mida arvab Jumal emadest, nii tõelistest kui ka ebatõelistest. Aga ma teadsin, et polnud mingit mõtet pärida tädi Estéelt oma pärisema ja selle järele, kuidas Tabitha mu valis, ega isegi seda, kui vana ma tol ajal olin. Kooli tädid vältisid meie vanematest rääkimist.
Kui ma sel päeval koju jõudsin, surusin Zilla köögis, kus ta parajasti küpsiseid valmistas, nurka ja kordasin kõike, mida Shunammite oli mulle lõunaajal rääkinud.
„Su sõbrannal on laiad lõuad,” ütles ta. „Ta peaks neid tihemini koomal hoidma.” Tema kohta tavatult rängad sõnad.
„Aga kas see on tõsi?” küsisin. Ma lootsin siis ikka veel pooleldi, et ta lükkab kogu loo ümber.
Ta ohkas. „Kuidas sulle meeldiks mulle küpsiste tegemisel abiks olla?”
Kuid mina olin liiga vana, et lasta end nii lihtlabaste kingitustega ära osta. „Lihtsalt ütle mulle,” sõnasin. „Palun.”
„Nojah,” ütles ta. „Sinu vastse võõrasema jutu järgi jah. See lugu on tõsi. Või midagi sinnapoole.”
„Nii et Tabitha polnud mu ema,” ütlesin, hoides tagasi värskeid pisaraid, mis silma tikkusid, ja häält rahulikuks sundides.
„Oleneb sellest, mida sa ema all silmas pead,” ütles Zilla. „Kas ema on see, kes sind sünnitab, või see, kes sind üle kõige armastab?”
„Ma ei tea,” vastasin. „Võib-olla see, kes mind üle kõige armastab.”
„Siis oli Tabitha su ema,” ütles Zilla küpsiseid välja lõigates. „Ja meie, marthad, oleme samuti su emad, sest ka meie armastame sind. Kuigi alati ei pruugi sa sellest aru saada.” Ta tõstis iga ümara küpsise pannkoogilabidale ja asetas küpsetuspaberile. „Meil kõigil on su hea käekäik südamel.”
See tekitas minus tema vastu kerget umbusaldust, sest tädi Vidala rääkis meie hea käekäigu kohta samu asju, tavaliselt enne karistamist. Talle meeldis anda meile sirakaid vastu sääri, kust vorbid välja ei paistnud, ja mõnikord kõrgemale, sundides meid kummargile laskuma ja seelikusaba üles tõstma. Mõnikord tegi ta seda tüdrukuga terve klassi ees. „Mis temaga juhtus?” küsisin. „Mu teise emaga? Sellega, kes läbi metsa jooksis? Pärast seda, kui mind ära võeti?”
„Ma tõesti ei tea,” vastas Zilla mulle otsa vaatamata, küpsiseid kuuma ahju libistades. Ma tahtsin küsida, kas ma võin ühe võtta, kui küpsised ahjust välja tulevad – ma tahtsin väga kuuma küpsist –, aga see näis mulle lapsiku palvena keset nii tõsist jutuajamist.
„Kas ta lasti maha? Kas ta tapeti?”
„Oh ei,” vastas Zilla. „Seda nad poleks teinud.”
„Miks?”
„Sest ta sai lapsi. Ta sai ju sinu, eks ole? See oli tõend, et ta saab lapsi. Nad ei tapaks kunagi nii väärtuslikku naist, kui see just paratamatuks ei osutu.” Ta vakatas, et need sõnad kohale jõuaksid. „Kõige tõenäolisemalt vaatasid nad, kas ta võiks olla … Raaheli ja Lea keskuse tädid palvetavad temaga; nad räägivad kõigepealt temaga, et näha, kas teda saab mõnes asjas meelt muutma panna.”
Koolis ringlesid kõlakad Raaheli ja Lea keskuse kohta, aga need olid ebamäärased: keegi meist ei teadnud, mis selle seinte vahel toimub. Ikkagi oli hirmutav juba see, et punt tädisid sinuga palvetab. Kõik nad ei olnud nii leebed nagu tädi Estée. „Ja mis siis, kui nad ei suutnud tema meelt muuta?” küsisin. „Kas nad tapsid ta siis ära? Kas ta on surnud?”
„Oi, ma olen kindel, et nad panid ta meelt muutma,” ütles Zilla. „See tuleb neil hästi välja. Süda ja vaim – nad muudavad neid.”
„Kus ta siis praegu on?” küsisin. „Mu ema – pärisema – see teine?” Ma arutasin, kas see ema mäletab mind. Küllap mäletab. Küllap ta armastas mind, muidu poleks ta püüdnud mind kaasa võtta, kui ära jooksis.
„Keegi meist ei tea seda, kullake,” vastas Zilla. „Kui naisest saab teenijanna, siis pole tal enam endist nime ja nende rõivastega ei näe sa õieti nende nägu. Nad kõik paistavad ühesugused.”
„Kas ta on teenijanna?” küsisin. Niisiis oli see, mida Shunammite oli öelnud, tõsi. „Minu ema?”
„Seda nad seal keskuses teevad,” vastas Zilla. „Nad teevad neist teenijannad, nii või teisiti. Neist, kelle nad kätte saavad. Nii, kuidas oleks nüüd kuuma küpsisega? Mul pole praegu võid, aga ma võin selle peale natuke mett panna.”
Ma tänasin teda. Ma sõin küpsise ära. Mu ema oli teenijanna. Sellepärast Shunammite oligi toonitanud, et ta on libu. Oli üldteada, et kõik teenijannad on kord libud olnud. Ja olid praegugi, ehkki teistmoodi.
Sestpeale lummas mind meie uus teenijanna. Alguses ei teinud ma temast välja, nagu mind oli õpetatud – see oli kõige lahkem tegu, ütles Rosa, sest ta kas saab lapse ja kolitakse siis kusagile mujale, või ta ei saa last ja kolitakse ikkagi mujale, aga igal juhul ei jää ta majja kauaks. Seega oli halb, kui nad kellegagi sõprussuhteid lõid, iseäranis maja noorte inimestega, sest nad pidid neist suhetest vaid loobuma, ja mõtle, kui häiriv see neile on.
Seepärast olin Ofkyle’ile selja pööranud ja teeselnud, nagu ei märkakski teda, kui ta oma punase kleidiga kööki liugles, et võtta turukorv, ja siis jalutama läks. Teenijannad käisid iga päev paarikaupa jalutamas; neid võis kõnniteedel näha. Keegi ei tülitanud neid ega rääkinud nendega ega puudutanud neid, sest nad olid – teatud mõttes – puutumatud.
Aga nüüd piidlesin ma Ofkyle’i silmanurgast igal võimalusel. Tal oli kahvatu ovaalne nägu, ilmetu nagu kinnastatud pöidla jälg. Ma oskasin ka ise ilmetut nägu teha, seega ei uskunud ma, et ta sisimas tõeliselt ilmetu on. Tal oli seljataga sootuks teine elu. Milline ta oli välja näinud siis, kui ta oli libu? Libud käisid rohkem kui ühe mehega. Mitme mehega tema oli käinud? Mida see meestega käimine õieti tähendas, ja milliste meestega? Kas ta oli lasknud oma kehaosadel rõivastest välja piiluda? Kas ta oli kandnud pükse nagu mees? See oli nii riivatu, et oli peaaegu mõeldamatu! Aga kui ta oli seda teinud – kui hulljulge! Küllap ta oli hoopis teistsugune kui praegu. Küllap ta oli palju tarmukam.
Ma käisin akna juures teda selja tagant piidlemas, kui ta jalutama läks, läbi meie aia ning mööda rada meie eesvärava juurde. Siis võtsin kingad jalast, hiilisin kikivarvul mööda koridori ja lipsasin tema tuppa, mis asus maja tagaosas kolmandal korrusel. See oli keskmise suurusega, omaenda vannitoaga tuba. Seal oli punutud vaip; seinal oli kunagi Tabithale kuulunud pilt sinistest lilledest vaasis.
Arvatavasti oli mu võõrasema pildi sinna pannud, et see silma alt ära saada, sest ta puhastas maja nähtavaid osi kõigest, mis võis tema vastsele abikaasale tolle esimest naist meenutada. Paula ei teinud seda avalikult, ta oli peenem – ta pani mujale või viskas ära ühe asja korraga –, aga ma teadsin, millega ta tegeles. See oli veel üks põhjus, miks ma teda ei sallinud.
Milleks läbi lillede rääkida? Mul pole enam vaja seda teha. Ma mitte ainult ei sallinud teda, ma vihkasin teda. Vihkamine on väga halb emotsioon, sest see kalgistab hinge – seda õpetas meile tädi Estée –, aga kuigi ma ei tunne seda tunnistades uhkust ja tavatsesin palvetada, et see mulle andeks antaks, oli just vihkamine see, mida ma tundsin.
Kui ma kord meie teenijanna toas olin ja ukse tasa kinni panin, nuuskisin seal ringi. Kes see naine tegelikult on? Ja mis siis, kui tema ongi mu kadunud ema? Ma teadsin, et see on soovunelm, aga ma olin nii üksildane; mulle meeldis mõelda, kuidas asjalood oleksid, kui see oleks tõsi. Me
