ection>
Rex Stout
Hirmunud meeste liiga
Originaali tiitel:
Rex Stout
The League of Frightened Men
Bantam Books 1992
Korrektor Siiri Soidro
Kujundanud Villu Koskaru
Esmatrükk eesti keeles: Elmatar, 1998
Copyright © 1935 by Rex Stout
Copyright renewed © 1963 by Rex Stout
Tõlge eesti keelde © Jaan Kabin ja Tänapäev, 1998, 2020
ISBN 978-9949-85-862-0
e-ISBN 9789949859238
www.tnp.ee
Trükitud AS Pakett trükikojas
TEGELASED
NERO WOLFE,
geniaalne tugitoolidetektiiv, keda sedapuhku kahtlustatakse suurusehulluses.
ARCHIE GOODWIN,
Nero Wolfe’i usin abiline, kellele siiski tundub, et ta võimeid ei hinnata vääriliselt.
FRITZ BRENNER,
Wolfe’i kokk ja hea majavaim.
FRED DURKIN,
suurepärane jälitaja, kes sedapuhku peab enamiku oma ajast veetma delikatessipoes.
ANDREW HIBBARD,
psühholoogia õppejõud Columbia Ülikoolis, kes kõigepealt palub Nero Wolfe’ilt abi ning siis kaob.
EVELYN HIBBARD,
tütarlaps, kellel on suur mure oma onu Andrew’ pärast.
PAUL CHAPIN,
segase meelelaadiga kirjanik, kes kirjutab ohtra vägivallaga vürtsitatud raamatuid.
DORA CHAPIN,
segase kirjaniku peaaegu niisama segane abikaasa.
LORING A. BURTON,
jõukas arst, Lunastusliiga üks aktiivsemaid liikmeid.
FERDINAND BOWEN,
laiade liigutustega pisut naiselik börsimaakler, Lunastusliiga liige.
MICHAEL AYERS,
lärmakas ja alkoholiga liialdav ajakirjanik Lunastusliigast.
PITNEY SCOTT,
taksojuht, kes on lõpetanud Harvardi, aga hiljem end põhja joonud.
RUFFLING CRAMER,
jõuline politseiinspektor, kellest on mõnikord isegi abi.
1
Reede õhtupoolikul istusin koos Wolfe’iga kontoris. Nagu selgus, oleks Paul Chapini nimi ning tema kavalad ja õnnestunud plaanid hankida endale hulgi vaenlasi ilma selle eest maksmata igal juhul meile varsti teatavaks saanud, aga see reede õhtupoolik tõi meid seoses novembri varase vihmaga ja seoses tulusa otsa puudumisega – mis oli kestnud nii kaua, et see muutus juba valulikuks – lavale, algava etenduse proloogi juurde.
Wolfe jõi õlut ja vaatas raamatust, mille keegi oli talle Tšehhoslovakkiast saatnud, lumehelveste pilte. Mina lugesin jälle hommikulehte. Olin seda teinud hommikueine ajal ning siis uuesti pool tundi pärast Horstmanniga arvete läbivaatamist kell üksteist ja nüüd olin ma jälle sellesama lehega keset vihmast õhtupoolikut, püüdes ükskõikselt leida mõnda asja, et kõdistada aju, mis oli peaaegu valmis ära kuivama. Ma loen küll raamatuid, aga pole kunagi ühestki saanud tõelist rahuldust. Mul on alati tunne, et seal pole midagi elavat, see kõik on surnud ja kadunud ning see on sama hea kui püüda surnuaias piknikul lõbutseda. Wolfe küsis kord minult, miks, kurat, ma teesklen, et loen raamatut, ja ma ütlesin talle, et kultuurilistel kaalutlustel, ning ta ütles, et ma võiksin sellest vaevast loobuda, sest kultuur on nagu raha – see leiab kergemini neid, kes seda kõige vähem vajavad. Nii või teisiti, kuna see oli hommikuleht ja praegu oli õhtupoolik ning ma olin selle juba kaks korda üle vaadanud, polnud see köitvam kui raamat ja ma rippusin selle küljes ainult selleks, et silmi lahti hoida.
Wolfe oli piltidesse süvenenud. Tema poole vaadates ütlesin ma endamisi: „Ta võitleb loodusjõududega. Ta murrab endale teed läbi märatseva lumetuisu lihtsalt mugavalt istudes ja lumehelveste pilte vaadates. See on kunstniku eelis – omada kujutlusvõimet.” Ma ütlesin valjusti: „Te ei tohiks magama minna, söör, see on hukatuslik. Te külmute surnuks.”
Mulle mingit tähelepanu osutamata pööras Wolfe lehte. Ma ütlesin: „Laevasaadetises Caracasest Richardtilt oli kaksteist sibulat puudu. Ma ei uskunud kunagi, et ta lõikab kasu puudujäägi pealt.”
Endiselt mitte mingit tulemust. Ma ütlesin: „Fritz räägib mulle, et see kalkun, mis saadeti, on liiga vana, et grillida ja jääb vintskeks, kui seda just kaks tundi ei küpseta, see aga nõrgendab maitset. Niisiis kalkun, nelikümmend üks senti nael, on jama.”
Wolfe pööras järgmise lehe. Ma vahtisin teda hetke ja ütlesin siis: „Kas nägite ajalehes seda lugu naisest, kellel on kodus ahv, kes magab tema voodi peatsis ja keerab oma saba ümber tema käe? Ja hoiab seda seal terve öö? Kas te nägite seda lugu mehest, kes leidis tänavalt kaelakee ja tagastas selle omanikule, aga too naine süüdistas teda, nagu oleks ta sealt kaks pärlit varastanud ja lasi mehe arreteerida? Kas te nägite seda lugu mehest, kes oli tunnistajapingis nilbe raamatu pärast ja advokaat küsis temalt, mis oli selle raamatu kirjutamise eesmärk, ning mees vastas, et ta oli sooritanud mõrva, ja kõik mõrvarid peavad rääkima oma kuritegudest, ning tema idee oli seda nii teha? Mitte et ma oleksin autori eesmärgist aimu saanud. Kui raamat on räpane, siis ta on räpane ja mis tähtsust sel on, kuidas ta sündis? Advokaat ütleb, et kui autori eesmärk oli väärt kirjanduslikku tulemust, ei oma nilbus tähtsust. Samahästi võib öelda, et kui minu eesmärk on visata kivi plekktoosi pihta, kuid ma taban sellega teie silma, pole sel mingit tähtsust. Võib öelda, et kui minu eesmärk on osta oma vaesele vanale vanaemale siidkleit, siis pole tähtis, kui ma olen röövinud selleks raha Päästearmee katlast. Võib samahästi öelda…”
Ma vakatasin. Sain ta õnge otsa. Ta ei tõstnud oma silmi raamatult, tema pea ei liikunud, tema suur keha laua taga spetsiaalselt disainitud tohutus tugitoolis ei liigahtanud, kuid ma nägin tema paremat nimetissõrme nõrgalt reageerivat see oli tema ähvardav valitsuskepp, nagu ta seda kord nimetas, ja ma teadsin, et olin ta õnge võtnud. Ta
