Kehitan õlgu. „Saatke siis mõni Hõbedane temaga kaasa. Ehk isand Jacos?” Kollases rüüs eakas mees paistab oma nime kuuldes jahmuvat. Tal on räsitud väljanägemine nagu kulunud kaltsul. „Kui õigesti mäletan, olete õpetlane, kas pole?”
„Tõepoolest,” pomiseb mees.
Mare tõstab järsult pea. Ta palged õhetavad, kuid muidu näib ta vaoshoitud. „Saatke meiega kaasa, keda ise soovite. Lähen Montforti ja ühelgi kuningal ei ole õigust mind takistada. Küll aga võib ta kahtlemata üritada.”
Oivaline. Calore tõmbub oma toolil pingesse. Ta vanaema istub ähvardavalt lähedal ja näeb noormehe kõrval pisike välja. Kuid nad on siiski silmanähtavalt sarnased. Samad pronksikarva silmad, laiad õlad, sirge nina. Sama sõdurisüda. Ja lõppkokkuvõttes ka sama ambitsioonikus. Kui prints kõnelema hakkab, jälgib kuninganna teda vastust peljates tähelepanelikult. „Niisiis, Norta tõelist kuningat hakkavad esindama isand Jacos ja Mare Barrow koos...”
Noormehe käevõru pillub sädemeid ja tekitab pisikese punase leegi. See astub aeglaselt mööda ta sõrmenukke.
„Tõeline kuningas esindab end ise,” kuulutab Cal, silmad lõkendamas.
Teisel pool saali surub Mare hambad risti. Pean end kõigest väest kokku võtma, et vaikselt istuma jääda, kuid sisimas hõiskan ja tantsin. Nii lihtsalt see käiski.
„Tiberias,” sisistab Anabel. Cal ei vaevu vastama. Ja naine ei saa talle peale käia. Ise tegid seda endale, rumal vana naine. Ise kutsusid teda kuningaks. Nüüd kuuletu.
„Pean tunnistama, et minus on pisut onu Juliani ja ema loomupärast uudishimu,” selgitab Cal. Ema mainimine ja meenutamine muudab ta tooni mahedamaks. Pean tunnistama, et ei tea naisest kuigi palju. Coriane Jacos ei olnud jututeema, mida kuninganna Elara talus. „Soovin seda sõltumatut vabariiki külastada ja välja selgitada, kas kõik kuuldud lood vastavad tõele.” Siis muutub ta hääl madalamaks. Ta vaatab Maret nii pingsalt, nagu suudaks tüdrukut sundida oma pilgule vastama. Seda ei juhtu. „Mulle meeldib asju oma silmaga näha.”
Davidson noogutab, midagi silmis vilgatamas, lastes oma mittemidagiütleval maskil hetkeks langeda. „Olete äärmiselt teretulnud, Teie Majesteet.”
„Väga hea.” Cal kustutab tulukese ja lööb siis nukid vastu lauda. „Siis on asi otsustatud.”
Printsi vanaema surub huuled kokku ja näeb välja, nagu oleks just midagi haput söönud. „Otsustatud?” turtsatab ta. „Miski ei ole otsustatud. Pead Delphies oma lipu maasse lööma, oma pealinna välja kuulutama. Pead endale võitma territooriume, vahendeid, inimesi, kallutama rohkem kõrgkodasid enda poolele...”
Cal ei lase end heidutada. „Vajan tõepoolest vahendeid, vanaema. Sõdureid. Montfortil on need olemas.”
„Sul on täiesti õigus,” lausub isa madalal kõminal, mis mu südames taas tuttava hirmu äratab.
On ta mu peale vihane, et peale käisin? Või on ta rahul? Lapsena õppisin, mida tähendab Volo Samose välja vihastamine. Muutud viirastuseks. Eiratuks, soovimatuks. Kuni saavutuste ja intelligentsusega taas ta poolehoiu välja teenid.
Piidlen isa silmanurgast. Rifti kuningas istub sirgeselgselt troonil, kahvatu ja täiuslik. Taban piinliku täpsusega pügatud habeme all kerget irvet. Ning hingan tasakesi, vaikselt kergendusest.
„Palve Norta õigusjärgselt kuningalt endalt jõuab peaministri valitsuses kaugele,” jätkab isa. „Ning see muudab meie liidu vaid tugevamaks. Seega oleks mul igati õige saata omapoolne saadik, kes esindaks ka Rifti kuningriiki.”
Mitte Tolly, ära tee! kisendan mõttes. Mare Barrow lubas ta ellu jätta, kuid tema sõna vaevalt uskuda saab, eriti sedavõrd soodsates tingimustes. Kujutan seda juba ette. Rumal õnnetus, mis on tegelikult kõike muud. Ning ka Elane peaks minema kui kohusetundlik naine oma abikaasa kõrval. Kui isa saadab Tolly, saame tagasi surnukeha.
„Evangeline läheb teiega kaasa.”
Iiveldustunne pühib kergenduse hetkega.
Ma ei suuda otsustada, kas peaksin veel ühe peekri veini tellima või oma jalad täis oksendama. Mu peas kisendavad hääled, igaüks kordamas sedasama.
Ise tegid seda endale, rumal väike plika.
KOLM
Mare
Mu naer kajab mööda idamüüre ja üle tumedate väljade. Olen kahekorra kõveras, käed vastu siledat kaitsevalli surutud, ja ahmin õhku. Ma ei suuda seda kontrollida. Tõeline naer, sügav ja otse kõhupõhjast, vallutab kõik. Heli on õõnes, järsk ja harvast kasutamisest tolmune. Mu armid tulitavad ja saadavad mööda kaela ja selgroogu valutorkeid, kuid ma ei suuda seda tagasi hoida. Naeran, kuni roided valutavad ja pean istet võtma, selg vastu külma kivi. See ei lõpe ka siis ning isegi kui huulde hammustan, lipsavad tillukesed pahvakud ikka üle huulte.
Mind ei kuule keegi peale patrullide ja vaevalt neid mingi üksinda pimeduses naerev tüdruk huvitab. Olen välja teeninud õiguse naerda, nutta või karjuda, kuidas ise heaks arvan. Osake minust soovib teha kõike kolme. Kuid naer jääb peale.
Kõlan hullumeelselt ja võib-olla olengi seda. Pärast tänast on mul igal juhul põhjendus olemas. Inimesed korjavad teisel pool Corviumi veel surnukehi kokku. Cal eelistas oma krooni kõigele, mille nimel minu arvates võidelnud olime. Mõlemad on veritsevad haavad, mida ükski tervendaja parandada ei suuda. Haavad, mida pean praegu oma terve mõistuse nimel eirama. Ainus, mida teha saan, on nägu käte vahele matta, hambad risti suruda ja sisemuses pulbitseva idiootse naeruga võidelda.
See on täielik otsatu hullumeelsus.
Evangeline, Cal ja mina, kõik koos Montforti minemas. Milline täielik naljanumber.
Seda ütlesin ka teates Kilornile, kes on endiselt turvaliselt Piedmontis. Ta sooviks kõigest kuulda, nii palju kui rääkida saan. Pärast seda, kui veensin teda maha jääma, on igati õiglane teda asjadega kursis hoida. Ja loomulikult tahan, et ta kursis oleks. Soovin, et oleks keegi, kes minuga koos naeraks ja kiruks seda, mis on tulemas.
Kõkutan taas kumedalt ja toetan pea tagasi vastu müüri. Tähed mu pea kohal on kui nõelapisted, Corviumi tuledes ja tõusva kuu valguses tuhmid. Need nagu jälgiksid all kindluslinnas toimuvat. Huvitav, kas Iris Cygneti jumalad naeravad mu üle. Kui nad üldse olemas on.
Huvitav, kas ka Jon naerab.
Mõte temale muudab vere mu soontes jäiseks ja tapab viimase alles jäänud maniakaalse itsituse. See neetud ettekuulutav uusvereline hulgub kusagil ringi, meile tabamatu. Kuid millega ta tegeleb? Istub künkanõlval ja vaatab? Laseb oma punastel silmadel edasi-tagasi tiksuda, kui meie üksteist notime? On ta mingisugune mängujuht, kes saab rahulduse meie positsioonidele nügimisest ja enda suva järgi valitud tuleviku välja mängimisest? Kui see oleks kuidagimoodigi võimalik, üritaksin teda leida. Sundida teda meid hukatusliku saatuse eest kaitsma. Ent see on absurdne. Ta teaks, et tulen. Saame Joni leida vaid siis, kui ta ise seda soovib.
Nühin ärritunult sõrmedega üle näo ja peanaha, nii et küüned nahka kraabivad. Tekkiv aisting toob mu tasahilju tagasi tegelikkusesse. Nagu ka külm. Kivi
