teeselda. Kui ta kabinetti astus, seisis eriarst akna juures. Mees pööras ringi ja naeratas. Oli see hea märk?
„Võtke istet.” Arst tuli oma kirjutuslaua juurde tagasi ja Hebe oleks tahtnud, et temagi istuks, aga mees astus uuesti akna juurde, käes kimbuke paberilehti. See ei tähendanud head. Nii mõndagi oli Hebel juba jäädavalt kadunud, aga mitte võime kehakeelt lugeda.
„Teie testitulemused näitavad märgatavat halvenemist.”
Hebe võttis märkmiku välja ja kirjutas üles: Halvenemine.
„Ma tean, et see teid ei üllata, sest mainisite, et tunnete seda ka ise.”
Hebe noogutas.
„Me oleme rääkinud, mis plaane tuleks teha selleks ajaks, kui haigus progresseerub.”
Hebe kirjutas üles: Haigus progresseerub.
„Milliseid samme te olete astunud, et endale hooldust korraldada?”
Pilku arstile tõstes kortsutas Hebe kulmu. Asi polnud ometi niikaugel.
„Teil pole kunagi kedagi kaasas, ometi olen seda tungivalt soovitanud juba meie esimesest kohtumisest peale.”
„Ma ei taha.”
Arst köhatas. „Hebe, see näitab selgelt, et teie otsustusvõime nõrgeneb, ja seda juba mõnda aega.”
Hebe surus suu kriipsuks.
„Peagi läheb teil vaja abi.”
Sõnu üles kirjutades andis ta neile aega kohale jõuda. Vaja abi.
„Kui mitte veel täna, siis igatahes õige varsti.” Arst naasis kirjutuslaua juurde ja istus. „Kas lubate mulle, et võtate järgmine kord kellegi kaasa?”
Hebe noogutas ja jätkas kirjutamist; ta pani kõik kirja, mida arst rääkis, kuid ei mõelnud sellele. Helwyn House pannakse mõne päeva pärast oksjonile. Ta ostab selle ära. Sellega seoses tuleb palju asju teha.
„Hebe, kas kirjutasite mu jutu üles?”
Ta langetas pilgu oma märkmikule.
Osta Helwyn House.
„Jah.”
„Hästi.” Arst lükkas mõned paberilehed üle laua Hebe ette. „Nagu näete, on aju kognitiivses piirkonnas toimunud märgatav halvenemine.”
Jooned suundusid järsult allapoole. Ta oli seda ka ise tundnud. „Kui kaua?”
„Mis mõttes kui kaua?”
„Kui kaua veel läheb, kuni ma enam ei tea, kes ma olen, rääkimata sellest, et ma teisi inimesi ära tunnen?”
Arst tõstis käed. „Kui vaatame teie esimesest siinkäigust peale …” Ta osutas graafiku alguspunktile. „Juhul, kui teie võimed halvenevad samasuguses tempos, võib teil olla ees kuus kuud heal tasemel kognitiivset võimekust, aga see aeg ei pruugi niigi pikk olla.”
Hebe vaatas märkmikku.
Osta Helwyn House.
„Juba aastaid on asi halvenenud.”
„Aastaid? Kui mitu?”
„Praeguste andmete põhjal ütleksin, et kümme. Aga te olete välja töötanud mõningad toimetulekumehhanismid. Varsti hakkavad need alt vedama. Te vajate tuge.”
„Jah, aitäh teile.”
„Tulge kuu aja pärast tagasi.” Arst koputas paberilehed ühetasaseks, pani kaante vahele ja sulges kausta.
„Jah.”
„Palun pidage siis meeles keegi kaasa võtta.” Ta tõusis. „See on tähtis, Hebe.”
„Ma tean.” Hebe naeratas. „Aitäh teile.”
Kabineti uksest välja astunud, peatus ta põgusalt registraatori laua juures. Tooli kõrval laual lebas ajakiri, kust ta enne lehe välja oli rebinud. Ta teadis, mida kavatseb teha.
„Saan ma teid aidata, doktor Courtenay?”
„Jah, ma ei saa järgmiseks kuuks määratud ajal tulla. Ehk võiksite mu arstiaja tühistada, ma helistan teile, kui saan päevikusse vaadata.”
„Muidugi. Soovite, ma helistan teile meeldetuletuseks?”
Hebe suu kippus naerule. „Ei, ma juba panin endale kirja. Tänan.” Pika sammuga läks ta uksest välja ja trepist alla septembrikuisesse päikesepaistesse, püüdes meelde tuletada, mis on nimekirjas järgmine asi, mis tuleb täna ära teha.
Hebe heitis pilgu randmele. Käekella seal polnud ja talle ei tulnud meelde, kuhu see võis jääda. Seda valgete laudlinade ja hubisevate küünaldega restorani ta ei teadnud. Tool ta vastas oli tühi. Rory. Kas mees jääb hiljaks või tuli Hebe ise liiga vara? Täna on mingi eriline päev, aga miks, see ei tule meelde. Täna on iiri pühaku Colmán Elo päev. Ent Rory seda vaevalt teaks.
Rory helistas veel spetsiaalselt ja kleepis talle kolm kollasel märkmepaberil meeldetuletust, ühe külmikule, ühe uksele ja ühe vannitoapeeglile. Saatis ka meili. Ju oli Hebe viimasel korral unustanud kokkusaamisele minna. See seletab asja.
Rory võis iga hetk kohale jõuda. Hebe võttis huulepulga välja, värvis suud ja vaatas siis järele, kas mobiilis on sõnumeid. Kell oli täpselt seitse. Tema tuli vara. Rory ei hiline. Ta võttis kotist märkmiku.
Arsti jutu kokkuvõte.
Halvenemine.
Seda teab ta ise ka …
Prognoos kehv.
Miks ta sinna üldse läks? Kas polnuks parem elada teadmatuses? Aga ta pole teadmatuses; ta on … ta on milleski muus. Ju tuleb see sõna meelde kunagi hiljem, märksa hiljem, kui tal pole enam meeleski, milleks ta seda otsis. Eituses. Justament. Tuleks midagi teha, aga ei tea, mida. Kujuteldav lõpp paistis nii jube, et ta oli rõõmus, et selle aja peale ei suuda ta toimuvast enam ise aru saada. Aga kuidas on lood teistega, nendega, kes on sunnitud selle tunnistajaks olema?
Ta sulges märkmiku ja pani kotti tagasi. Kotist avastas ta ajakirja Country Life kokkumurtud lehe. Viimati luges ta seda ajakirja nii kolmkümmend aastat tagasi, kui ta õde oli tõmbenumber … või oli sellest möödas vähem aastaid, või ehk rohkem? Ta sulges silmad, üritas õe nime meelde tuletada, aga hetkel oli see kadunud mis kadunud, käeulatusest väljas nagu nii palju muudki.
Ta voltis lehe laiali ja vajutas murdekohad siledamaks. See lodža. Sellise arhitektuuriga on Cornwallis ainult üks maja. Helwyn House, Thomas Gryllsi kodu. Thomas Grylls oli armuke, kangelane, rojalist, kavaleri musterkuju.
Telefoni ekraan lõi helendama teatamaks, et talle on sõnum.
Juba tulen. X
