Ma loen nädalalõppudel luuletusi.
Wolfe: Ah nii. Jah?
Hibbard: Mõne aja jooksul ei juhtunud midagi. Möödus kolm kuud. Siis tapeti teine. Leiti surnuna. Politsei ütles, et enesetapp ja paistis, et kõik märgid osutavad sellele. Aga kaks päeva hiljem sai meist igaüks posti teel teise sama sisuga ähvarduse ja ilmselt ka samast allikast. See oli sõnastatud väga kavalalt, säravalt.
Wolfe: Seekord läksite te loomulikult politseisse.
Hibbard: Miks loomulikult? Me olime endiselt ilma süütõendita.
Wolfe: Aga te läksite. Mõned läksid.
Hibbard: Jah. Ma olin selle vastu, aga nad läksid ikkagi…
Wolfe: Miks te selle vastu olite?
Hibbard: Ma leidsin, et see on kasutu. Samuti… noh… Ma ei suutnud ühineda nendega, kes tahtsid kätte maksta sellele mehele, kes tahtsid, et talt võetaks võib-olla elu… see mees, kelle me olime vigaseks teinud… te mõistate…
Wolfe: Täiesti. Esiteks, politsei poleks leidnud ühtegi süütõendit. Teiseks, nad oleksid võinud leida.
Hibbard: Väga hea. Ma ei tegelnud loogikakatsetega. Inimene võib kõrvaldada mõttetuse oma loogiliste põhjuste arsenalist, aga mitte oma ajendite tegevusväljalt.
Wolfe: Tore. Osav. Ja politsei?
Hibbard: Nad ei jõudnud kuhugi. Ta tegi nad täiesti lolliks. Ta kirjeldas mulle nende ülekuulamist ja oma vastuseid…
Wolfe: Te siiski kohtusite temaga?
Hibbard: Muidugi. Me olime sõbrad. Jaa. Politsei võttis asja käsile, küsitles teda, küsitles meid kõiki, uuris kõike, mida sai, ja jäi tühjade kätega. Mõned meie grupist võtsid eradetektiivid. See oli kaks nädalat, kaksteist päeva tagasi. Detektiividel on samapalju edu kui politseil. Ma olen selles kindel.
Wolfe: Ah nii. Mis agentuur?
Hibbard: See pole tähtis. Asja tuum on selles, et midagi juhtus. Ma võiksin rääkida kartustest, eelaimustest ja nii edasi, ma tean palju selliseid sõnu, võiksin isegi sõnastada selle olukorra tehnilistes psühholoogilistes terminites, aga ilmselge fakt on see, et ma olen liiga hirmunud, et jätkata. Ma tahan, et te mu surmast päästaksite. Ma tahan teid palgata oma elu kaitsma.
Wolfe: Ah nii. Mis juhtus?
Hibbard: Mitte midagi. Mitte midagi märkimisväärset, kui mind kõrvale jätta. Ta tuli minu juurde ja ütles midagi, see on kõik. Selle kordamisest poleks mingit kasu. Ma võtan häbiga omaks, et olen lõpuks tõeliselt hirmul. Ma kardan magama minna ja kardan ärgata. Ma kardan süüa. Ma soovin ükskõik millist julgeolekut, mida te saate mulle müüa. Ma olen harjunud sõnu seadma ja vajadus teiega arukalt rääkida on sundinud peale korra ja viisakuse minu ajupiirkonnas, aga selle korra ümber ja all on tõeline paanika. Igatahes on selle erakordse fenomeni – kurjast vaevatud ja kõrgelennulise inimpsüühika – teaduslik ja pseudoteaduslik uurimine mul täielikult allutatud sellele ainsale lihtsale primitiivsele murele: ma kardan kohutavalt, et mind tapetakse. Sõber, kes soovitas mul siia tulla, ütles, et te valdate märkimisväärset annete kombinatsiooni ja et teil on ainult üks nõrkus. Ta ei nimetanud seda just saamahimuks… ma unustasin ta sõnad. Ma ei ole miljonär, aga mul on oma palga kõrval rohkesti isiklikke vahendeid ja ma ei kavatse tingida.
Wolfe: Ma vajan alati raha. See on muidugi minu asi. Ma võin selle härra kättemaksulaevalt maale toimetada, teid mingil määral laostamata, kümne tuhande dollari eest.
Hibbard: Maale toimetada? Te ei saa. Te ei tunne teda.
Wolfe: Ka tema ei tunne mind. Kohtumise saab korraldada.
Hibbard: Ma ei mõelnud… häh. Siin on vaja rohkem kui kohtumist. Siin on vaja rohkem kui kogu teie talenti. Aga see on kõrvaline asi. Ma ei ole ennast selgelt väljendanud. Ma ei maksa kümmet tuhandet dollarit või ükskõik millist summat teile selleks, et te tolle mehe õigusemõistmise ette tooksite? Haa! Nimetame seda õigusemõistmiseks. Sõna, mis lõhnab vaklade järele. Nii või teisiti, ma ei osale selles, isegi mitte surmasuus olles. Ma ei ole öelnud teile tema nime. Ei ütlegi. Vahest olen ma juba liiga palju paljastanud. Ma soovin endale ihukaitse teenust, mitte tegevust tema hävitamiseks.
Wolfe: Aga kui üks tingib teise?
Hibbard: Ma loodan, et mitte. Ma palvetan, et mitte… kas ma peaks palvetama? Ei. Veri on minust palvetaja juba välja uhtunud. Kindlasti ei looda ma, et te annate mulle kindlustuspoliisi. Aga teie kogemus ja leidlikkus… ma olen kindel, et need väärivad kõike, mis te võite küsida…
Wolfe: Lollus. Minu leidlikkus oleks väärt vähem kui mitte midagi, härra Hibbard. Ma saan siiski aru, et te tahate mu palgata oma elu kaitsma, et see mees ei saaks oma ebasõbralikke plaane teostada, ja te tahate, et ma ei astuks mingeid samme, et teda paljastada ja takistada?
Hibbard: Jah, söör. Täpselt. Ja mulle on öeldud, et kui teie anded on tegevusse rakendatud, siis iga katse teid ninapidi vedada on asjatu.
Wolfe: Mul ei ole andeid. Mul on vaimusuurust või mitte midagi. Antud juhul mitte midagi. Ei, härra Hibbard, ja siiski, ma vajan raha. See, mida teie vajate, kui peaksite kindlaks jääma oma donkihhotlikkusele, on esiteks, rikkalik elukindlustus, kui on kedagi, kes teist sõltub, ja teiseks, kannatlik fakti tunnistamine, et teie surm on ainult aja küsimus. Muidugi käib see meie kõigi kohta – me kõik jagame teiega seda muret, ainult teie oma paistab olevat jõudnud üsna ägedasse staadiumi. Minu nõuanne on, et ärge raisake ei aega ega raha selle ennetamiseks. Kui ta on otsustanud teid tappa ja kui tal on tavaline intelligents – rääkimata säravast, nagu te mulle möönate –, siis te surete. Inimolendi tapmiseks on nii palju käepäraseid meetodeid! Palju rohkem, kui meie tavalisi tegutsemisviise, nagu puu pügamine, viljapeksmine, voodi ülestegemine või ujumine. Ma olen oma ametis olnud sageli üllatunud kergusest ja muretusest, millega keskmine mõrv sooritatakse. Kujutage ette; kui jahisaak on käeulatuses, eesmärk selge ja relv käepärast, nõuab see sageli kaheksa kuni kümme minutit, et tappa kärbest, samal ajal kui keskmine mõrv vajab minu meelest kõige rohkem kümme kuni viisteist sekundit. Aeglase mürgi juhtudel ja taoliste teravmeelsuste puhul on surm muidugi aeganõudvam, aga mõrvaakt iseenesest on tavaliselt päris lühike. Kujutage veel kord ette: sea tapmiseks pole kindlasti rohkem kui kaks või kolm meetodit, aga inimese tapmiseks on sadu viise. Kui teie sõber on pooltki nii särav, kui te arvate, ega satu harjumuste rajale, nagu kurjategijad tavaliselt, võib ta välja arendada mitmekesise ja huvitava repertuaari, enne kui teie liiga on pooleldi hävitatud. Ta võib isegi midagi uut leiutada. Veel üks asi: mulle paistab, et teil on üks kena võimalus. Lõppude lõpuks ei pruugi teie olla järgmine või ülejärgmine või üleülejärgmine ja on täiesti võimalik, et kusagil selles reas võib ta arvestustes eksida ja vääratada, või üks teie liiga liikmeid, kes on vähem donkihhotlik kui teie, võib mind palgata. See päästab teid.
Ma tõstsin oma silmad paberilehelt ja vaatasin Wolfe’i poole. „Päris hea, söör. Päris kena. Ma imestasin, et ta õnge ei läinud, ta pidi vintske sell olema. Võib-olla ei läinud te piisavalt kaugele. Tegelikult mainisite ainult mürki, aga te oleksite võinud sisse tuua kägistamise, veristamise, purustatud kolju ja krambid…”
„Jätka.”
Hibbard:
