et päike on alustanud laskumist läänehorisondil hõljuvate pilvede vahele. Põrmustatud maastik suitseb endiselt. „Ta lakub haavu.”
„Poiss on juba otsaga Vinelinnas,” ei jää kuninganna Anabel kiiret vastust võlgu. Poiss. Ta viitab Mavenile nii, nagu too ei olekski ta lapselaps. Ilmselt seda naine enam ei tunnista. Mitte pärast seda, kui Maven aitas tappa ta poega, kuningas Tiberiast. Maven ei ole tema veri, vaid Elara ja ainult Elara oma.
Anabel nõjatub küünarnukkidele toetudes ettepoole ja põimib kortsus sõrmed kokku. Ühes välgatab ta vana räsida saanud, kuid siiski helkiv abielusõrmus. Kui ta meid kõiki Ridge’i majas jalust rabas teatega, et kavatseb oma pojapoega toetada, ei kandnud ta peaaegu üldse metalli. Et end meie magnetronitajude eest peita. Nüüd kannab ta seda avalikult, nagu peibutades meid krooni või ehteid ta vastu ära kasutama. Iga viimne kui asi selle naise juures on kalkuleeritud valik. Ja ka ta ise pole relvitu. Anabel oli enne kuningannaks saamist sõdalanna, ohvitser Järvemaa rindel. Ta on põrmustaja, kelle puudutus tapab ja suudab tuhaks muuta ja õhku lasta mille ja kelle tahes.
Kui ma naist olukorra pärast, millesse ta mind sunnib, ei vihkaks, peaksin temast vähemasti pühendumuse tõttu lugu.
„Ja selsamal tunnil jõuab enamik ta vägedest teisele poole Maiden Fallsi ja üle piiri,” lisab kuninganna. „Praegu on nad Järvemaal.”
„Ka Järvemaa armee on kannatada saanud, täpselt sama haavatav. Peaksime ründama, kuni veel saame, kas või selleks, et mahajäänud ära noppida.” Isa pöörab pilgu Anabelilt ühele meie Hõbedastest isandatest. „Larise laevastikku oleks võimalik tunniga valmis panna, kas pole?”
Kindral Laris teritab isa pilgu all tähelepanu. Ta plasku on tühjaks saanud ja järele on jäänud vaid vines võidujoovastus. Mees köhatab kurgu puhtaks. Tunnen ka teisel pool saali ta alkoholihaisust hingeõhku. „Oleks tõesti, Teie Majesteet. Peate vaid käsu andma.”
Üks madal hääl katkestab teda. „Kui seda teete, olen vastu.”
Cali esimesed sõnad pärast Mare Barrow’ga nägelemast naasmist ei jää kohe kindlasti tähelepanuta. Ta kannab musta punaste kaunistustega rüüd nagu oma vanaemagi, olles juba ammu kõrvale heitnud lahingus kantud laenatud mundri. Noormees istub Anabeli kõrval, endale määratud kohal nii vanaema eesmärgi kui ka ta kuningana. Cali onu, Julian Jacoste’i kojast, püsib ta vasakul käel ning paremal pool istub Lerolanide kuninganna. Nende üllast ja võimsast soost Hõbedaste vahel loob ta mulje üksmeelsest rindest. Väärilisest kuningast, kelle nimel võidelda.
Vihkan teda selle eest.
Cal oleks võinud mu piinad lõpetada, meie kihluse katkestada, tagasi lükata isa pakkumise minuga naituda. Kuid krooni nimel heitis ta kõrvale hoopis Mare. Krooni nimel sundis ta mu lõksu.
„Mida?” on kõik, mida isa vastab. Ta on vähese jutu ja veel vähesemate küsimuste mees. Ainuüksi selle sõna kuulmine teeb rahutuks ning tõmbun paratamatult pingesse.
Cal ajab vaikides õlad sirgu ja oma turjaka kogu suuremaks. Ta toetab lõua sõrmenukkidele, kulmud mõtlikult kipras. Noormees paistab suurem, vanem, targem. Rifti kuningaga samas liigas.
„Ütlesin, et oleksin vastu korraldusele saata välja flotill või mis tahes meie liidu üksus, et vastasele vaenulikule territooriumile järele kihutada,” vastab Cal kindlalt. Pean tunnistama, et isegi kroonita on temas midagi kuninglikku. Olek, mis nõuab tähelepanu, kui mitte lugupidamist. See ei ole üllatav, kuna ta on seda ju õppinud, ning Cal on kahtlemata äärmiselt kuulekas õpilane. Noormehe vanaema tõmbab huuled kitsaks, kuid siiraks naeratuseks. Ta on poisi üle uhke. „Vinelinn on endiselt sõna otseses mõttes miiniväli ja meil on väga vähe luureandmeid, millele teisel pool koske tugineda. See võib olla lõks. Ma ei riski selle nimel sõdurite eluga.”
„Selles sõjas on iga asi risk,” kuulen Ptolemust isa teisel käel lausumas. Ta sirutab end samamoodi kui Calgi ja ajab end troonil täies pikkuses sirgu. Loojuv päike annab Tolly juustele punaka varjundi ja paneb õlitatud hõbedased kiharad printsikrooni all kumama. Sama valgus kallab Cali üle ta koja värvidega – silmis punane ja selja taga pikenemas mustad varjud. Nad ei pööra teineteiselt pilku, nagu meestel veidral kombel tavaks. Kõik on võistlus, pilkan endamisi.
„Missugune läbinägelikkus, prints Ptolemus,” märgib Anabel tuimalt. „Kuid Tema Majesteet Norta kuningas teab ka ise väga hästi, mida sõda tähendab. Ning olen tema hinnanguga nõus.”
Juba nimetab ta noormeest kuningaks. Ma ei ole ainuke, kes naise sõnavalikut märkab.
Cal langetab pahviks lööduna silmad. Ta kogub end kiiresti, hambad otsustavalt kokku surutud. Tema valik on tehtud. Nüüd enam tagasiteed ei ole, Calore.
Montforti peaminister Davidson noogutab oma kohalt teise laua ääres. Ilma Vereva Valve pealiku ja Mare Barrow’ta jääb ta hõlpsasti kahe silma vahele. Olin ta olemasolu peaaegu unustanud.
„Olen samal arvamusel,” lausub ta. Isegi mehe hääl on ilmetu, ilma igasuguse rõhuasetuse või aktsendita. „Ka meie armeed vajavad taastumiseks aega ning see liit vajab aega, et leida...” Peaminister teeb mõtlemiseks pausi. Ma ei suuda ikka veel ta ilmest midagi välja lugeda ning see käib mulle hulluseni närvidele. Kahtlen, kas isegi lausuja suudaks ta vaimsetest kaitsevallidest mööda lipsata. „Tasakaal.”
Mu ema ei ole nii stoiliselt rahulik kui isa ning naelutab uusverelisest juhile oma hõõguvalt sünge pilgu. Ta madu teeb sedasama ja pilgutab peaministri suunas silmi. „Seega luureandmed puuduvad – kas teisel pool piiri spioone ei olegi? Andestage, söör, kuid mulle oli jäänud mulje, et Vereval Valvel,” ta peaaegu sülgab neid sõnu, „on peen luurajate võrgustik nii Nortas kui ka Järvemaal. Neist võiks ju ometi kasu olla, kui just Punased iseennast ja oma jõudu vääriti ei esita.” Vastikustunnet tilgub igast ta sõnast nagu mürki kihvadest.
„Meie luuretöötajatega on kõik korras, Teie Majesteet.”
Punaste kindral, blond naine, kelle näolt ei kao ealeski üleolev irve, marsib tuppa, Mare kannul. Mõlemad kõmbivad ukse juurest üle nõukogusaali Davidsoni kõrvale istuma. Nad liiguvad kärmelt ja vaikselt, justkui see suudaks kuidagi kõikide kohalviibijate pilke vältida.
Istet võttes hoiab Mare pilgu otse enda ees, kõigist inimestest just minu peal. Oma üllatuseks tajun ta pilgu varjus kummalist emotsiooni. Võib see olla häbi? Ei, pole võimalik. Sellest hoolimata kerkib mu näkku kuumus. Loodetavasti ma ei punasta, vihast ega piinlikkustundest. Mu sees hõõguvad mõlemad, ning ka põhjusega. Pööran pilgu tüdrukult ära Calile, kas või selleks, et mõtteid eemale viia ainsa inimese abil, kes on veel närusemas seisus kui mu enesetunne.
Kahtlemata püüab ta end tüdruku lähedusest mitte kõigutada lasta, kuid Cal ei ole oma vend. Erinevalt Mavenist ei oska ta oma emotsioone kuigivõrd vaka all hoida. Ta naha all lööb õitsele hõbedane õhetus, mis toonib ta põski, kaela ja isegi kõrvalesti. Temperatuur ruumis tõuseb pisut, väreledes kaasa mis tahes emotsiooniga, millega ta hetkel maadleb. Milline narr, parastan sisimas. Tegid oma valiku, Calore. Saatsid meid mõlemaid hukatusse. Võiksid vähemalt teeselda, et hoiad asjad kontrolli all. Kui keegi üldse südamevalu tõttu hulluks läheb, peaks see olema mina.
Peaaegu ootan, et ta eksinud kassipojana niutsuma hakkaks. Selle asemel pilgutab Cal raevukalt silmi ja rebib pilgu Välguplikalt. Üks rusikas haarab tooli käetoest ning leekisütitav käevõru ta randmel kumab sureva päikese kumas punaselt. Ta hoiab end vaos. See ei sütti ning ei sütti ka mees.
Mare on Caliga võrreldes kui kivitükk. Jäik, kõigutamatu,
