vihata. Mu rinnus hakkab pitsitama – kas ta teab, et see ei olnud minu valik? Peab teadma.
„Tore, et naasite, preili Barrow,” ütlen talle ning mõtlen seda tõsiselt. Ta ajab Calore printsid alati kaljukindlalt hajevile.
Tüdruk ei vasta ning ristab vaid käed.
Tema kaaslane, Vereva Valve kindral, sedavõrd tasase loomuga ei ole. Kahjuks. Naine narrib õnne ja kortsutab mu ema suunas kulmu. „Meie agendid tegutsevad hetkel vahetustega ja jälgivad kuningas Maveni taganevat armeed. Saime sõna, et tema sõdurid on hetkel marssimas Detraoni ning edenevad kiiresti. Maven ise koos paari kindraliga astus Erise järvele seilava laevastiku pardale. Oletatavasti suunduvad ka need Detraoni. Räägitakse Järvemaa kuninga matustest. Ja neil on palju rohkem tervendajaid kui meil. Lahingus ellu jäänud saavad taas võitlusvormi kiiremini kui meie.”
Anabel heidab isa suunas hukkamõistva altkulmupilgu. „Jah, Skonose koda on endiselt kildkondade vahel lõhestatud, enamik neist hoidmas anastaja poolele.” Nagu oleks see meie süü. Meie tegime, mis suutsime, veensime, keda suutsime. „Rääkimata sellest, et ka Järvemaal on oma nahatervendajate kojad.”
Davidson kallutab käeviipe ja napi naeratuse saatel pead. Ta silmanurkadesse tekivad kortsukesed, mis annavad aimu ta vanusest. Pakun, et ta on umbes neljakümne kanti, kuid kindlalt on raske öelda.
Mees puudutab mingisuguse kummalise austusavalduse või tõotuse märgiks sõrmedega kulmu. „Montfort annab oma osa. Kavatsen esitada palve tervendajate juurde saamiseks, seda nii Hõbedaste kui ka ardentite seast.”
„Palve?” mõnitab isa. Ka ülejäänud Hõbedased on sama segaduses ning leian end mööda istmerida alla vaatamas, et Tollyga pilke vahetada. Vend tõmbab kulmu kipra. Ta ei tea, mida Davidson silmas peab. Mu kõhtu tekib pisut õõnes tunne ning hammustan selle vaigistamiseks huulde. Tavaliselt teeb üks meist tasa selle, mis teisel puudub. Kuid selles asjas oleme mõlemad puntras. Nagu ka isa. Ükskõik kui vihane ma ta peale ka oleks, hirmutab see mind rohkem kui miski muu. Isa ei saa meid kaitsta asja eest, mida ta ei mõista.
Ka Mare ei saa aru ning tõmbab nina küsivalt kipra. Need inimesed, vannun endamisi. Kahtlen, kas isegi too üleolev armiline naine teab, mida Davidson silmas peab.
Peaminister ise muheleb pisut. Vanamees naudib seda. Ta langetab pilgu ja tumedad ripsmed riivavad ta põski. Soovi korral võiks ta nägus olla. Ilmselt ei teeni see ta eesmärki, mis iganes see ka on. „Nagu te kõik teate, ei ole ma kuningas.” Ta vaatab taas üles ja pöörab pilgu isa, siis Cali ja seejärel Anabeli poole. „Teenin oma rahva tahet ning mu rahvas on oma huve esindama valinud ka teisi poliitikuid. Nad peavad omavahel ühel nõul olema. Kui Montforti naasen, et sõdureid juurde paluda...”
„Naasete?” kordab Cal kajana ja Davidson vakatab. „Millal te kavatsesite meile sellest rääkida?”
Hetke pärast kehitab Davidson õlgu. „Praegu.”
Mare huuled kõverduvad. Ma ei saa aru, kas hukkamõistva või parastava muige alla surumiseks. Kuid ilmselt viimase.
Ma ei ole ainuke, kes seda märkab. Cali pilk vilksatab üha kahtlustavamalt vaheldumisi tüdrukule ja peaministrile. „Ja mida me teie äraolekul peale hakkame, peaminister?” nõuab ta. „Ootame? Või võitleme, üks käsi selja taha seotud?”
„Teie Majesteet, olen meelitatud, et peate Montforti oma eesmärgi saavutamiseks nii elutähtsaks,” märgib Davidson laialt naeratades. „Andestust, kuid mu riigi seadused ei ole rikkumiseks, isegi mitte sõjaajal. Ma ei reeda Montforti põhimõtteid ning seisan oma rahva õiguste eest. Lõppude lõpuks on nad osa neist, kes aitavad teil oma riiki tagasi nõuda.” Mehe sõnades peituv hoiatus on sama selge kui loid naeratus, mis ei ole ta näolt kadunud.
Isa on selles osavam kui Cal. Ka tema manab näkku tühja naeratuse. „Me ei paluks ealeski, et üks valitseja omaenda rahvale selja keeraks, söör.”
„Muidugi mitte,” lisab armiga Punane naine kuivalt. Isa ei tee ta lugupidamatusest väljagi, kuid seda vaid liidu nimel. Kahtlustan, et kui seda poleks, tapaks ta naise, et kõigile kombekohase käitumise kohta õppetund anda.
Cal rahuneb pisut ja annab parima, et pea selgena hoida. „Kui kaua te ära olete, peaminister?”
„See sõltub mu valitsusest, kuid eeldan, et arutelu ei tule pikk,” vastab Davidson.
Kuninganna Anabel lööb lustist käsi kokku. Ta naerab ja kurrud ta näos muutuvad sügavamaks. „Kui huvitav, söör. Ja mida teie valitsus pikaks aruteluks loeb?”
Praeguseks on mul tunne, et vaatan keskpäraste näitlejate juhitud etendust. Ainumaski neist, ei isa, Anabel ega Davidson, ei usalda ühtegi sõna, mida teised lausuvad.
„Oi, aastaid,” ohkab Davidson kuninganna teeseldud huumorile samaga vastates. „Demokraatia on isevärki asi. Mitte et keegi teist seda veel teaks.”
Viimane lause on mõeldud torkama ning see täidab oma eesmärki. Anabeli naeratus muutub jäiseks. Ta toksib käega vastu lauda, mis on teine hoiatav märk. Tema väe juures on hävitamine kukepea. Nagu ka meie ülejäänute puhul. Oleme kõik surmavad, igaühel oma põhjused mängus osalemiseks. Ma ei tea, kui kaua veel suudan vastu panna.
„Olen põnevil, et saan seda oma silmaga näha.”
Temperatuur tõuseb veel enne, kui viimane sõna Mare huulilt kosta jõuab. Tüdruk on ainuke, kes Cali suunas pilku ei heida. Prints jõllitab teda altkulmu, silmad põlemas ja hambad huuli närimas. Mare jääb kindlaks, ilme meeldivalt mittemidagiütlev. Mulle tundub, et ta on otse Davidsonilt koolitunde võtnud.
Surun käe kähku suule, et üllatunud itsitust summutada. Mare Barrow on Calore meeste endast välja ajamises nii põrgulikult andekas. Nüüd ma juba kahtlustan, et ehk ta plaanib seda ette. Lebab öösiti üleval ja sepitseb, kuidas kõige paremini Mavenit segadusse ja Cali hajevile ajada.
Kuid kas ta teeb nii? Kas ta suudaks?
Üritan vaistlikult summutada rinnus hõõgvele löövat lootusesädet. Siis lasen sel lõkkele puhkeda.
Maveniga tegi küll. Hoidis teda tegevuses. Rivist väljas. Sinust eemal. Miks ta ei võiks sama teha ka Caliga?
„Sellisel juhul sobiksid hoopis sina hästi Norta saadikuks.” Üritan kõlada igavlevalt, tülpinult. Mitte innukalt. Ma ei taha, et keegi taipaks, et heidan kondi kaugele eemale, teades, et kutsikas tormab sellele järele. Mare pilk tuhiseb mulle ja ta kulmud kerkivad terve sentimeetri võrra. Ole nüüd, Mare. Mul on hea meel, et keegi ei saa mu mõtteid lugeda.
„Ei sobiks, Evangeline,” vastab Cal sõnu kiiruga läbi kokkusurutud hammaste pressides. „Ma ei soovi olla lugupidamatu, peaminister, kuid me ei tea teie rahva kohta piisavalt...”
Kallutan pead ja plagistan oma kihlatu poole silmi. Hõbedased juuksed libisevad üle soomustatud rüü mu rangluul. Võim, mis mul sel hetkel on, olgu kui tahes väike, kihutab läbi närvide. „Ja mis oleks parem viis teada saada? Ta võetaks hästi vastu, kangelasena. Montfort on uusvereliste riik. Tema kohalolek oleks meile kasulik. Kas pole nii, peaminister?”
Davidson naelutab oma tühja pilgu minule. Tunnen, kuidas see minust otse läbi tungib. Vaata palju tahad, Punane. „Kahtlemata.”
„Ja usute, et ta kannab oma sealsetest leidudest ette? Midagi kaunistamata või välja jätmata?” turtsatab Anabel umbusklikult.
