kelle juurde…?” mõtles nüüd Rain, jäädes redeli alumisele pulgale seisma. „Maare on ju haige, nii et egas ometi Imbi…!” ja suutmata lõpuni mõtelda, läks ta tasaste sammudega hiilides aida juurde, asetas kõrva vastu selle ust, kuulatas, ja siis end uuesti sirgu ajades sosistas ta vaikselt:
„Magab!”
Eemaldunud aidast, ei suutnud aga Rain veel nüüdki ronida lakka, vaid, seadnud sammud tagasi rohumaa äärde, hakkas seal ta pilk seirama kaugusse kulgevaid öise külalise jälgi. Ja siis enesele märkamatult hakkas ta liikuma mööda seda tundmatust ehalisest tallatud rada ikka edasi, kuni ta lõpuks jõudis kirikumõisa alla välja.
Siis köster oli see…!
Liikumatult seistes vahtis Rain ainiti kirikumõisa poole, ise sosistades:
„Köster, siis ikkagi köster…!”
Tulles lonkival sammul üle väljade tagasi veskisse, raevutses aga ta südames pahameel: köster, köster käis Imbi juures ehal!
2
Rukkilõikuse lõppedes algas mõisades rehepeks, mis paiguti kestis kuni jõulukuuni. Sel sügisel oli aga Jõhvi mõisa põld andnud koguni üpris rohket saaki, nii et mõisa rehetoa tahmunud parred aina kaardusid rukkivihkude raskuse all, kuna aga viljasarjajad pidid olema õige nobedad, et oma päevatööga jõuda õhtuks valmis. Ja nüüd, millal kogu päeva põldudel orjanud teolised ja abivaimud olid öösiseks viljapeksuks pöördumas rehealusesse tagasi, oli viltusuuline rehepapp kaunikesti mures, et viimati jäävadki sarjajad neile jalgu, nii et ta pidi nüüd ühtepuhku sõnadega ergutama:
„Rutake, sarjajad, tehke nobedasti ja ruttu!”
Ikka ägedamini ning kiiremini raputati rehealuse värava kohal laes rippuvat suurt sarja, kuna abivaimud kühveldasid nobedasti tündreisse viljateri või jällegi ajasid hoolega aganaid kuhja.
Kui siis viimane kühvlitäis eelmise peksu vilja oli läbi tuulatud, raputas sarjaja ka oma habeme aganaist puhtaks, võttis oheliku küljest rippuva sarja ning koristas maast oma jalgealuseks olnud kallakpingi, tehes seega rehealuse uute ahete mahalaotamiseks lagedaks.
Ja nüüd täitus suur mõisa rehealune põldudelt tulnud väsinud teoliste ja abivaimudega, kes hakkasid parsilt langetama viljavihke ning neid kuivatustoast välja pilduma. Teised käed olid aga nobedad neid vastu võtma ning rehealuse kõvaks tallatud savipõrandale maha laotama, tehes seda nõnda, et viljapead jäid põranda keskkohas vastamisi kokku ning tüükad väljapoole. Kuna Jõhvi mõisa rehealune oli nii suur, et selle ühest seinast teiseni oli raske kuulda kõneleva inimese häält, siis ahete mahalaotamine võttis rehelisilt üsna palju aega, nii et rehepapp pidi tihti oma manitseva sõnaga ja kilter vemblaga appi tulema.
Kogu seda tööd tehti pirrutule valgusel, milleks kaks poisikest oli rehe all kogu öö läbi asetamas pilakule pirde; ja kui vahel juhtuski, et ka neid hakkas kiusama uni, siis peletas selle kilter või kuhjas oma vemblaga neist eemale.
Kui siis ahted olid maha laotatud, pistis rehepapp nõgisest rehetoa ukseavast oma karvase pea ning hüüdis:
„Eks alustagem pihta!”
Teolised ja abivaimud, haaranud seina äärest oma koodid ning vardad ja pindad, jäid ootama kupja käsku. Parajasti kui kubjas Juhkum pidi töölesundimiseks avama oma tugevaist habemetüükaist ümbritsetud suu, jäi ta pilk peatuma ühel uuel abivaimul, ning naeratades sõnas ta:
„Näh-häh-hee, või veski Imbi tulnud kah mõisa teole!” Et aga keegi ei lausunud seepeale sõnagi, siis ta jätkas: „Või siis Ronga Tehvan on ükskord ometi kah vaeseks jäämas, nii et ei suuda enam palgata abivaimu ning peab saatma tütre mõisa,” ja nuusanud nina, ütles ta lõpetades: „Küll me siin võtame rasvad ja uhkuse, küllap juba võtame…!”
Mitte isa sundimise järgi, nagu seda arvas kubjas, vaid ainuüksi enese tahtmisel oli Imbi tulnud abivaimuna mõisa, et lasta valude käes oigaval Maarel kas või paar päeva puhata kodus, lootes, et küllap ta siis saab tõvest kergemini jagu. Ja mida see mõni teopäev Imbile ka teeb, ta isegi tahab rahvale näidata, et ta suudab ka kõige raskemaga toime tulla. Ja nüüd, seistes suures reheliste ringis ning hoides varta tugevasti pihus, ootas temagi käsku peksu alustamiseks.
„Rehi lahti!” hõikaski nüüd kubjas, „koodid ja vardad, alustagem tööd!”
Nüüd algas määratu mütsumine, vopsimine ja sahin, kuna aga pahmast tõusev tolm tegi niigi kasinalt valgustatud rehealuse veelgi pimedamaks. Seejuures langesid vardad, pindad ning koodid vaheldumisi kolksudes ikka üksteise järele, nii et kui üks peksja ta tõstis, siis vastas seisja lõi. Peksmisel liikusid rehelised päripäeva ümber rehealuse edasi, ise kogu aja leelutades ning lauldes.
Kui juba mitu ringi oli nõnda pekstes kõnnitud nii päri- kui ka vastupäeva ning viljapead kolgitud teradest tühjaks, siis, najatanud pindad ja vardad seina äärde, hakati rehealusest kandma põhku väljas asetsevasse suurde õlerõuku, kuna aga uued ahted puistati maha.
„Kärmesti ja ruttu!” sundisid rehelisi kubjas ja kilter, kuna aga rehepapp võttis sõnada:
„Olgem nobedad — siis saate maitsta veel koidueelset und!”
Mõisades oli säärane komme, et kui peksjad jõudsid rehega enne päikesetõusu valmis, siis lubati neil viimane pimeduseaeg enne põlluleminekut rehealuses pahnalademel suikudes mööda saata; ja seepärast siis püüdsid rehelised alati sundimatagi rutata. Kuid sellest hoolimata pidid kilter ja rehepapp oma harjunud kombe pärast neid ikkagi sundima, ja kubjas vahel keerutama isegi piitsa.
Nobedasti liikusid abivaimude käed, raskesti painutasid teolised selga, kuna aga nende laul muutus kord-korralt ikka nukramaks, kusjuures mõni ümises vaikset laulujoru ajades koguni nõnda:
| Eks ole Jõhvi mõisa Teiste mõisade vahelta. Häda hüüab, piitsa plaksub, Nuttu kuulda nurmealta! |
Juba kolmas ahe oli maas, kuid partel polnud viljal veel lõppu.
Imbi sirutas väsinud selga, milles ta alles nüüd tundis tummalt tuikavat valu, kuna aga pea oli tal täis rasket unevaeva. Alates päikesetõusust oli ta tõuvilja kokkupanemisega küürutanud mõisaväljal, ja nüüd siin pimedas rehealuses peksnud juba esimese kukelauluni, kuid veelgi ei antud puhkamiseks mahti. Ent sääraseil väsimuse puhkudel, mõteldes oma Hinnole, sundis ta ennast ikka uuesti takka, et kelgi poleks pärast põhjust ütelda, nagu kosiks Hinno enesele laisa naise. Kuid siiski on mõisatöö ülemääraselt raske, oi-oi kui raske — egas Maarel asjata pole piht paistes ning sooned valu täis.
„Sa, Imbi, viska vart nurka ning mine pikuta ivakene aega pahnal — näen, et sinu kont pole mõisatöö jaoks loodud,” ja ülemkubjas Juhkum osutas pimedas rehealuse sopis asetsevale põhulademele.
Alles nüüd märkas Imbi, et ta käed ei liigugi, et ta seisab koguni paigal, kuna aga teised rehelised, sammudes temast mööda, jätkavad oma tööd. Ka sundija sõnadest ei saanud ta enne hästi aru, kui see haaras ta randme ja ütles pooleldi käskides:
„No mine, mine — mina annan sulle selleks loa!”
Korra valdaski Imbit kiusatus minna ja suikuda põhkudel, kuid siis uuesti mõteldes Hinnole, kes peab saama ometi virga naise, kohendas ta oma pearätti ning asus uuesti teovaimude ringi.
Nõgine
