on need hundi moodi olevused, kes ootavad ilastades ja ulgudes ning kette sikutades. Inimene, kes käis ka sellel reisil ja kes tunneb mind päris hästi – mäletate ehk teda varasemast, sest tema oli see, kes kujutles mind lapsena aidatrepil istumas –, ütles, et nägi sel päeval minu täiesti uut külge. Asusin koeri ette rakendama karmi otsustavusega. Kohtlesin loomi range ja kindlakäelise hellusega, kamandasin teisi ja sain töö kiiresti tehtud. Nagu mõni ürgmees.
See näitab nii mõndagi. Näiteks – asi ei ole selles, et ma ei saaks looduses hakkama või ei suudaks miinuskraadide juures mehelikke töid teha. Saan ja suudan. Saan selle kõigega väga hästi hakkama.
See lihtsalt ei meeldi mulle.
Põhjus, miks ma nii tohutu maskuliinse energiaga selle ülesande kallale asusin, ei olnud see, et oma sisemise looduseinimesega kontakti saamine andnuks mulle adrenaliinilaksu või et ma tundnuksin end elusana, kasutades karges külmas ja koerte haukumise saatel kogu oma keha. Ei. Põhjus oli selles, et ma sain aru: mida kiiremini see tehtud saab, seda kiiremini pääseme pubisse.
Ja teeme selle asja nüüd täiesti selgeks: palju lõbusam oli pubis inimestele koerarakendiga sõitmisest rääkida, kui tegelikult koerarakendiga sõita. Olen lund ennegi näinud. Koeri ka. Ja taaruvaid inimesi paksudes talvekombedes. Ma elan nimelt lasteaia kõrval.
Nii et selline ma olen. Ja aina väiksem hulk minu sõpru on sellised. Nad on valinud looduse.
Mina pean sama tegema. Pean astuma vastu oma vastumeelsusele, hirmule sekelduste ees, hirmule huumorimeele kaotamise ees. Pean minema loodusesse ja selgitama välja, millest nad kõik räägivad.
Ma olen ju siiski inimene, kes laseb end asjadest kaasa viia.
Ja võib-olla teevad nad seal looduses midagi, millest nad meile, ülejäänutele, rääkinud ei ole. Võib-olla on neil seal hirmus lõbus. Võib-olla jään ma tõesti millestki ilma.
Pean mägedesse minema. Ja metsa. Võib-olla leian seal lunastuse. Võib-olla tunnen, kuidas kõik tükid langevad oma kohale. Võib-olla saan viimaks aru, kui väike ma olen.
Ja kui kõik see jääb tulemata, siis leian loodetavasti vähemalt taas oma kunagised sõbrad, toon nad koju tagasi, pesen puhtaks, panen korralikud riided selga ja viin nad pubisse.
Aga esmalt pean püüdma aru saada, millest kogu see kära.
Ja siis pean helistama inimesele, kes istub aknaaluses reas minu taga, ja ütlema talle, et me läheme matkama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
