Sa oled seksihull jobu ja mina olen idioot, et su valesid uskusin.”
„Ei, see abielu on lõhki.”
Ringi pöörates märkas Lucy üht võõrast inimest ja Daily Maili reporterit, kes elasid samas majas – telefonid olid kõrgele tõstetud. Kõhus hakkas keerama. Mõlemad salvestasid toimuvat. Ta pööras end Edi poole. „Sa kaevasid endale just augu valmis ja kukud kohe sisse.” Pea püsti, astus ta edasi ja tervitas: „Hommikust, Tom.”
„Hommikust, Lucy. Vana arm ei roosteta, nagu näha.”
„Eksid.”
Ta peatas mööduva takso. Ed oli majja tagasi pagenud. Tal annab seda lugu nüüd Sheilale seletada. Vaene naine. Vaene laps. Ja mis neetud jama sai endale kaela tõmmatud.
*
Kui takso Pimlicosse Lucy maja ette jõudis, ootas fotograaf juba ees. Jutud levisid niisiis kiiresti. Kahtlemata on videod juba netis üleval ja jõuavad hommikustesse uudistesse. Ta surus hambad kokku. Asi pole kiita. Ta koputas vastu eraldusklaasi. „Plaanid muutusid. Palun, ehk saaksite viia mu hoopis Cheyne Walkile?”
„Ikka.”
„Tänan.” Lucy naaldus taas seljatoele. Võis vaid loota, et reporterid pole end vanemate maja ette laagrisse seadnud. Nüüd oli kell seitse hommikul. Ta püüdis enne kohalejõudmist juukseid sättida, lootes, et ema ei eelda ehk kohe halvimat. Ema otsib igas asjas positiivseid külgi, isegi kui neid ei ole. Nagu näiteks Lucy isas.
Kui takso ema majale ligines, nägi ta laternapostile nõjatunud üksildast fotograafi ja ema, kes avas ukse, et ajaleht võtta. Vähemalt ajalehes seda armulugu veel pole. See rõõm jääb homme hommikuks, kui maailm vahepeal just kokku ei varise. Tuli loota, et Telegraph leiab esilehele laiali pritsimiseks midagi etemat kui Lucy nime, vastasel korral ei laseks isa tal seda jama iial unustada. Keda ta siin petta üritab: isa ei laseks tal seda niikuinii unustada. Tütar on pidev meeldetuletus, et isa ise on viimane pasapea. On asju, mida ei saa iial unustada ega andeks anda.
„Sõitke mööda ja pöörake järgmise nurga peal vasakule,” ütles ta. Taksojuht vaatas teda imeliku näoga, kui aadressiks öeldud majast mööda tuli sõita.
„Ma lähen siin maha.” Lucy hüppas välja, maksis sõidu eest ning sööstis proua Hilli väravast sisse ja sealtkaudu ema aia poole. Köögituli ei põlenud, seega polnud ta ebaharilikul käitumisel tunnistajaid. Lucy isa Giles ütleks, et ei või iial teada, kuid seepeale nähvaks Lucy, et nagu isa ees, nii tütar järel. Seekord tuleks küll kiiresti midagi välja mõelda. Eks nõutakse selgitusi, aga vahet pole.
Lucy teadis, et isa küsiks üksnes sellepärast, et vaadata, kuidas ta vingerdab. Ent tema keeldub juba aastaid kellegi ees vingerdamast.
Nii graatsiliselt, kui pliiatsseelik lubas, ronis ta üle majataguse müüri. Ta lootis, et keegi ei vaata, sest teisele poole jõudes keerdus seelik juba ümber vöökoha. Asi läks üha hullemaks, vihma käest räästa alla. Mõtted kihutasid peas ringiratast, aga ilma kohvita ei edenenud asi kohe üldse. Vanemate köögist tuli värske kohvi lõhna. Just sellist, nagu isale meeldis, seega võis vaid loota, et ta pole köögis ootel.
Lucy lipsas avatud aiauksest majja. Televiisor mängis ja Kate Trevillion, Lucy ema, seisis presskannu kolbi alla surudes ja ajalehte lugedes köögileti ääres. Kass hüppas põrandale ja hakkas ümber Lucy jalgade keerutama. Ema tõstis pilgu. Kurbus muutis jooned ta silmade ja suu ümber veel sügavamaks. Nii nägi ta praegu välja mitte neljakümne üheksa, vaid pigem kaheksakümne üheksa aastane.
„Jumaluke, Lucia Anne Trevillion.” Ema pilk liikus televiisori ja Lucy vahet. Siis küünitus ta kapist neid valgeid portselantasse võtma, mida Lucy isa eelistas. Lucy meelest kõlvanuks vanad keraamilised kruusid küll.
Kassi kaenlasse kahmanud, puuris Lucy nina looma punakaskollasesse kasukasse. Kõuts lõi nurru. Vähemalt kellelgi on rõõm teda näha.
„Abielumees!” Kate pani tassi ja alustassi kolksti lauale. „Kas sa jood kohvi mustalt nagu varem või on sul nüüd uued kombed, perelõhkuja?”
Ai-ai. Sellest asjast ema positiivseid tahke ei otsi. Lucy nägi põrandani ulatuvatelt akendelt enda peegeldust. Ta paistis süüdlaslik. Aga vähemalt jõudis ta Edi enne maha jätta, kui neid koos filmiti. Abielu on lõhki, väitis mees … Lucy teadis nüüd, et asi on teisiti. Ed on lihtsalt tüüpiline mees, valelik kaabakas. Sõrmed tõmbusid rusikasse. Oleks pidanud targem olema. Tema, Lucy, oli paras idioot ja Edi pole seega mõtet haletseda. Mees sai valetamise eest paraja palga, aga vaesest Sheilast on küll kahju.
„No kuidas sa kavatsed sellest jamast välja tulla?” Ema ohkas kohvi peale ja toetus uuesti ilma ainsagi plekita valgele köögiletile. Vastupidi Lucy omale, oli ema kohvis rikkalikult koort. Rammusalt läikival pinnal tekkis ohkest säbarlainetus.
„Ma ei tea.” Taksos võimalusi vaagides polnud Lucy suutnud midagi asjalikku välja mõelda. Ideedenappuse pani ta kassiahastuse ja kofeiinipuuduse arvele.
„Mitte kui midagi uut.” Kate pigistas suu kriipsuks.
Lucy vaatas emale ainitise pilguga vastu. Kate oli truu naine, abikaasa saritruudusetuse suhtes otsekui pimedusega löödud. Võib-olla on Lucy siis pigem isasse. Ta suu tõmbus põlglikult kõveraks. Mitte et selle üle saaks uhke olla, aga kui tõesti peaks valima, siis oleks ta parema meelega isa kui selle vaga jalamati moodi, mida kujutab endast tema ema.
„Väljanägemise järgi on arvata, et sa ei ööbinud kodus.”
„Ei.” See kõlas nagu süü ülestunnistus. „Kuule, ema, see pole nii, nagu pealt paistab.” Sõnad suust saanud, hakkas ta neid silmapilk kahetsema.
Kööginurgas sikutas isa papagoi välja sulekese, mis langes puuri põrandale. Kass tiirutas puuri all ringi. Kate koputas vastu puurivarbu ja lind vaatas talle tühja pilguga vastu.
„Sinu puhul pole, jah, kunagi nii.”
„Ema …” Lucy telefon hakkas helisema. Helistaja oli Samantha, tema agent. „Ma pean selle kõne vastu võtma.” Ta läks söögituppa, kuid hoidus fassaadipoolsetest akendest eemale.
„Mida põrgut sa ometi mõtlesid?” küsis Samantha.
„Ma ei tea.” Lucy vedas näpuga mööda läikivsiledaks vahatatud lauaplaati ning kujutles aastatepikkust tööd ja vaeva, mis olid loonud selle kaitsekihi ja säilitasid ilusat puidupinda.
„Kus sa praegu oled?” Samantha hääl oli vaikne, ja üheksa koos töötatud aasta järgi teadis Lucy, et siis on asi kehvasti. Ta tammus toas ringi ja peatus poolelt sammult, kui kuulis eesukse lukuaugus võtmeraginat. Päev tõotas minna veel hullemaks. Isa jõudis koju. Siis helises lauatelefon. Oli kuulda, kuidas ema hääl valjeneb.
„Vanemate juures.” Ta hõõrus oimukohti.
„Sa oled idioot.”
„Ma tean.” Lucy võttis kummutilt kausi. See oli õrn luuportselanist ese, mustriks kevadlilled. Kunagi kuulus see vaaremale. Ese nägi välja nii habras, aga võta näpust, veel kakssada aastat pärast kuumuses karastumist oli see ilma ainsagi täkke või juuspeene praota.
„Meil on juba kaks
