Hibbard: Aga… te ei keelduks. Te ei saa sellest keelduda. Mu Jumal. Te olete mu ainus lootus. Ma ei mõistnud seda, aga nii see on.
Wolfe: Ma siiski keeldun. Ma võin selle mehe kahjutuks teha, kõrvaldada ähvarduse…
Hibbard: Ei. Ei!
Wolfe: Väga hea. Üks väike soovitus: kui te vormistate suure elukindlustuse, mis on juriidilisest seisukohast süütu pettus, siis peaksite võimaluse korral sättima asja nii, et kui see sündmus aset leiab, ei saaks sellest jätta muljet kui enesetapust ja kuna te ei tea sündmusest kuigi palju ette, peate hoidma oma vaimu värske. See on vaid praktiline soovitus, et kindlustust ei tühistataks teie kasusaaja kahjuks.
Hibbard: Aga… härra Wolfe… vaadake… te ei või seda teha. Ma tulin siia.... ma rääkisin teile, et see pole mõistlik…
Wolfe peatas mu: „Aitab, Archie.”
Ma vaatasin üles. „Ainult natuke ongi jäänud.”
„Ma tean. See on mulle valulik. Ma keeldusin sellest viiesajast dollarist – vahest tuhandetest – ükskord. Ma jäin enda juurde kindlaks. Selle lugemine tekitab mulle mõttetut ebamugavust. Ära loe seda lõpuni. Edasi pole midagi peale selle, et härra Hibbard ajas segi protesti ja minu oivalise kindlameelsuse.”
„Jah, söör. Ma lugesin seda.” Lasin silmad üle järelejäänud ridade. „Ma imestan, et te ta minema lasite. Lõppude lõpuks…”
Wolfe küünitas Fritzile helistama, nihutas ennast väheke toolil ja nõjatus jälle taha. „Tõtt öelda, Archie, ma sain asjast aimu.”
„Ah nii. Seda ma arvasingi.”
„Aga sellest ei tulnud midagi. Nagu sa tead, piisab märale sõrmenipsust, et ta tantsima panna, aga sõrmenips pole mingi lähenemisviis. Sa olid sel ajal ära ja sinu tagasitulekust peale pole seda juhtumit arutatud. Imelik, et sina olid puhta juhuse tõttu süütult selle taaselustumise põhjuseks.”
„Ma ei mõista teid.”
Fritz tuli õllega. Wolfe võttis sahtlist avaja, valas õlut klaasi, rüüpas ja nõjatus jälle tahapoole. Ta jätkas: „Oma tüütu jutuga mehest tunnistajapingis. Ma alistusin sinu pahurale tujule, sest kell oli peaaegu neli. Nagu sa tead, raamat tuli. Ma lugesin seda eile õhtul.”
„Miks te seda lugesite?”
„Ära kiusa mind. Ma lugesin seda, sest see oli raamat. Ma olin lõpetanud Louis Adamic’i „Loomuliku kasu” ja Alfred Rossiteri „Inimloomuse kuju” ja ma loen üldiselt raamatuid.”
„Jah. Noh?”
„See teeb sulle nalja. Paul Chapin, mees tunnistajapingis, „Kurat võtab viimase” autor, on Andrew Hibbardi loo kaabakas. Ta on psühhopaat, kes maksab kätte ühe vana ja traagilise õnnetuse eest.”
„Tühjagi ta on,” ma heitsin Wolfe’ile pilgu, ma olin ennegi näinud teda lihtsalt harjutamise mõttes fantaseerimas. „Miks tema?”
Wolfe’i silmalaud kerkisid kübekese. „Kas sa loodad, et ma sulle kogu universumi ära seletan?”
„Ei, söör. Aga kuidas te teate, et see on tema?”
„Ilma mingi vaimuvälgatuseta. Jalakäija mõtlemisprotsessid. Sul peaksid ka need olema?”
„Ma hindaksin seda väga.”
„Ka mina arvan nii. Aitab vaid mõnest detailist. Härra Hibbard kasutas ebatavalist väljendit, kättemaksulaevalt maha tulema, ja see fraas esineb kaks korda raamatus „Kurat võtab viimase”. Härra Hibbard ei öelnud, nagu stenografist kirjutas, pandile oli see raske, mis on muidugi mõttetus. Ta ütles, Paulile oli see raske ja tabas ennast ruttu selle nime mainimiselt, mida ta ei kavatsenud avaldada. Härra Hibbard ütles asju, mis viitasid, et mees on kirjanik, näiteks rääkides oma stiili muutmisest ähvardustes. Härra Hibbard ütles, et viis aastat tagasi alustas see mees tasuvat tegevust. Ma helistasin täna hommikul kahele-kolmele inimesele. 1929. aastal avaldati Paul Chapini esimene edukas raamat ja 1930. aastal teine. Samuti on Chapin vigane. Kakskümmend viis aastat tagasi kannatas ta ühe vägivallajuhtumi tõttu Harvardis. Kui on rohkem vaja…”
„Ei. Tänan väga. Mõistan. Hea küll. Nüüd, kus te teate, kes see sell on, on kõik lihtne. Milleks? Kellele te kavatsete arve esitada?”
Kaks volti Wolfe’i põsel avanesid, mis tema arust oli naeratus. Ma ütlesin: „Aga te võite lihtsalt rahul olla, sest te teate, et lõunaks on maisipannkoogid anšoovisekastmes ja kellani on ainult kümme minutit.”
„Ei, Archie.” Voldid sulgusid vaikselt. „Ma mainisin, et kaalusin seda asja. See ei pruugi olla viljakas. Nagu tavaliselt, on sul sõrmenips käepärast. Õnneks on meie panus tühine. On mitmeid lähenemiskanaleid, aga ma usun… jah. Proovi härra Hibbard telefonile saada. Columbias või kodus.”
„Jah, söör. Kas teie räägite?”
„Jah. Jää liinile ja stenografeeri, nagu tavaliselt.”
Ma leidsin raamatust numbri ja helistasin. Esiteks ülikooli. Ma ei saanud Hibbardit kätte. Seiklesin kahe või kolme paralleeli peal ja rääkisin nelja-viie inimesega ning lõpuks selgus, et teda polnud kusagil, ja keegi ei teadnud, kus ta on. Ma proovisin kodust numbrit ja akadeemiat seal naabruses. Üks tobe naisolend ajas mu peaaegu vihale. Ta nõudis, et ma ennast tutvustaksin, ja oli väga kahtlustav. Ta lõpuks paistis otsustavat, et härra Hibbardit ei ole arvatavasti kodus. Wolfe kuulas oma liinil lõpuni.
Ma pöörasin tema poole. „Ma proovin veel ja vahest saan mõne inimolendi liinile.”
Ta raputas pead. „Pärast lõunasööki. Kell on ühe minuti pärast üks.”
Ma tõusin püsti ja ringutasin, mõeldes maisipannkookidele ja eriti Fritzi kastmes. Just siis otsustas Wolfe’i aimdus tema juurde tulla, selle asemel et tema selle juurde läheks. See oli kokkusattumus, aga pole tähtis. Ta võis valida meie numbrit sel ajal, kui ma rääkisin.
Telefon helises. Ma istusin ja võtsin toru. See oli naishääl ja ta palus Nero Wolfe’i. Ma küsisin tema nime ja kui ta ütles Evelyn Hibbard, palusin tal oodata ja katsin käega toru.
Ma naeratasin Wolfe’ile. „See on Hibbard.”
Mehe kulmud kerkisid.
„Naissoost Hibbard, nimega Evelyn. Noor hääl, vahest tütar. Võtke toru.”
Wolfe võttis toru ja ma tõstsin enda toru kõrva juurde ning panin märkmiku ja pliiatsi valmis. Kui Wolfe küsis, mida ta tahab, veendusin ma veel kord, et ta on ainus mees, keda ma kunagi olen kohanud, kes kasutab naiste puhul absoluutselt sama hääletooni kui meeste puhul. Ta häälel oli palju varjundeid, aga nende kasutamise aluseks ei olnud sugu. Ma sirgeldasin märkmikku oma peamiselt isiklikke kiirkirjasümboleid helide kohta kuularis:
„Mul on soovituskiri teie juurde ühelt sõbralt, preili Sarah Barstow’lt. Te mäletate teda, härra Wolfe, te… te uurisite tema isa surma. Kas ma saaksin teiega kohe kohtuda? Kui võimalik. Ma räägin Bidwellist 52. tänavalt. Ma jõuaksin teie juurde viieteistkümne minuti pärast.”
„Kahju, preili Hibbard,
