmed inimesed noogutasid ja vaatasid mind pilguga, mis ütles: „Ma tean.”
Siis ma taipasin. Inimesed näevad neljakümneaastast karkudel meest. Põlvevigastus. Nad mõtlevad, et ta pingutas mägedes matkates üle. Tüüpiline mägedes matkamisega seotud õnnetus.
Oo ei! Nad arvavad, et ma olen üks nende seast.
Tundsin meeletut soovi selgitada. Kirjeldasin kõikidel seltskondlikel üritustel välgukiirusel, mis tegelikult juhtus – liiga häälekalt, liiga üksikasjalikult ja tihti ilma, et keegi oleks küsinud. SEE JUHTUS PEO KÄIGUS, karjusin ma. MA TANTSISIN! KELL OLI POOL KOLM VARAHOMMIKUL. SEE JUHTUS PEO KÄIGUS! SEE ON TANTSUVIGASTUS. MITTE SPORDIVIGASTUS. MITTE MATKAMISVIGASTUS! SEE JUHTUS PEO KÄIGUS! PEO KÄIGUS!
Saate aru?
Ei?
Olgu pealegi. Proovin veel korra selgitada, et ma ei ole üldse looduseinimene. Võtan seitsme punktiga kokku need korrad, mil ma olen oma elus õues midagi teinud.
1. Käisin noorena mõned korrad puhkemajades. Umbes viis korda. Õues viibisime vähe. Rohkem ma ei ütle. Nii võite ise ette kujutada, kui metsikud mu teismeliseaastad olid.
2. Olen ka täiskasvanuna mõned korrad puhkemajades käinud. Umbes neli korda. Kõikidel juhtudel sõitis auto peaaegu ukse ette. Kõikidel juhtudel oli kasutusel rohkem kile- kui seljakotte. Ja mingit matkamist ei toimunud.
3. Olen pannud suusad alla korra pärast seda, kui kolmkümmend aastat tagasi kohustusliku koolihariduse lõpetasin. See juhtus ühe teises punktis kirjeldatud puhkuse ajal, kui ebanormaalselt suur kogus lund tähendas seda, et me pidime jätma auto majast saja meetri kaugusele ja suuskadel maja juurde sõitma. Ka sel korral oli kasutusel rohkem kile- kui seljakotte. Samal ajal suusakeppe käes hoides olnuks see tunduvalt keerulisem.
4. Viimasel kahel suvel olen veetnud ühe nädala puhkusest rannikul üürimajas. Mulle meeldib rannik. Minu ainus tingimus maja üürides oli, et see peab olema jalutuskäigu kaugusel vähemalt kahest restoranist. Leidsime sellise, mis oli kolme restorani läheduses. See oli imeline.
5. Loomulikult käisin ma lapsena kõndimas sellepärast, et mäed oli sealsamas meie kõrval nagu pidev süümepiinu tekitav meeldetuletus, et oma ajaga võiks midagi targemat peale hakata kui mängida lauajalgpalli ja ajada sõpradega lolli juttu.
Tegelikult õnnestus mul mäe meeletule survele üsna tihti vastu panna, aga klassiekskursioonil pidin ma siiski kaasas käima. Mõnedest õppeainetest võis saada vabastuse usulistel põhjustel või tänu sellele, et emakeel oli midagi muud kui norra keel või sul oli kirjutamise või arvutamisega raskusi, ent matkamine oli igal juhul kohustuslik. Kui see juhtuks täna, läheksin ma kahtlemata rahvusvahelisse kohtusse, aga tookord ei tulnud see variant meile lihtsalt pähe. Nüüdseks on minu kõige püsivam mälestus neist matkadest äärmiselt keeruline hoiatussüsteem. Asi oli selles, et matka toimumine oli alati viimase hetkeni kahtluse all, kuna selles maailmanurgas, kus mina kasvasin, võis keskuses paista rohelistel aasadel päike, ent kolmesaja meetri kaugusel oli sügav talv. Hoiatussüsteem toimis järgmiselt: varahommikul, kui tegelikult oli alles öö, helistas õpetaja sellele õpilasele, kes istus akna all esimeses lauas, ja teatas, kas matk toimub või mitte. See õpilane helistas järgmisele õpilasele aknaaluses reas, kes helistas omakorda järgmisele ja nii edasi, kuni vähemalt teoorias sai terve klass teate kätte. See süsteem oli vägagi haavatav. Piisas vaid sellest, et üks perekond kõnele ei vastanud, ja seda juhtus – põhimõtteliselt oli ju alles öö. Ja keegi unustas alati ära, kes on järgmine õpilane, või talle ei meeldinud enda taga istuv õpilane ja ta lihtsalt ei tahtnud helistada. Või nad hakkasid rääkima sootuks millestki muust ja unustasid selle, mida edasi ütlema pidid. Ime, et me üldse nendel matkadel käidud saime.
6. Veetsin kaheksateistaastasena aasta sõjaväes, sest Norras oli tol ajal sõjaväekohustus, kui sul polnud just midagi tõsist viga, see oli vastuolus sinu veendumustega või sa tõesti ei tahtnud minna ja oskasid äärmiselt hästi valetada. Minu puhul eksisteeris vaid üks neist tingimustest – ma ei tahtnud minna –, aga sellest ei piisanud.
Sõjaväes olles käisime me muidugi aeg-ajalt seljakottidega metsas, sest seda ju tehakse, kui vaenlane ründab. Ja magasime telgis. Rohkem ma telgis maganud pole.
Mäletan neid sõjaväematku üsna samasugustena nagu koolimatku. Ennekõike tähendas see suurt sehkendamist. Pakkimist, rasvatamist, lahtipakkimist, ülespanemist, mahavõtmist, korraldamist. Mäletan koolimatku kui 90% sehkendamist ja 10% matkamist. Sõjaväematku mäletan kui 90% sehkendamist ja 10% magamist. Külmades telkides, mille püstitamisele kulus terve päev.
7. Paar aastat tagasi käisin ma Svalbardi saarestikus. Olin seal töö tõttu, et lahutada nende vaeste külmetavate õnnetute meelt, kes elavad selles ühiskonna kõige kaugemas eelpostis. Kuna me olime juba nii kaugele sõitnud, jäid mõned meist veel paariks päevaks sinna, et teha asju, mida Svalbardis tehakse. Käisime näiteks koerarakendiga sõitmas. Arvatavasti olime seda liiga romantilisena
