abielu ei tule, kui Cal põrub.” Evangeline põrnitseb ainiti minust läbi. Sõnad tulevad vaevaliselt üle huulte. Need on reeturlikud – ta koja, värvide, isa, vere suhtes. See teeb talle hingpõhjani valu. „Kui ta ei ole Norta kuningas, ei hakka isa mind tema peale raisku laskma. Ja kui ta kaotab ka sõja trooni nimel, kui meie kaotame, on isa omaenda trooni hoidmisega liiga ametis, et mind kellelegi teisele maha parseldada. Või vähemalt kuhugi kaugele.”
Elanest. Sõnum on selge.
„Seega tahad, et takistaksin Cali oma kuningriiki tagasi võitmast?”
Evangeline astub muiates sammu tagasi. „Oled Hõbedaste õukondades paljutki õppinud, Mare Barrow. Oled arukam, kui pealtnäha paistab. Ma ei alahinda sind enam kunagi ning parem oleks, kui ka sina mind ei alahindaks.” Kõnelemise ajal hakkab ta turvis nihkuma ning väändub muundudes ümber ta jäsemete. Soomused kahanevad tillukesteks ja roomavad mujale. Nagu ta ema kontrolli all liikuvad putukad, igaüks väike helklev mustjashõbedane täpike. Evangeline laseb rõivastel võtta sisukama, vähem suurejoonelise kuju. Tõelise raudrüü oma, mis on loodud ainult ja ainult lahinguks. „Kui ütlen, et tahan, et sina Cali peataksid, pean silmas su väikest ringkonda. Kuigi ma ei tea, kui väikeseks võib Montforti ja Verevat Valvet pidada. Lõppude lõpuks ei saa nad ju tõsiselt mõelda, et veel ühe Hõbedase kuningriigi oma külje alla saavad. Mitte ilma korralike kitsendusteta.”
„Ah.” Mu süda vajub pisut. Näidati kaarti, mida oleksin tahtnud pigem salajas hoida.
„Jah, noh. Ei pea poliitgeenius olema, et teada, et Punaste ja Hõbedaste liit on reetmisest tulvil. Olen kindel, et ükski juht ei ole nii rumal, et ülejäänuid usaldab.” Tüdruku silmad välgatavad, kui ta end ümber pöörab ja minekule sätib. „Või ehk ainult üks troonile kippuv kuningas,” lisab ta üle õla.
Tõsiasi, mida liigagi hästi tean. Tiberias on usaldav kui kutsikas ning laseb end vaevata juhtida kõigil, keda armastab. Mul, oma vanaemal ja ennekõike oma kadunud isal. Ta püüdleb just selle mehe pärast krooni poole, et mingit siiani murdmata sidet alal hoida. Kuigi enesekindlus, vaprus ja jonnakas sihtidele keskendumine teevad Cali tugevaks, muudavad need ta ka pimedaks kõikjal peale lahinguvälja. Ta oskab ette näha peale tungivaid armeesid, kuid mitte võrke punuvaid inimesi. Ta kas ei näe või keeldub nägemast end ümbritsevaid mahhinatsioone. Ta ei teinud seda varem ega tee ka tulevikus.
„Maven ei ole ta kindlasti,” pomisen omaette.
Sellest hoolimata kuulen Evangeline’i vastust, mis Corviumi müüride vahel kajama jääb.
„Ei ole kohe kindlasti,” vastab tüdruk
Kuulen ta hääles sedasama, mida ise tunnen.
Kergendust. Ja kahetsust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
