õpetaja köstrilt ratsmed ning kihutas piki jõekallast edasi, kuna aga Hinno hakkas tal sörkides kannul jooksma.
Peatselt jõudiski Toomas Knieper Ronga veskini, mille suur vesiratas oli pandud seisma, kuna aga vahutav vesi tormas kohisedes üle suletud paisu. Samal ajal olid jõeäärses lepikus linnud juba ärkamas, idakaares kumas peatselt saabuv agu, putukad sumisesid õhus ja kaugelt väljade tagant kuuldus ikkagi veel külanoorte kilkamisi ning tralli — see oli jaaniöö. Ainult Jõhvi kihelkonna hingekarjane Toomas Knieper ei tundnud sellest suveööst mingit rõõmu, sest ta õiglases vihas mässav ning raevutsev süda oli kaotanud oma rahu.
Kui siis hingekarjane koos köstriga astus möldri lahtisesse õue, tormas seal õuekoer suure ning vihase lõrinaga neile vastu; kuid vaevalt jõudis Hinno kätt sirutades ütelda talle paar suksutavat sõna, kui koer kargas saba Uputades ta najale püsti.
„Muri, Muri!” sõnas köster, silitades koera, kes püüdis lakkuda ta kätt.
Astunud mõne sammu edasi, nägid tulijad imestudes, et mölder Ronga Tehvan istub särgiväel saunaläve-esisel raiepakul ning põletab suures piibus tubakat, mida võidi ainuüksi Narva kaupmeestelt saada.
„Kas sinule, Tehvan, polegi pärast päevatööd kosutav unerahu magus, et raiskad magamise aega raiepakul istudes?” sõnas Toomas Knieper, jättes seekord ütlemata tervituse, mida ta vahel veskisse tulles oli alati teinud.
Mölder, kelle habemekarvades polnud nüüd pärast saunaskäimist enam märgata jahutolmu, võttis suust oma suurekahalise piibu ning kostis hingekarjasele nõnda:
„Egas ma ometi naine ole, et raiepakul istumisest võin jääda sigimatuks,” ja ta pistis piibu tagasi hambaisse.
„Ära topi suhu seda saadana ohverdamise panni!” põrutas nüüd õpetaja tigedalt, „selle suu läbi öeldud sõnu ei võta ma mitte kuulda!”
Uuesti võttis mölder Tehvan piibu suust, koputas selle vastu kivi tuhast tühjaks, puhus ta lirisedes läbi ja siis, istudes saunaukse pakule, jättis oma senise istekoha õpetajale. Kuid Toomas Knieper ei näinud istekoha pakkumist märkavatki, vaid, seistes ikka edasi, hakkas ta noomivate sõnadega kõnelema:
„Eks ole see sina, Tehvan, kes sa käid igal pühapäeval truilt kirikus kuulamas jumalasõna ning võtad igast armulauast osa, sina, kes sa sundimiseta oled alati toonud mulle oma külimitu.”
Vaikides kuulas Tehvan ega saanud mitte säärasest kõnealgusest aru.
„Ja seepärast küsin ma nüüd sinult,” jätkas hingekarjane, „et kui oled tõsine kristlane, kelleks olen sind ikka pidanud, kuidas tihkad sa siis ebajumala kummardajale oma katuse all varju anda?” Tõstes pea, jäi mölder arusaamatult vahtima oma hingekarjast, kelle sõnad tundusid talle täna tõesti imelikena; kuid samas vilksatas ta peas mõte, et vahest on õpetaja tulnud oma külimitule lisa pressimla. Ja juba otsiski ta keelele teravamaid sõnu, et anda säärasele ahnele tahtmisele õige paras vastus; kuid nüüd heitis õpetaja mõistukõnelemise kõrvale ning, jutustades lühidalt, mida ta jaanitulel oli näinud, nõudis ta möldrilt, et see kutsuks oma ümmardaja ta juurde.
Mõtlikult imes Tehvan oma vargsi suhupoetatud piipu, enne kui võttis sõnada:
„Eks inimene, sattudes oma tõve pärast ahastusse, otsi abi siit ja sealt!”
„Väärjumal ei võta kelleltki tõbe, sest ta ise on olnud ning on igavesti surnud!” kostis hingekarjane ägedalt. „Ja seepärast, kui tahad veel olla tõsine kristlane, siis pead mind kuulama ning tooma selle patuorjuses vaevleva inimhinge minu ette!”
Nüüd tõusis Tehvan jalule, ajas oma laiaõlgse keha hästi sirgu, nii et ta ihuliikmed raksatasid, ning sõnas nõnda:
„Sina, kiriksand, oled küll karjaseks koguduses ning kirikus, kuid omas majas olen mina peremees ning karjane!”
„Ei,” kostis Toomas Knieper, sundides jääma end rahulikuks, „sina oled siin ainult leivavanem, kuid karjane olen mina kogu oma kihelkonna igas majas, sest ainuüksi mina pean iga hukkaläinud hinge eest Jumalale aru andma!”
„Imelikud on su sõnad, õpetaja,” ütles mölder uuesti istudes, „nüüd on su hool hingede pärast suur, kuna aga näljaajal, millal inimesi suri leivapuudusel metsades ja teedel nõnda palju, et mõned kihelkonnad jäid neist hoopis lagedaks, polnud hoolitsejaid kuskil näha!” ja Tehvani hääles tundus etteheitvat kibedust.
„Olen ainult hingekarjane,” lausus Toomas Knieper, „ihutarviduse muretsemine on leivavanemate hool.”
„Aga kui nälja-aastail pilluti inimesi jumalasõnata aukudesse või koguni kandsid hundid neid mööda maad-ilma laiali, eks siis seega läinud nende hinged hukka; kuis annad sa aga nende eest nüüd Jumalale aru, sest ometi kuulusid neist paljud ka sinu karja!”
„Jäta oma sõgedad sõnad,” kostis õpetaja kannatamatult, „need on sul aina tigedusest kargamas keelel!” ja ta nõudis jonnakalt, et mölder tooks oma ümmardaja ta ette.
„Oma teovaimu sinu meelevalda ma küll ei anna,” ütles nüüd Tehvan tõsiselt, „kui mõisatöö on toonud ta kontidesse häda, siis ainult saks on selles süüdi, kui ta teoori oma ihulikus kitsikuses otsib vanadelt mälestustelt abi.”
„Vanad mälestused,” kisendas nüüd jumalasulane vihast välkuvat pilku poolpimeda taeva poole tõstes, „vanad mälestused, mille pärast unustatakse isegi kristlik matusepaik ning püütakse surnuid matta salaja võssa!”
„Võssa maetakse seepärast, et hingekaijased hoolivad oma kogudusest vähe!”
„Kuidas vähe, kas mina ei ole praegugi sellepärast siin…?”
„Praegu küll, aga mida kostis kiriksand siis, kui teda kutsuti Jäävälja kadunud manulisele viimast jumalaarmu andma?!”
„Mina…?”
„Kas õpetaja ei ütelnud siis nõnda, et selleks pole tal aega, sest peab minema pulma!”
Toomas Knieper vaikis, kuna aga Tehvan jätkas:
„Ja kui siis surija lasknud teda uuesti kutsuda, kas siis hingekarjane ei kostnud nõnda, et tee on halb ning seepärast andku surija end ilma armuleivata Jumala hoolde. Ja seepärast ärgu siis kiriksand nüüd nurisegu, et seegi mees on maetud kalmutisse!”
Hingekarjane vajus raskesti ohates raiepakule, kuna aga köster, seistes oma okslikule malgale toetudes keset õue ikka edasi, ei võtnud kõnelusest osa.
Toomas Knieper, olles möldri sõnadest sügavasti vapustatud, ei suutnud algul lausuda enam sõnagi, kuna aga Tehvan käänas nüüd jutuotsa veidi teisale:
„Kõik see, mida õpetaja tänasel jaanitulel võis näha, pole muud kui naiste tühised posimised, mida aga keelata ei suuda keegi, sest salaja posiksid nad siis ikka. Ebajumalaid aga minu majas ei teenita — käin kogu perega alati kirikus, maksan õpetajale oma külimitu ning igal söömaajal pean Issanda tänupalve.”
Toomas Knieper ainult ohkas.
Nüüd kriuksahtas sauna kõrval asetseva aida uks, mille paotatud serva vahelt hakkas terane silm õues olijaid piiluma — see oli möldri tütar Imbi, kes suviti magas aidas. Kogu selle tänase õhtu oli ta asjatult oodanud Hinnot, kes
