radu, mille mu välgud tekitasid igasse inimesesse, kelle tapsin. Nagu peenikesed hõõguvad oksad, igaüks omamoodi, kuid siiski sama. Liiga palju, et kokku lugeda. Punastes ja sinistes mundrites, Norta ja Järvemaa omades. Kõik Hõbedased.
Ma loodan.
See võimalus tabab mind kui maksahaak. Maven on Punaseid varemgi kahuriliha või inimkilbina kasutanud. See ei tulnud mulle isegi pähe. Mitte kellelegi meist, või võib-olla teised lihtsalt ei hoolinud sellest. Davidson, Cal, ehk isegi Farley, kui eesmärk tema arvates abinõu pühendas.
„Hei,” pomiseb naine ja võtab mul randmest. Ta puudutus paneb mu võpatama ja sõrmed sulguvad ümber randme kui käerauad. Väänan end jõuga ta haardest lahti ning toon kuuldavale midagi urinataolist. Punastan piinlikkusest, et ei ole ikka veel sellest tundest lahti saanud.
Farley tõmbub tagasi, käed üleval, silmad suured. Kuid hirmuta, hukkamõistuta. Isegi mitte haletsuseta. Kas see on mõistmine, mida temas näen? „Vabandust,” ütleb ta kärmelt. „Unustasin selle randmete asja.”
Noogutan vaevumärgatavalt pead ja topin käed taskusse, et sõrmeotstes tantsivaid lillakaid sädemeid peita. „Pole midagi. See pole isegi...”
„Ma tean, Mare. See juhtub, kui hoo maha võtame. Keha hakkab taas sündmusi rohkem läbi töötlema. Mõnikord on seda liiast ja selles pole midagi häbeneda.” Farley kallutab pead ja osutab sellega tornist eemale. „Samuti pole häbiasi pisut hinge tõmmata. Kasarmud on...”
„Kas seal oli Punaseid?” Teen tühja käeviipe lahinguvälja ja Corviumi nüüdseks laastatud müüride poole. „Kas Maven ja järvemaalased saatsid teistega koos ka Punased sõdurid?”
Farley pilgutab siiralt kohkunult silmi. „Minu teada mitte,” vastab ta viimaks ning kuulen ta rahutust. Ka tema ei tea. Ei tahagi teada, ning ka mina mitte. Ma ei suudaks seda taluda.
Pöördun kannapealt ringi ja sunnin vahelduseks ka Farleyt enda tempos püsima. Taas laskub me peale vaikus, sedapuhku tulvil ühtmoodi nii viha kui ka häbi. Lasen sellel end vallutada ja piinata. Et see vastikustunne ja valu meelde jääks. Lahinguid tuleb veelgi. Vere värvist olenemata sureb veel inimesi. Selline see sõda on. Selline on revolutsioon. Ja teised jäävad risttule alla. Unustada tähendaks nad taas hukule määrata ning määrata hukule ka need, kes tulevad pärast.
Trepist üles torni tõustes hoian rusikas käsi kindlalt taskus. Kõrvarõnga torge näpistab nahka ja punane kivi on käe vastas soe. Peaksin selle aknast välja viskama. Kui peaksin üldse midagi unustama, on see tema.
Ent kõrvarõngas jääb oma kohale.
Siseneme taas külg külje kõrval nõukogu kambrisse. Nägemisväli muutub ahtamaks ja püüan endas pidepunkti leida. Jälgida. Meelde jätta. Otsida mõrasid lausutud sõnades, leida saladusi ja valesid neis, mis jäävad lausumata. See on ühtaegu nii eesmärk kui ka tähelepanu hajutaja. Ning taipan, miks ma siia nii innukalt tagasi kippusin, kuigi ära jooksmine oleks olnud igati õigustatud.
Mitte selle pärast, et see on oluline. Mitte selle pärast, et minust võib kasu olla.
Vaid selle pärast, et olen isekas, nõrk ja hirmul. Ma ei saa iseendaga üksi jääda. Mitte praegu. Mitte veel.
Nii ma siis istun, kuulan ja vaatan.
Ja läbi selle kõige tunnen endal tema pilku.
KAKS
Evangeline
Oleks lihtne ta tappa.
Anabel Lerolani kaela ümber põimlevad punaste, mus-tade ja oranžide vääriskivide vahel roosast kullast väädid. Üks sõrmeliigutus ja põrmustaja kägiveen oleks läbi lõigatud. Verest jookseks tühjaks nii ta ise kui ka ta plaan. Nii ta elu kui ka ta kihlus leiaks lõpu otse saalisviibijate silme all. Ema, isa, Cali, rääkimata Punastest pättidest ja välismaistest veidrikest, kellega oleme end nii ootamatult sidunud. Kuid mitte Barrow. Ta ei ole veel tagasi tulnud. Ilmselt halab ikka oma kaotatud printsi pärast.
See tähendaks muidugi uut sõda, kui kildudeks lüüakse liit, mis on juba niigi üleni mõrasid täis. Kas võiksin midagi sellist teha – vahetada lojaalsuse õnne vastu? Tundub häbiväärne seda isegi küsida, isegi omaenda pea turvalistes soppides.
Vana naine vist tajub mu pilku. Ta silmad vilksatavad hetkeks minu suunas, huulil eksimatult üleolev muie, kui ta oma toretsevas puna-musta-oranžikirjus rõivastuses uuesti vastu tooli seljatuge naaldub.
Need on Calorede värvid, mitte ainult Lerolani omad. On kriipivalt selge, kellele naine lojaalne on.
Langetan värisedes pilgu ja keskendun hoopis oma kätele. Üks küüs on kohutavalt mõranenud. Murdus lahingus. Hingan sisse ja vormin ühest titaansõrmusest küünise, mille seejärel küüne peale vean. Hakkan sellega vastu trooni käetuge klõbistama, lihtsalt selleks, et emale närvidele käia. Ta heidab mulle silmanurgast pilgu – see on ka ainus märk ta halvakspanust.
Unustan end pisut liiga pikalt Anabeli tapmisest fantaseerima ja kaotan järje oma neetud tagatubades sobinguid sepitseva nõukogu jutus. Meie read on kokku kuivanud ning järele jäänud vaid rutuga liidetud killukeste koondunud juhid. Kindralid, isandad, kaptenid ja kuninglikku verd isikud. Sõna võtab Montforti juht, siis isa, siis Anabel, ja jälle otsast peale. Seda kõike vaoshoitud toonil, sunnitud võltsnaeratuste ja tühjade lubaduste saatel.
Oleks vaid Elane siin. Oleksin pidanud ta kaasa võtma. Ta palus seda. Õigupoolest lausa anus. Tüdruk on alati soovinud mu lähedal püsida, isegi surmaohus. Üritan mitte mõelda meie viimastele koosveedetud hetkedele, ta kehale oma käte vahel. Ta on minust saledam, kuid pehmem. Ptolemus ootas ukse taga ja hoolitses selle eest, et meid ei segataks.
„Las ma tulen kaasa,” sosistas ta mulle kümme korda, sada korda kõrva sisse. Kuid nii tema kui ka minu isa keelasid selle ära.
Aitab, Evangeline.
Nüüd nean end maapõhja. Selle kaose keskel poleks nad ealeski aru saanud. Lõppude lõpuks on Elane variline ning nähtamatut tüdrukut pole raske sisse smugeldada. Tolly oleks aidanud. Ta poleks keelanud oma naisel kaasa tulla, kui oleksin ta abi palunud. Kuid ma ei saanud. Kõigepealt oli tarvis võita lahing, mille võitmises ma sugugi kindel ei olnud. Ning ma ei kavatsenud seda riski temaga koos võtta. Ta on küll andekas, kuid Elane Haven ei ole sõdalane. Ning keset lahingumöllu hajutaks ta vaid mu tähelepanu ja ajaks muretsema. Siis ei saanud ma endale kumbagi lubada. Aga nüüd...
Lõpeta.
Mu sõrmed tõmbuvad vastu trooni käetugesid krõnksu ja anuvad, et raua sakilisteks tükkideks vooliksin. Kodus olid Ridge’i maja arvukad metalli täis galeriid lihtne teraapiavahend. Sain rahus hävitada. Suunata mis tahes värske raevu pidevalt muutuvatesse kujudesse, vaevamata pead selle üle, mida keegi teine võib arvata. Huvitav, kas leiaksin siin Corviumis pisut privaatsust, et sedasama teha. Võimalus end nõnda välja elada hoiab mind hulluks minemast. Kriibin küüniseks muudetud sõrmusega tooli, metall vastu metalli. Piisavalt vaikselt, et vaid ema kuuleks. Ta ei saa mind selle eest hurjutada, mitte kogu meie veidra nõukogu silme all. Kui pean juba väljanäitusel olema, võin samahästi ka pisut eeliseid nautida.
Viimaks suudan mõtted Anabeli haavatavalt kaelalt ja Elane’i puudumiselt
