teinud rohkem, kui mina eales teinud olen. Ka rohkem ohverdanud ja kannatanud. Ta ema, õde, mu vend ja ta armastus. See, kelleks iganes ta väikese tüdrukuna saada unistas. Kõik läinud. Kui tema suudab edasi rühkida meie tegevusse usku kaotamata, suudan seda ka mina. Sest ükskõik kui palju me omavahel ka ragistaks, usaldan Farleyt. Ja ta sõnad on harjumatu, kuid vajalik lohutus. Olen mõtteis juba nii pikalt iseendaga vaielnud, et see hakkab ära tüütama.
„Sul on õigus.” Miski mu sees annab järele ja laseb kummalisel unelmal Cali pakkumisest keereldes pimedusse kaduda. Et mitte kunagi tagasi tulla.
Minust ei saa Punast kuningannat.
Farley pigistab mu õlga, nii et see on peaaegu valus. Tervendajatest hoolimata on keha ikka kange ja tal on endiselt põrgulikult tugev haare. „Pealegi,” lisab Farley, „ei oleks troonil sina. Lerolani kuninganna ja Rifti kuningas väljendusid väga selgelt. Kuninganna oleks tema, Samose plika.”
See mõte paneb mu turtsatama. Evangeline Samos tegi ennist nõukogu saalis oma kavatsused piisavalt selgeks. Üllatav, et Farley seda ei märganud. „Mitte siis, kui ta ise midagi parata saab.”
„Mh?” Naise pilk muutub terasemaks. Kehitan õlgu.
„Nägid ju ise, mida ta tegi, kuidas sind provotseeris.” Värske mälestus käib mu silme eest läbi. Evangeline, kes kõigi silme all Punase teenijanna välja kutsus, karika puruks lõi ja sundis vaest neidu seda kokku korjama, lihtsalt selleks, et pisut nalja saada. Et viimne kui üks saalis viibiv punavereline vihale ajada. Ei ole kuigi raske aru saada, miks ta seda tegi või mida lootis saavutada. „Ta ei taha sellest liidust midagi kuulda, kui see tähendab, et ta peab abielluma... Tiberiasega.”
Ometi kord näib Farley rabatud. Ta pilgutab hämmeldunult silmi. Samas ka huvitunult. „Kuid ta on tagasi alguses. Arvasin, et... ma küll ei tee nägu, nagu saaksin Hõbedaste käitumisest midagi aru, aga siiski...”
„Evangeline on praegu ise printsess, kel on kõik, mida ta eales soovis. Ma ei usu, et ta tahab taas kellegi teise omaks hakata. See on kõik, mida nende kihlus tüdrukule eales tähendas. Ja ka printsile,” lisan ning südamest käib läbi valusööst. „Kokkulepe võimu nimel. Võimu, mis on tal nüüd juba olemas, või...” mu sõnad muutuvad hetkeks ebakindlaks, „mida ta enam ei soovi.” Meenutan Evangeline’i ja aega, mida koos Valgeleegi palees veetsime. Tüdruk tundis kergendust, kui Maven tema asemel Iris Cygnet’ga abiellus. Ja mitte ainult selle pärast, et prints on koletis. Arvan, et seetõttu... et on keegi, kellest ta rohkem hoolis. Rohkem kui iseendast või Maveni troonist.
Elane Haven. Mäletan, et kui koda ta vastu mässu tõstis, nimetas Maven teda Evangeline’i hooraks. Nõukogus ma Elane’i ei märganud, kuid enamik Haveni kojast seisab Samoste selja taga ja on nende liitlane. Nad kõik on varilised, kes suudavad õhku haihtuda, kuidas ise tahavad. Elane võis ilmselt kogu aja läheduses seista ja ma poleks seda isegi aimanud.
„Arvad, et ta üritaks oma isa tööd olematuks teha? Kui saaks võimaluse?” Farley meenutab kangesti kassi, kes on endale just õhtusöögiks iseäranis kopsaka hiire kinni nabinud. „Kui keegi... teda aitaks?”
Cal ei loobunud armastuse nimel troonist. Kuid kas Evangeline teeks seda?
Miski ütleb, et see on võimalik. Kogu ta manööverdamine, vaikiv vastupanu, noateral kõndimine.
„See on võimalik.” Need sõnad saavad meie mõlema jaoks uue tähenduse. Uue kaalu. „Tal on oma põhjused. Ja arvan, et see annab meile pisikese eelise.”
Farley huuled kõverduvad ja neile ilmub tõelise naeratuse vari. Hoolimata kõigest, mida olen õppinud, tunnen ootamatut lootusepuhangut. Kindral lajatab mulle vastu käsivart, lai naeratus üle näo levimas.
„Noh, Barrow, kirjuta aga uuesti üles. Olen su üle paganama uhke.”
„Eks aeg-ajalt ole minust tõepoolest tolku.”
Farley lõkerdab naerda ja astub eemale, andes märku, et järgneksin. Käigu kõrval asuv puiestee on kutsuv, kiviplaadid suvepäikese käes sulavatest viimastest lumeriismetest läikimas. Kõhklen, tahtmata sellest pimedast turvalisest nurgakesest lahkuda. Maailm väljaspool seda kitsukest ruumi tundub ikka veel liiga suur. Corviumi sisehoov laiutab pelutavalt ning kõige keskel kõrgub torn. Sunnin end ebalevalt sisse hingates liikvele. Esimene samm teeb valu. Ka teine.
„Sa ei pea tagasi üles minema,” pomiseb Farley mind järele oodates. Ta saadab torni poole altkulmupilgu. „Annan teada, kuidas asi laheneb. Saame Davidsoniga hakkama.”
Mõte sellest, et peaksin tagasi nõukogusaali minema ja vaikides istuma, samal ajal kui Tiberias viskab kõik, mida oleme kunagi teinud, mulle otse näkku... Ma ei tea, kas suudan sellega toime tulla. Kuid pean. Märkan asju, mida teised ei näe. Tean asju, mida teised ei tea. Pean tagasi minema. Eesmärgi pärast.
Ja tema.
Ma ei saa eirata, kui väga tahan tagasi minna tema pärast.
„Tahan teada kõike, mida teiegi,” sosistan Farleyle. „Kõi-ke, mida Davidson välja on mõelnud. Ma ei alusta enam ühtegi asja pimesi.”
Naine nõustub kiiresti. Peaaegu liiga kiiresti. „Loomulikult.”
„Olen sinu päralt. Igal moel. Ühel tingimusel.”
„Ütle ainult.”
Mu sammud aeglustuvad ja Farley seab end nende järgi. „Ta jääb ellu. Kõige selle lõpus.”
Kaaslane kallutab pead nagu segaduses koer.
„Lõhu ta kroon, lõhu ta troon, rebi ta monarhia tükkideks.” Põrnitsen üles Farley poole kogu jõuga, mida suudan kokku koguda. Välk mu veres vastab innukalt, anudes luba end vabaks murda. „Kuid Tiberias jääb elama.”
Farley tõmbab kopsud ähvardavalt õhku täis ja ajab end täide, hirmuäratavasse pikkusesse. Mul on tunne, nagu näeks ta minust läbi. Otse mu ekslikusse südamesse. Jään vankumatuks. Olen selle õiguse ära teeninud.
Kindrali hääl on ebalev. „Ma ei saa seda lubadust anda. Aga üritan. Kindlasti üritan, Mare.”
Vähemalt ei valeta ta mulle.
Mul on tunne, nagu oleksin kaheks lõigatud, eri suundadesse rebitud. Mõtteis mõlgub ilmselge küsimus. Veel üks valik, mille pean ehk tegema. Tema elu või meie võit? Ma ei tea, kumma poole võin valida, kui asi peaks kunagi selleni jõudma. Kumma poole võin reeta. See teadmine lõikab valusalt ja sügavalt ning talun selle valu seal, kuhu keegi teine ei näe.
Ilmselt sellest ennustaja rääkiski. Jon kõneles ülivähe, kuid igal ta sõnal oli läbi kaalutud tähendus. Kui väga ma seda ka ei tahaks, pean vist leppima saatusega, mida ta ette kuulutas.
Tõusma.
Ja tõusma üksinda.
Kiviplaadid voolavad mu jalge alt läbi ja iga sammuga jääb neid üha enam selja taha. Tuul kogub taas hoogu, sedapuhku läänesuunast. Selles hõljub eksimatult vere hõngu. Kui mälestused tulvalainena tagasi tungivad, hakkan peaaegu öökima. Piiramine. Surnukehad. Mõlemat tooni veri. Mu ranne, mis kivikeha haardes oksakesena pooleks murdub. Murtud kaelad. Kehad, mis liha, sätendavate elundite ja teravate luude pahvakus tükkideks lendavad. Lahingus oli lihtne end neist õudustest välja lülitada. Isegi vajalik. Hirm tooks
