kättemaksu nimel,” tõden pomisedes. „Ning jah, andsin Evangeline’ile oma sõna.”
Farley paljastab selges jälestuses hambad. „Andsid Hõbedasele sõna. See lubadus pole tuhkagi väärt.”
„Kuid on siiski lubadus.”
Farley kurgust kostab madal urinasarnane heli. Ta ajab oma laiad õlad sirgu ja pöördub kogu kehaga torni poole. Mõtisklen, kui palju enesekontrolli tal praegu tarvis läheb, et mitte sinna tagasi marssida ja Ptolemusel silmad peast rebida. Kui ta seda teha saaks, ei seisaks ma tal tee peal ees. Õigupoolest võtaksin istet ja naudiksin vaatepilti.
Lõdvendan pisut rusikat ja lasen killukesel valul minna. Astun vaikides ühe sammuga kaaslase juurde. Pärast üürikest kõhklemist asetan käe ta käsivarrele. „Lubadus, mille andsin mina. Mitte sina. Mitte keegi teine.”
Farley leebub pisut ja tema lõrinast saab kibe muie. Ta pöördub otse minu poole, silmad päikese kiirtevihus eresinised. „Mulle tundub, et sulle sobib poliitika paremini kui sõda, Mare Barrow.”
Vastan piinatud naeratusega. „See on sama asi.” Valus õppetund, mille olen vist viimaks selgeks saanud. „Arvad, et suudad seda? Ta tappa?”
Kunagi oleksin oodanud, et ta hakkab vihje peale, et ta seda ei suuda, mõnitavalt irvitama ja ülbeid märkusi tegema. Farley on karm naine, kellel on veelgi karmim kest. Ta on see, kes tal olla tuleb. Kuid miski – ilmselt Shade ja kindlasti Clara, kes on nüüd side meie vahel – laseb mul heita pilku kindrali kivise ja kindla maski taha. Farley lööb kõhklema ja see muie tuhmub pisut.
„Ma ei tea,” pomiseb ta. „Aga kui ma ei ürita, ei suuda ma iseendale ega Clarale eluilmaski otsa vaadata.”
„Ja ei suuda ka mina, kui lasen sul üritades hukka saada.” Pigistan kõvemini ta käsivart. „Palun ära ole selles asjas rumal.”
Farley irve naaseb täisjõus, nagu oleks keegi lülitit klõpsanud. Ta teeb mulle isegi silma. „Mis ajast mina rumal olen, Mare Barrow?”
Üles kindrali poole vaatamine saadab valusööstu läbi mu kuklaarmide, mille olin peaaegu unustanud. Nende põhjustatud valu tundub kõige muu kõrval nii väike. „Lihtsalt küsin endalt, kus see kõik lõppeb,” pomisen ja loodan, et ta mõistab.
Farley vangutab pead. „Ma ei saa vastata küsimusele, millel on liiga palju vastuseid.”
„Ma mõtlen... Shade’i puhul. Ptolemuse. Tapad ta, ja siis? Evangeline tapab sinu? Tapab Clara? Mina tapan Evangeline’i? Ikka edasi ja edasi, ilma et ealeski lõppu tuleks?” Surm ei ole mulle võõras, kuid see tundub kummaliselt teistsugune. Läbi kaalutud lõpud. Midagi sellist teeks pigem Maven, mitte meie. Kuigi Farley võttis Ptolemuse juba ammu enne sihtmärgiks. Veel ajal, kui mängisin Mareena Titanost, oli see toona Valve nimel. Eesmärgi, millegi muu nimel kui pime ja verine kättemaks.
Naise silmad lähevad suuremaks, elu ja uskumatust täis. „Tahad, et ta ellu jätaksin?”
„Muidugi mitte,” peaaegu kähvan vastuseks. „Ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea, millest räägin.” Sõnad jäävad üksteise taha kinni. „Kuid võin siiski mõtteid mõlgutada, Farley. Tean, mida kättemaksuiha ja raev võivad inimesega teha, ja ka inimestega sinu ümber. Ja loomulikult ei taha ma, et Clara peaks emata kasvama.”
Farley pöördub järsult eemale ja peidab nägu. Siiski mitte piisavalt kiiresti, et äkilist pisaratulva varjata. Põskedeni see ei jõuagi. Sõber raputab mu käe õlaga jõnksatades eemale.
Ma ei jäta. Pole pääsu. Ta peab seda kuulma. „Ta juba kaotas Shade’i ja kui ta saaks valida isa eest kätte maksmise ning elava ema vahel, siis pole kahtlustki, kumma ta valiks.”
„Kui jutt juba valikutele läks,” pressib Farley läbi hammaste vastu, mulle ikka veel otsa vaatamata. „Olen sinu oma üle uhke.”
„Farley, ära muuda teemat...”
„Kas kuulsid ka, Välguplika?” Naine tõmbab ninaga ja sunnib end naeratama, kui uuesti minu poole pöördub ja oma väga punaseks tõmbunud ning lapilise näo nähtavale toob. „Ütlesin, et olen su üle uhke. Kirjuta see üles. Söövita mällu. Ilmselt rohkem sa seda ei kuule.”
Ma ei suuda sünget itsitust tagasi hoida. „Olgu. Mille üle sa täpselt uhke oled?”
„Noh, lisaks su moetunnetusele,” klopib ta mu õlga, et pisut veresegust muda maha raputada, „ja loomulikult lahkele ja tasasele olekule...”
Veel üks itsitus.
„... Olen su üle uhke, sest tean, mis tunne on armastatud inimest kaotada.” Seekord võtab ta mul käsivarrest – ilmselt selleks, et ma ei saaks plehku panna vestluse eest, mille pidamiseks ma vaevalt võimeline olen.
Mare, vali mind. Need sõnad on vaid tund aega vanad. Kummitavad mind nii mängeldes.
„See tundus nagu reetmine,” sosistan.
Keskendun Farley lõuale, et ei peaks talle silma vaatama. Arm ta vasakus suunurgas on sügav ja tirib pisut huult. Puhas lõige. Noa töö. Kui esmakordselt Will Whistle’i vanas vankris sinise küünla valguses kohtusime, tal seda veel ei olnud.
„Kelle poolt? Muidugi...”
„Ei. Mitte tema poolt.” Pea kohal liigub üle taeva pilv, mis meie peale liikuvaid varje heidab. Suvetuul näib kummaliselt külm. See ajab judisema. Justkui vaistlikult soovin, et Cal oma soojusega siin oleks. Tema ei lasknud mul kunagi külmetada. Selle mõtte peale käib kõhust jõnksatus läbi ja arusaam sellest, mille mõlemad kõrvale heitsime, ajab iiveldama. „Ta andis mulle lubadusi,” jätkan, „kuid ka mina talle. Murdsin need. Ja tal on ka teisi lubadusi, millest kinni pidada. Iseenda, oma surnud isa ees. Ta armastas trooni enne kui ta armastas mind, teab ta seda siis ise või mitte. Ja kokkuvõttes arvab ta, et tegutseb meie nimel õigesti, kõigi nimel. Kuidas saan talle seda päriselt süüks panna?”
Sunnin end Farley pilgule vastama. Tal ei ole mulle vastust, vähemalt mitte meeldivat. Naise hambad närivad murelikult huult ja suruvad tagasi sõnad, mida ta lausuda sooviks. Tulutult.
Ta turtsatab pilkavalt, üritades omamoodi hell olla. Ikka sama okkaline. „Ära vabanda tema ja ta loomuse pärast.”
„Ma ei teegi seda.”
„Kõlab küll niimoodi,” ohkab naine ärritunult. „Teistsugune kuningas on ikkagi kuningas. Ta võib küll üks paras tümikas olla, aga seda teab temagi.”
„Võib-olla oleks see ka minu jaoks õige olnud. Punaste jaoks. Kes teab, mida Punane kuninganna oleks teha suutnud?”
„Väga vähe, Mare. Kui üldse midagi,” vastab naine külma kindlusega. „Igasugune muutus, mis oleks võinud tulla sulle krooni pähe panemisest, oleks olnud liiga aeglane, liiga väike.” Ta hääl muutub mahedamaks. „Ja liiga lihtsasti ümberpööratav. See ei jääks kestma. Kõik meie saavutused sureksid koos sinuga. Ära saa minust valesti aru, kuid maailm, mida luua soovime, peab elama meist kauem.”
Nende jaoks, kes tulevad pärast.
Farley läbitungiv pilk puurib mind peaaegu ebainimliku keskendumisega. Claral on Shade’i, mitte Farley silmad. Mesi, mitte ookean. Huvitav, missugused osakesed
