majast nii palju kirjutanud ja palju kordi kohalgi käinud, et jäädvustada see hoone sõnadesse … neisse raskesti tabatavatesse olevustesse, nüüd kõrvalepõiklevamatesse kui iial varem. Varem olid sõnad ta sõbrad ja tööriistad. Nüüd olid nad komistuskivid või kippusid lihtsalt kaotsi minema.
Helwyn House pannakse 30. septembril 2016 oksjonile.
Peaks maja ära ostma. Siis saaks võtta Thomas Gryllsi portree ja panna selle tagasi sinna, kuhu see kuulub. See oleks ideaalne, tegelikult ideaalne lõpp. Peaaegu sama täiuslik kui Hebe emal. Cornwall.
Pilku tõstes nägi ta üht nägusat meest ülemkelneriga vestlemas. Mees hoidis käes lilli. Punaseid roose. Mees oli tuttav. Hebe kortsutas kulmu. Täna on kahekümne kuues september. Ta toppis vallapääsenud juuksesalgu kõrva taha ja juurdles, kas selles kuupäevas võiks midagi erilist olla. Kirjakesed, lilled, need pidid midagi tähendama. On tal aega päevik välja võtta? Päevikus oleks ehk kirjas, mille poolest tänane päev oluline on … ent juba astus mees tema poole, näol naeratus. Rory. Süda hakkas galoppi laskma.
„Hebe.” Rory suudles teda ja andis siis buketi üle. „Head aastapäeva, kullake.”
Hebe pilgutas silmi ja peast käis kiiresti läbi mingi mälestus, liiga kiiresti. Oli lupsti kadunud, enne kui ta sel sabast kinni sai. Ta hakkas köhima ja püüdis oma aju keelitada, et too loobuks juba kord sellest mängust, mille mõte on kõige olulisemaid asju Hebe eest varjata.
Tema ja see mees olid juba mõnda aega koos. Ent Hebel polnud aimugi, kui kaua see nägus mees tema vastas võis ta armuke olla. Kelner tõi pudeli Proseccot. Hebe võpatas järsult, kui kork popsatas; vahepeal rändas mõte juba Rory ilusatele kätele. Linane triiksärk, sinine. Pintsak, kollakaspruun.
Hebe langetas pilgu omaenda kätele. Otse sõrmusesõrme nuki juures oli maksaplekike, ainult et sõrmuseid Hebe ei kandnud.
„Kuidas siis täna läks?” Rory uuris ta nägu.
„Igavalt.” Hebe naeratas ja kergitas pidulikult klaasi. „Head aastapäeva!”
„Jah, proosit.” Klaasid kõlisesid kokku ning veel üks mälestus kihutas mööda ja haihtus. Põgenevate mälestuste tagaajamine tegi jõuetuks. Miks nad juba ei lõpe?
„Ja sinul?”
Mehe telefoniekraan välkus ja Hebe vaatas, kuidas ta sõnu loeb. Kellelt ta sõnumi sai? Hebel jäi hing kinni ja armukadedus muutis veini suus kibehapuks.
„Ei midagi uut, järjekordsed esmakursuslased ja kokkusaamine ühe paljulubava üliõpilasneiuga viimaselt kursuselt.”
Hebe ajas istudes selja sirgu. Miks jäi see möödaminnes öeldud kommentaar hinge närima?
Rory tähelepanu pöördus taas temale. „Sina alustad homme, jah?”
Hebe neelatas. Kas alustab? Niipaljuke kui ta mäletas, täna polnud ta loenguid andnud. Ta noogutas ja võttis veel sõõmukese. Ehk ajavad vahuveinimullikesed need pilved ta peas laiali.
„Mida sa süüa tahaksid?” Rory kummardus laua kohale ja puudutas ta kätt. „Sa ei söö viimasel ajal just kuigi palju.”
See oli tõsi. Kui Roryt läheduses polnud, ei hoolinud Hebe toidust, ja viimasel ajal polnud Rory kuigi palju tema juures. Hebe riided olid juba ülearugi avarad. „Vali mulle midagi.” Hebe naeratas.
„Hästi.” Rory hingas pikalt välja.
Sai ta pahaseks? Vahet pole. Vein hakkas Hebele pähe. Ta polnud kindel, kas oligi täna üldse midagi söönud. Hebe liigutas laua all labajalga ja hõõrus Rory pahkluud. Mees tõstis pilgu. Ta silmade ümber olid kanavarbad. Neid ta ei mäletanud, aga nii väga oleks tahtnud neid puudutada.
„Muidugi mitte täna õhtul, aga mõtlesin, et ehk oled nõus mu viimase kirjatöö läbi lugema, enne kui ma selle esitan?” Rory naeratas talle.
Hebe langetas pilgu. Miks mitte täna õhtul? Muidugi. Täna on ju nende aastapäev. Nad söövad koos õhtust, lähevad Rory juurde koju ja seksivad. Lugemiseks ei jää aega.
NELJAS PEATÜKK
Lucy
27. september 2016
Telefon öökapikesel piiksatas. Lucy tegi silmad lahti. Ed liigahtas ja küünitas käe mobiili järele.
„Kurask. Ta hakkas juba tagasi sõitma.” Mees tõusis sirgemalt istuma ja lükkas juuksed silmadelt.
„Tore.” Lucy kortsutas kulmu, jälgides, kuidas Edi pilk toas ringi vilab. Tühjad veinipudelid olid kummutil, kuid klaase polnud kusagil näha. Oli üsna äge öö. Ed peab parlamendis olema alles mõne tunni pärast ja Sheilal kulub Surreyst Londonisse jõudmiseks ka natuke aega. Lucy ringutas ja sibas sõrmedega mööda Edi selga.
„Hakka parem minema.” Ed vaatas jälle telefoniekraani.
Lucy peatus. Edi häälde oli sugenenud täiesti uus varjund. Kannatamatus. „Kas midagi on valesti?”
Mees pööras naeratades näo tema poole. „Mitte midagi.”
Lucy ronis voodist välja ja korjas teel vannituppa oma riided kokku. Valetab. Kindel ots. Võib-olla mõjus mehe naeratus võltsilt. Riietunud, tegi ta mis vähegi suutis, et nägu remontida. Eilsest ripsmetušist jäänud tumedad plekid ei tahtnud kuidagi maha tulla, niisiis haaras ta jupi vetsupaberit ja kastis märjaks. Kui ta prügikastikese avas, et kasutatud paber ära visata, vedeles muu prahi otsas rasedustest. Ta tõusis, jõllitas rasedustesti ja üritas oimata, mida see tähendab.
Magamistuppa tagasi jõudes tahtis ta Edi peale karjuma hakata, aga mees oli telefoni otsas. Niipalju siis abielust, mis on samahästi kui surnud. Positiivne rasedustest ütleb igatahes selgelt, et abielu on elus ja terve. Kaabakas. Ta kirus end, et Edi valesid uskuma oli jäänud, ja hakkas siis ennast ja oma eelmise päeva riideid vaadates naerma. Pole mõtet selle kõige üle juurdlema jääda. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Lucy tormas kööki, kuhu oli õhtul jätnud oma käekoti. Ta vaatas köögis uue pilguga ringi ja nägi esimest korda seda, mis seal tegelikult on. Kalender külmiku uksel oli igati omal kohal. Need ringitatud päevad polnud olulised debatid parlamendis, vaid Sheila ovulatsioonipäevad. Kuradi loll. Lucy ei armasta Edi, nii et mida see loeb? Aga haiget teeb ikka. Ta haaras leivakorvist kõvaks tõmbunud sarvesaia, võttis telefoni välja ja saatis mehele sõnumi.
Lugu läbi. Kas sulle pole öeldud, et ei tohi valetada? Palju õnne, et su naine rasedaks jäi.
Enne, kui ta majast välja sai, oli mees ta kõrval. „Mida sa teed?”
„Ütleksin, et see on ju ilmselge. Lähen ära.”
„Vaata, et sa kellelegi ei räägi.”
Lucy peatus, vaatas talle ainitise pilguga otsa ja puhkes naerma. Vaata, et sa kellelegi ei räägi? Mitte keegi ei teagi ju sellest armuloost. Mitte keegi, välja arvatud nemad kaks ise. Lucy oli ideaalne armuke, eks ikka tänu sellele, et ta on läbi ja lõhki rumal. Uskus kõike, mida mees ütles.
Lucy pööras ringi ja
