ning kisaga majakondsed jalule, kusjuures Tehvan, olles tütre tervise pärast suuresti mures, ei tihanud neil puhkudel magama heita.
3
Sügisel, millal kõik viljad olid põldudelt koristatud ja inimesed lahkunud väljadelt, lendlesid seal veel ainult mustad kaarnad kisades ringi, kuna aga vinguvad põhjatuuled kihutasid tumedaid vihmapilvi üle maa.
Nüüd aga oli mõisnik rõõmus, sest ta aidad olid pungil täis müügivilja, kuna ka talupojal polnud enam endist muret, sest kui ta piskuga ajab läbi ning segab vilja hulka hästi palju aganaid, siis suudab ta oma peret kuidagi türbeldi ületalve ikkagi toita.
Veskites oli nüüd möldritel aga päris kibedasti tööd, sest olgugi et peagu igas talus ning peres vuristati käsikivi, toodi palju leivavilja ka möldritele jahvatada.
Mihklipäeva eelõhtul lõpetas Ronga Tehvan oma veskis juba enne pimeduse saabumist töö, olgugi et seejuures ootas tal palju viljatündreid jahvatamisel järge ning mitmedki veskilised pidid seekord tühja vankriga tagasi koju pöörduma. Kuid et köetud saun ootas sedapuhku vihtlejaid, siis lükati veskirattale pärss peale ning pandi vesi paisude taha kinni nagu ratsahobune kammitsasse puhkama.
Ja peatselt kostiski otse jõekaldal asetsevast möldri saunast meeste puhklemine, ähkimine ja vihtade sahin, kuna aga leili visati seal nii ägedasti, et aur tungis katuseunkaist pahisedes välja. Kui siis juba küllalt oli viheldud, jooksis Tehvan koos oma sulastega saunast välja, karates punetava ning aurava ihuga otsemaid jõkke, kuna aga veski naispere — Imbi ja Maare — läks nüüd omakorda vihtlema.
Parajasti kui Tehvan oli jõest tulles jõudnud rõivastuda ning, istudes laua ääres, kustutas õllega oma janu, kihutas kaks ratsanikku veski õue, kus, karates sadulaist, hakkasid nad köitma oma hobuseid lasilate külge. Tulnukad olid kihelkonna auväärsemaid mehi — kiriku vöörmünder ja köster.
Vöörmündril oli seljas tumedate võrelite ja vasknööpidega ilustatud lühike lambanahkne kasukas, kuna aga köster kandis musta tinanööpidega ääristatud vammust, jalas nahkseid kintskaatsasid ja kaela ümber punast rätikut. Et parajasti oli neil kosjatee jalge all, siis olid ka nende hobuste sabad köidetud ilusti punti.
Pistnud kirjud käpikud vöö vahele, hakkas vöörmünder, kellel puusal rippus kakukott, lahti köitma sadula kaare küljest suurt lähkrit, milles loksus haljas viin.
„Elias, sa kui isamees mine nüüd esimesena sisse ja kõnele!” ütles Hinno läve juures kahtlevalt peatuma jäädes.
„Kui sul mõrsjaga on kaup kindel, siis lähme juba mõlemad!”
„Kunagi sai selle üle ikka kõneldud…”
„Kui on kõneldud, ei siis ole palju vigurdamist enam vaja, lähme!”
Pühkinud künnisele visatud kuuseokstes jalad porist puhtaks, astusid kosilased tarre, mille eeskambrit valgustas ahjuäärsel pilakul põlev pird, kuna aga Tehvan ise istus piipu suitsetades õllekannu taga.
Teinud kummarduse, tahtis nüüd vöörmünder hakata vana kosimise kombe järgi kurtma oma tedrekadumise lugu, kuid parajasti kui ta oli köhatamisega puhastamas selleks oma kurku, võttis Tehvan ise ootamatult sõna:
„Ennäh Eliast, kas juba jälle tuled viljakoormaga veskile?”
„Tee viib ju veskist mööda,” kostis vöörmünder, langetades viinalähkri põrandale, „kuid seekord ei tule ma sulle tooma, vaid tahan koguni viia!”
„Eks veskist viida alati, ainult pisut vähem kui sinna tuuakse,” kostis Tehvan naeratades ja surus siis külalisil kätt. „Kuid sa oled tulnud koguni koos köstriisandaga, ja pealegi olete veel kirikurõivais…!”
Kuid nüüd ei pidanud vöörmünder säärasele kavalale vigurdamisele enam vastu, vaid ta hakkas kohe pajatama:
„Olime köstriisandaga jäneseid küttimas, ajasime ühte taga, lasksime tiivast vigaseks, ja siis ta mait lendas otsemaid siia veskisse, kuhu tulimegi teda tabama.”
„Egas jänesed ometi lenda,” naeratas Tehvan, kuna aga vöörmünder märkas nüüd kohmetudes, et, alustades kosjajuttu, ajas ta tedre- ja jäneseloo segamini.
„Aga ei sellest ole häda, aru saame ikkagi,” heitis Tehvan käega, „kui ta siia tuli, eks siis vaadake ise järele!”
Kergendusohkega hingas vöörmünder — nüüd oli ta isamehekohustest see kõige tähtsam osa kosimisel möödas. Samal ajal Hinno, kes seisis mütsi näppude vahel keerutades kogu aja keset põrandat paigal, ei osanud teha muud kui iga ütluse puhul nõusolevalt pead noogutada.
„Eks siis otsige ise,” kordas Tehvan, „kuid kõigest, mida veskist viiakse, võtab mölder oma mati!”
Nüüd võttis isamees oma puusal rippuvast kakukotist paari kortli suuruse savipudeli ja asetas ta Tehvani ette lauale, ise sõnades:
„See olgu matiks!”
„Või koguni saksa viinaga tahate hakata jootma,” ja haarates pudeli, hakkas Tehvan uurima selle imelikku kirja.
Et aga Tehvan ei pidanud kunagi pikka aru ning teades, et need kosjad on just Imbi tahtmise järgi, siis lõi ta vastu lauaserva pudelilt kaela ning tõstis ta suu juurde.
„Jook on tõesti tore, kuid et talupoja suu pole selle jaoks loodud, siis pean haljast viina enamaks!” ja Tehvan asetas pudeli tagasi lauale.
„Ka haljas viin on meil olemas,” lausus vöörmünder hooplevalt ja, tõstnud viinalähkri lauale, hakkas kangutama sellelt prunti.
„Küll-küll… seda on juba näha! Aga noh, mis teist siis enam kauem vaevata — toogem jänes või teder, kumb ta teil oli, tarre ning olgu ka teie vaeval ometi ükskord lõpp!” sõnas Tehvan, kutsudes külalisi tagakambrisse, kus süütas lambarasvast valatud küünla.
Et aga kosilased ei osanud kuskilt hakata peretütart otsima, siis ütles Tehvan eestoas pirde kiskuvale sulasele:
„Rain, ae, mine hõika Imbi saunast tuppa!”
Kuuldes Imbi nime, näis Rain nagu virguvat unest ega osanud midagi ette võtta, enne kui leivavanem oli oma tahtmise talle korranud; alles siis ajas ta end jalule ja, väljudes toast, läks pikaldaste sammudega sauna juurde, kus hakkas põrutama rusikaga vastu ust.
„Jumal… mis see siis tähendab!?” ja saunas soikus vihtade sahin.
„Imbi,” hüüdis nüüd Rain käredasti, „köster tuli sulle kosja!”
Saunast kostis tasane karjahtus, ja siis jäi seal kõik vaikseks.
Samal ajal oli tares alanud Tehvani ja isamehe vahel jutt tänavuaastasest põllusaagist, kuna aga Hinno, istudes sellest osa võtmata, piilus vaikides ringi vahtida; ta pilk peatus korraks suurtel kudumistelgedel, millel veel praegugi oli linane kangas peal, siis nägi ta ukseäärsel seinal pooleldi valmiskootud kirjalist vööd, nurgas asetsevat viipsikut ja suurt vasega naastutatud kirstu. Tehvani sängi kohal seinal rippus aga suur pikatoruline ränilukuga püss, mille ta oli ostnud rannameestelt, kes neid Venemaale minevalt hukkunud kaubalaevalt olid saanud ligemale kolm tuhat toru. Möldri jõukusest andis head tunnistust seegi, et ta tagakambri aknalükatit kattis
