punased kleidid rippusid kapis korralikus rivis, tema lihtne valge aluspesu ja kotisarnased öösärgid olid kenasti riiulitele kokku pandud. Tal oli teinegi paar tänavakingi, teinegi mantel ja veel üks valge tanu. Tal oli punase pidemega hambahari. Oli kohver, milles ta oli need asjad kohale toonud, aga see oli tühi.
17
Viimaks õnnestus meie teenijannal rasedaks jääda. Ma teadsin seda enne, kui mulle öeldi, sest selle asemel, et kohelda teda nagu hulkuvat koera, keda talutakse vaid haletsusest, hakkasid marthad tema ümber sekeldama ja talle suuremaid toiduportsjoneid andma ning panid tema hommikusöögikandikule väikesi vaase lilledega. Kuna temast oli saanud mu kinnismõte, jälgisin seda laadi üksiasju nii palju, kui suutsin.
Ma kuulasin, kuidas marthad köögis omavahel erutatult rääkisid, kui arvasid, et mind pole läheduses, ehkki ma alati ei kuulnud, mida nad ütlesid. Kui ma olin koos nendega, muheles Zilla sageli omaette ja Vera tasandas oma kalki häält, nagu oleks kirikus. Isegi Rosal oli endaga rahulolev ilme, nagu oleks ta ära söönud eriti hõrgu apelsini, kuid ei räägiks sellest kellelegi.
Mis puutub võõrasema Paulasse, siis tema säras. Ta oli minu vastu lahkem neil puhkudel, kui me ühes ja samas toas viibisime, mida ei juhtunud sageli, kui ma vähegi sain seda vältida. Ma sõin köögis kiiruga hommikueine, enne kui mind kooli sõidutati, ja lahkusin õhtusöögilauast nii kiiresti, kui sain, tuues ettekäändeks koolitööd: pisut tikkimist, kudumist või õmblemist, joonistuse, mille pean lõpetama, akvarelli, mis oli vaja maalida. Paula ei väitnud kunagi vastu: temal polnud rohkem soovi mind näha kui minul teda.
„Ofkyle on rase, eks?” küsisin Zillalt ühel hommikul. Ma püüdsin seda öelda sundimatult, juhuks kui peaksin eksima. Mu sõnad tabasid Zillat ootamatult.
„Kust sina tead?” küsis ta.
„Ma pole pime,” vastasin üleoleval toonil, mis oli ilmselt ärritav. Ma olin selles eas.
„Me ei tohiks selle kohta midagi öelda,” ütles Zilla, „enne kui algab neljas kuu. Esimesed kolm kuud on ohtlik aeg.”
„Miks?” küsisin. Ma ei teadnud siiski õieti midagi, hoolimata tilkuva ninaga tädi Vidala näidatud slaidiseansist, milles kujutati looteid.
„Sest kui see on ebard, võib ta just siis … just siis võib ta sündida liiga vara,” ütles Zilla. „Ja ta sureb.” Ma teadsin ebarditest: nendest koolis ei räägitud, aga neist sosistati. Räägiti, et neid on palju. Becka teenijanna oli sünnitanud väikese tüdruku: tollel polnud aju. Vaene Becka oli täiesti rööpast väljas, sest ta oli endale õde tahtnud. „Me palvetame selle eest. Tema eest,” oli Zilla siis öelnud. Ma olin märganud, et ta ütles „selle”.
Küllap Paula oli siiski teistele naistele vihjanud, et Ofkyle on rase, sest mu staatus koolis tõusis äkki taas. Shunammite ja Becka võistlesid mu tähelepanu pärast nagu varem ja teised tüdrukud kuulasid mind, nagu oleks mul nähtamatu aura.
Oodatav laps valas sära kõikidele, kes temaga seotud olid. Tundus, nagu oleks meie maja ümbritsenud kuldne vine, ja see vine muutus ajapikku üha eredamaks ja kuldsemaks. Kui jõuti kolme kuu täitumiseni, korraldati köögis mitteametlik pidu ja Zilla küpsetas koogi. Mis puutub Ofkyle’i, siis polnud tema ilme mitte niivõrd rõõmus, kuivõrd kergendatud, nagu ma pilguheidust tema näole aru sain.
Keset seda summutatud juubeldamist olin mina ise tume pilv. See tundmatu laps Ofkyle’i kõhus hõivas kogu armastuse: tundus, et mulle ei jäänud midagi. Ma olin täiesti üksi. Ja ma olin armukade: sellel lapsel on ema, aga minul pole seda kunagi. Isegi marthad pöördusid minust ära valguse poole, mis säras Ofkyle’i kõhust. Mul on häbi seda tunnistada – armukade tite peale! –, aga see oli tõsi.
Just sel ajal leidis aset sündmus, mille peaksin tähelepanuta jätma, kuna parem oleks see unustada, kuid sellel oli oma osa valikus, mille pidin peagi tegema. Nüüd, kus ma olen vanem ja välismaailma rohkem näinud, saan aru, et mõnele inimesele ei pruugi see tähendusrikas tunduda, aga mina olin noor Gileadi neiu ega olnud sellistesse olukordadesse sattunud, niisiis polnud see sündmus mulle tavapärane. See oli hoopis hirmutav. Samas oli see häbiväärne: kui sinuga tehakse häbiväärseid asju, kandub häbi sulle üle. Sa tunned end räpasena.
Eelmäng oli tühine: ma pidin iga-aastaseks kontrolliks hambaarsti juurde minema. Hambaarst oli muidugi Becka isa ja tema nimi oli doktor Grove. Ta on parim hambaarst, ütles Vera: kõik kõrgemad komandörid ja nende pered käisid tema juures. Tema kabinet asus Tervise Õnnistuse hoones, mis oli mõeldud arstidele ja hambaarstidele. Väljas oli pilt naeratavast südamest ja naeratavast hambast.
Üks marthadest tuli tavaliselt alati minuga arsti või hambaarsti juurde kaasa ja istus ooteruumis, kuna nii oli kombekam, ütles Tabitha ikka, selgitamata miks, aga Paula ütles, et kaitsemees võib mu sinna sõidutada, kuna majas on liiga palju tööd, arvestades muudatusi, milleks tuleb valmistuda – selle all mõtles ta last – ja mõne martha saatmine oleks ajaraiskamine.
Mul polnud selle vastu midagi. Õigupoolest tundsin end üksinda minnes vägagi täiskasvanuna. Ma istusin tikksirgelt kaitsemehe selja taga autos. Seejärel astusin hoonesse sisse, vajutasin liftinuppu, millel oli kolm hammast, leidsin õige korruse ja õige ukse ning istusin ooteruumis ja vaatasin seinal olevaid pilte läbipaistvatest hammastest. Kui tuli minu kord, astusin sisse, nagu tohtri abiline härra William palus, ja istusin hambaarstitoolile. Doktor Grove astus sisse, härra William tõi mu kaardi, läks siis välja ning pani ukse kinni ja doktor Grove vaatas mu kaarti, küsis, kas mul on hammastega probleeme, ja mina vastasin ei.
Ta sobras mu suus oma orkide ja sondide ja väikese peegliga nagu ikka. Nagu ikka, nägin lähedal enda kohal tema prillidest suurendatud silmi – siniseid ja verdunud, rippuvate laugudega silmi – ja püüdsin mitte sisse hingata, kui tema välja hingas, sest tema hingeõhk lehkas nagu alati sibulate järele. Ta oli üsna ilmetu näoga keskealine mees.
Ta tõmbas valged venivad kummikindad käest ja pesi käsi valamu juures, mis oli mu selja taga.
Ta ütles: „Laitmatud hambad. Laitmatud.” Seejärel ütles ta: „Sinust hakkab suur tüdruk saama, Agnes.”
Seejärel asetas ta käe mu väikesele, kuid kasvavale rinnale. Oli suvi, seepärast oli mul seljas õhukesest puuvillasest riidest roosa suvine koolivorm.
Ma tardusin vapustusest. Niisiis oli kogu jutt meestest ja nende raevukatest tulistest kihudest tõsi, ja pelgalt hambaarstitoolil istudes andsin mina selleks põhjust. Mul oli kohutavalt piinlik – aga mida ma pidin ütlema? Ma ei teadnud, seetõttu lihtsalt teesklesin, et midagi pole juhtunud.
Doktor Grove seisis mu selja taga, niisiis oli tema vasak käsi mu vasakul rinnal. Teda ennast ma ei näinud, ainult kätt, mis oli suur, käeseljal punakad karvad. Käsi oli soe. See istus mu rinnal nagu suur kuum krabi. Ma ei teadnud, mida teha. Kas peaksin tal käest haarama ja selle oma rinnalt ära lükkama? Kas see kutsuks esile veelgi põletavama himuruse? Kas peaksin proovima minema pääseda? Siis pigistas käsi mu rinda. Sõrmed leidsid nibu ja näpistasid. Tundus, nagu oleks minusse torgatud rõhknael. Ma kallutasin ülakeha ettepoole – ma pidin nii ruttu kui võimalik hambaarstitoolilt pääsema –, aga käsi takistas. Ühtäkki see eemaldati ja mu vaatevälja ilmus doktor Grove ise.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
